Miks sa ilustad enda elu?

Sõbranna mainis mulle kord, et üks blogija jätab endast ilustatud mulje ja tegelikkuses ei ole ta elu midagi nii toredat. Mina isiklikult ei tunne vist ühtegi Eesti blogijat nii palju, et öelda kui palju keegi "valetab" (jah, nagu ma väljamaa blogijaid tunneksin). Küll aga oli mul veidi valus kuulda seda juttu, et väidetavalt selle blogija elus on ikka igasuguseid halvemaid asju ka. Valus oli seda kuulata aga just nimelt selle pärast, et KAS SEE POLE MITTE LOOGILINE?!?!?!?

Loogiline just selle pärast, sest kui naiivne on arvata üleüldse lugejana, et kõik mis ta loeb ja näeb ongi ainult see mis teise inimese elus juhtub? Siinkohal räägin ka endast kui lugejast. Vähemalt minu arust on see loogiline, et kui näen kellegi Instagrami ja seal säravad kõik asjad nii ilusti, lapsed on nii ilusti, tuba on nii ilusti ja kõik on... nii ilusti, et see ei tähenda, et 24/7 kõnnib see sama inimene ringi ja kõik ongi sama ilusti. Ma ei saa ju ainus olla, kelle arust on selline järeldus iseenesest mõistetav.

Jäin mõtlema, et kui palju ise tegelikult siin blogis enam kõigesti räägin? Ammmmmugi enam mitte. Sellel ajal kui meie suhe A.ga alles algstaadiumis oli, siis ma vist üldse ei bloginud nii tihti. Mäletan, et kui teatasin siin enda rasedusest, pidi üks julge anonüümne kommentaator ikka kirjutama, et "nüüd saad mingi suvalise mehega lapse, kellest me midagi ei tea". Just see viimane osa, et "kellest meie midagi ei tea". Halloooo!!!

Kohati muidugi tunnen, et olen nii-nii palju endas hoidnud. Muidugi tahaks kirjutada mõnest tülist ja nõmedast situatsioonist (ikka mis puudutab mind ja A.d või hoopis mu pereliikme kohta), nii nagu siis kui veel keskkoolis käisin. See oli aga kümme (KÜMME!!!) aastat tagasi. Miks ma üldse peaksin niimoodi kirjutama nagu 10 aastat tagasi?!

Siis aga mõtlesin, et ehk osad inimesed ei olegi keskkoolist välja kasvanud? Et kõik tuleks ikka letti laduda ja võõrad inimesed peavad teadma sinu eraelu kõige väiksemaidki saladusi. Ja kui sa ei avalda neid detaile, siis põhimõtteliselt sa VALETAD. Ma saan aru, et kui sõbrannale ei räägi välja kogu tõde näiteks mingi olukorra kohta, siis võiks seda nimetada valetamiseks, aga blogimaailmas enda elust kirjutamine ja teatud osa mitte avaldamine, ei lähe minu silmis nüüd küll kuidagi valetamise või "blogilugejate petmise" alla. Samas äkki on see ikkagi jälle minu enda kiiks, et minu arust see loogiline on. Mine sa tea. Võite kaasa rääkida.

Rääkides nüüd uuesti sellest klatšist, et too blogija "ilustab enda elu", jäingi mõtlema sellele, et mina ju ka. Muidugi näitan Instagramis ilusat jõulunurka või mõnda muud killukest, mis minu arust silmale ilus on. Välja jätan tõesti selle remontimata esiku / tulevase köögi, mida mu koju tulevad kliendid esimese asjana näevad :D Ma ei jäta seda pilti panemata, sest saaksin selle eest "vähe laike", jätan selle panemata, sest milleks on vaja teistel seda näha? Ega see, et ma selle pildi postitamata jätan, ei tee seda kohta olematuks. Ja naiivne on arvata, et seda kohta ei eksisteeri, lihtsalt selle pärast, et ma sellest ei kirjuta / pilte ei tee. 

Ja see mõttetera (kes üldse aru saab mu tekstist) kehtib ka kõige muu kohta: pole mõtet naiivselt arvata, et kui ma ei kirjuta rahaprobleemidest, siis neid ei ole. Saladuskatte all ütlen, et aasta tagasi olin ma suhteliselt depressiivses seisundis kus ma lihtsalt tundsin, et olen enda üle kontrolli kaotamas - see lihtsalt ei olnud teiste inimeste asi teada. See, et ma ei kirjuta enda tülidest A.ga, ei tähenda, et meil neid ei oleks (kuigi meie tülitsemine on selline, et mõlemad on vait ja mossitavad). Seega teinekord kui sa ise vaatad kellegi teise elu kõrvalt ja mõtled, et "küll tal on ilus ja lihtne elu", siis ära palun ole naiivne.

PS! Sõbrad, ärge tulge minult nüüd küsima, et "kes see blogija on", ma ei ütle teile ka mitte, sest see pole oluline. Suures plaanis kehtib see ju enamuse blogijate kohta vist, sealhulgas minu enda.



29 comments:

  1. kui mul oleks sent iga korra kohta... :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siis oleks sul vist päris mitu eurot :D

      Kustuta
  2. Anonüümne29.11.16 14:30

    Mina rääkisin ka ühe blogijaga, kelle elu tundub blogi järgi kadestamisväärne ja mõnikord liigagi ideaalne ja ta ütles, et ta tahabki keskenduda vaid ilusale, võib olla ilustab ka ja ongi ka kohati teiste jaoks imal, kuid ta on nii palju näinud koledat oma elus, et tahabki hetkel nautida vaid seda, mis hea. Ja jagada seda, mis hea. Peale seda vestlust vaatan ma seda blogijat hoopis teise pilguga ja mulle meeldib. Me kõik jätame mingid asjad rääkimata, kas siis sellepärast et endal on piinlik või ei taha teisele haiget teha või siis lihtsalt tundubki, et blogi mõttes ei ole see või teine ebameeldiv seik oluline.
    St mina muidugi plärtsatan välja 80% kõigest, mis juhtub, kuid on asju, mida hoian ikka vaid endale ja jagan vaid kõige lähedastematega

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina näiteks tahan ka siia blogisse jäädvustada need head ja toredad hetked enda elust (no ja vahepeal niisama lambist teksti nagu see postitus). Negatiivsed olukorrad ja juhtumised jäävad nagunii meelde ja neid pole vaja enamasti üles kirjutadagi, ammugi ei soovi neid uuesti lugeda.

      Mis puutub aga sellesse, et kuidas keegi kellegi blogi näeb ja mis ta sellest arvab, siis noh, õnneks on blogisid nii-nii palju, et ilmselgelt ju ei saagi igale ühele samad asjad meeldida. Seda enam kas alati on vaja julge anonüümsena blogijale enda nördimust välja näidata. Plärtsutakse ära ja ei mõelda sellele, et miks on blogija otsustanud just nii enda elu teistele näidata.

      Kustuta
  3. Ja kui me kirjutaksimegi ka mitte ilusatest asjadest ja sellest kuidas see, teine ja kolmas asi on nii halvad, oleks me kohe mingid nõmedad vingujad, kes millestki heast kirjutada ei oska. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rahul ei oleks meiega nagunii kõik :D

      Kustuta
  4. Liitun Miiuga ja tahaks ka sente täiega :D A mu meelest on see üldse mitmetahuline teema. Alustuseks see, et inimesed on erinevad. Ehk siis see mis mõne jaoks on hull probleem, ei vääri teise meelest mainimistki. Teiseks just see samune, et nii nagu on väga keeruline läbi blogi kogu oma olemust näidata, on ka väga raske sinna kogu oma elu mahutada.

    Mingil hetkel hakkad ju ikka ühele või teisele keskenduma. Ja see isikliku pahna väljajätmine on minu meelest lihtsalt taktitunde küsimus.

    Kolmas asi on seotud juba sellega kui kibestunud osad inimesed on. No kui ma võtan näitena ennast ja Brunot kasvõi. Ma ausõna ei kelgi, aga kui ma ütlen, et meil pole mingeid kraaklemisi, siis pole ka. Aga ikka on mingi osa inimesi, kes siis tagaselga targutavad, et ja-jah, netis hea valetada, päriselus saab ilmselt peksa ja küll see mees ta varsti maha jätab.

    Ja ma ei oska nende peale isegi kuri olla, sest see tähendab, et mingil põhjusel on selline asi nende jaoks norm. Kuskilt niivõrd kinnistunud arusaamad peavad ju tulema.

    Minnes veel korra enda juurde, siis ma olen ka igasugust kräppi üle elanud ja tänu sellele just õpetanud endale kuidas keskenduda positiivsele ja kõike head oma elus hinnata. Need ei ole asjad, millest ma blogis kunagi rääkima hakkaks ja kogu ilmaruum ei peagi mu taustalugu teadma. Aga minu puhul on see "vaatame ka negatiivset läbi roosade prillide" vägagi taotluslik ja ma südamest loodan, et see kunagi ei muutu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega tegelikult need julged anonüümsed ei mõtlegi kunagi sellele, et kui erinevad inimeste elud on. Lihtsalt pauk kirja ja korras. Pigem olegi selliste kommentaaride taga lihtsalt enda ebaõnnestumine ja siis on ju ikka hea kellegi teise peal see välja elada.

      Lihtsalt alati ei ole meeles endale seda öelda, kui taoline kommentaar jälle postkasti potsatab, aga noh... elad ja õpid.

      Kustuta
  5. Mina võtaks selle blogimise ja sotsiaalmeedias iseendast 'kuvandi' loomise ja 'ilustamise' kokku nii: ma ei valeta oma blogis / sotsiaalmeedias mitte kunagi. See tähendab, et:
    * ma ei väida, et mulle miski meeldis, kui tegelikult ei meeldinud;
    * ma ei ütle, et oli hea trenn, kui ei olnud;
    * ma ei postita retsepti, et 'mm, nämma oli', kui ei olnud;
    * jne.

    Saate aru küll, eks. See aga ei tähenda, et ma räägin kõigest ja näitan kõike oma elus. Loomulikult ei näita ükski blogija absoluutselt iga tahku oma elust, seda enam kui tema blogi keskendub mingile kindlale nišile (minu puhul sport). Ja isegi kui ta on nö kõikidest teemadest kirjutav elustiiliblogija (on õige termin?), siis ega temagi ei kirjuta ju kõigist sündmustest oma elus sekundi pealt. Ei peagi ju.

    Inimestele meeldib pigem jagada head ja positiivset, kuigi mina kirjutan valehäbita ka kehvadest võistlustest ja muust sellisest. Ometigi on igaühel õigus siiski mingile privaatsusele: näiteks ei ole ma kunagi süübinud oma suhetesse või perekonda puudutavatesse küsimustesse, sest see lihtsalt on minu valik. Igaüks kirjutab oma reeglid ise ja kellele need ei meeldi, saab teha valiku mitte lugeda. As simple as that.

    Kokkuvõttes: ma arvan, et blogijana teha valik mingitest asjadest mitte rääkida on 100% OK, aga valetamine ( = mõtlen üht, aga ütlen teist) kindlasti ei ole OK. Ja minu jaoks mitte rääkimine ei võrdu valetamisega (seda siis blogimise ja sotsiaalmeedia kontekstis).

    Tänan tähelepanu eest. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selgitasid suurepäraselt :) Eks elustiiliblogijal (mille alla ma selle blogi pigem liigitaksin) olegi kõige raskem tegelikult panna seda piiri, et mida siis kirjutan ja mida mitte. Eii... sõnastasin valesti. Pigem on osadel lugejatel just elustiiliblogijate osas eeldus, et kirjutatakse KÕIGEST.

      Elusees ei ootaks ma spordiblogijalt lugeda sissekannet enda tülist abikaasaga. Elustiiliblogijalt aga oodatakse, vähemalt nende julgete anonüümsete arvates. Kuigi jah, loll eeldus nagunii :D

      Kustuta
  6. Kui aus olla siis minu ravates see on vaga hea kui sa oskad elu positiivselt vaadata, kui isegi koik asjad valesti lahevad ja mitte sinu plaanide jargi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, see on kindlasti vaid hea omadus kui oskad natuke nigelamas seisus hinnata siiski kõike seda head, mis olemas on :)

      Kustuta
  7. Iga järgneva kommentaariga jäi järjest vähem seda, mida veel lisada.
    Mina kirjutasin kunagi väga detailselt igasuguseid tülisid ja isiklikke emotsioone üles. Dramaatiline puberteet vms. Tol ajal tegin seda muidugi parooli all. Igal juhul neid vanu üliemotsionaalseid postitusi lugedes ei tekkinud sugugi mitte alati mõnus nostalgiline tunne. Seda tunnet tekitasid ainult need postitused, kus oli kirjas kas täitsa tavaline argielu, midagi lõbusat või midagi täitsa positiivset. Ehk et nüüd ma üritan kirja panna rohkem neid asju, mida kunagi tulevikus ka tore lugeda on. 100% see kindlasti ei õnnestu, aga üritan. Ja kuigi isegi praegu on meie elus parasjagu pingeline aeg - kaks kooli, kaks väikelast ja ühel meist veel täiskohaga töö, siis...noh. Kokkuvõttes see väsimus ja tühja-tähja üle kraaklemine on homseks juba meelest läinud, milleks seda siis igavesest ajast igavesti oma blogis talletada. Sest laias laastus on meil kõik ikkagi väga hästi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olin ka kunagi väga dramaatiline ja see kõik jäigi keskkooli aega. Paraku mina parooli ei kasutanud ja oligi kõigile nähav :D Päris mitmel korral tuldi mu juurde jutuga, et mis mõttes sa minust kirjutad (kuigi õigeid nimesid pole kunagi kasutanud... välja arvatud nüüd mees ja laps).

      Kirjutasid väga õigesti, et häid asju ongi pärast hea lugeda. Halb püsi nagunii kuskil kuklas meeles, ja milleks seda paska eraldi meelde tuletada (ja blogisse üles kirjutada).

      Kustuta
  8. Mind alati üllatab, kui keegi anonüümne või vähem anonüümne lugeja niimoodi suud pruugib. Et kas siis peab absoluutselt kõigest kirjutama? Miks ei võiks vaid ilusatest ja headest asjadest kirjutada? Las need kurvad ja koledad teemad jäävad lähemale tutvusringkonnale. Välja arvatud siis võibolla olulised teemad, mis kedagi teist või kolmandat kuidagi aidata võiksid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind tegelikult ei üllatagi sellised kommentaarid enam. Või noh... too "klatš", mida mainisin, see ei lähe nüüd sellesse kasti. Küll aga arvan, et inimesed, kes tahavad kuulda nendest halbadest asjadest ja hõõruvadki teistele nina alla, et kirjutatakse ainult ilusaid asju, on ise sisimas ikkagi õnnetud inimesed. Teiste kurbus tekitab neis tunde, et nad ei ole ainsana kurvad.

      Kustuta
  9. Ega mul midagi mõistlikku lisada polegi, aga ma lihtsalt tahtsin mainida, et mulle väga meeldib kuidas Sa kirjutad ja kuidas mõtled. Hästi selline eluterve suhtumine üldse erinevaid teemasid käsitledes.
    Ise selles osas veel selline pole, nagu olla tahaks, aga seni kuni elad, seni õpid või misiganes nad ütlevadki. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures, olen tihti jätnud postitused avaldamata, sest mulle kohati tundub, et mu tekst on liiga... jutustav. Noh nagu räägiks sõbrannaga ehket mõtted on kuidas peakolust välja tulevad. Ja siis kui olen hakanud neid mõtteid korrigeerima, et oleks ka keeleliselt ja visuaalselt kenam, mõtlen jälle liialt üle, et kas üldse vaja sellest kirjutada ja jääbki avaldamata :D

      Niiet minu soovitus - kirjuta nagu kirjutaksid sõbrannale :D

      Kustuta
  10. Anonüümne29.11.16 18:33

    Sellest saavad ikka kõik aru, et kui pildil on ilus korras tuba, siis vahel võib tuba sassis ka olla, aga sellest pilti ei tehta jne. Aga sa vist ei tea ega ole kokku puutunud, kuid for real on olemas inimesi, kes nimme valetavad. Näiteks nende elus on juhtunud sündmus X, aga nad kirjutavad meelega sellest nagu oli sündmus Y. Ma arvan, et naiivne ja/või ise aus inimene võib täitsa tugevalt alahinnata selliste valekottide arvukust ja olemasolu üldse :D

    Briti idüllilise elu üle kommentaarides nurisemisest ma ei saa üldse aru, sest kõik, mida ta oma lastest kirjutab, on nii kohutav, et kui omal muid kogemusi poleks, siis jääkski uskuma, et väikelastega koguaeg ainult üks karjumine ja õudus käib :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures olen ühe inimese puhul tõesti kogenud ka isiklikult seda, et räägib suuga suure linna kokku ja tegelikult on ikka päris p****s seis. Teeskleski kõigile suurepärast elu ja ühel hetkel varisesid tema valed kokku. See ei olnud aga kuidagi blogimaailmaga seotud, samas see oli päriseluga seotud, mis tegi asja paljude jaoks ikka väga hulluks.

      Ma ei tea miks see viimane lõik siin vajalik oli :/ Mulle küll sellist muljet ei ole jäänud tema blogi lugedes.

      Kustuta
    2. Anonüümne06.12.16 23:16

      Misasja. Kindel, et tahtsid viimases lóigus ikka Britt kirjutada? Mulle pole küll kunagi sellist muljet jätnud, et koguaeg mingi karjumine käib...

      Kustuta
  11. Heh, vist olen erand, sest mina blogin küll ka pahadest asjadest ja vahel halva tujuga. Sest blogimine on mu jaoks teraapilise toimega: Kirjutades selginevad mõtted ja kui on mingi probleem, annavad blogilugejad head nõu või teevad pai.
    Kõigest siiski minagi ei kirjuta, nt tööst või paarisuhtest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu jaoks oli ka. Tahaksin öelda, et on siiani, aga viimased sissekanded on olnud pigem üldisest eluolust. Küll aga on see sama postitus ehe näide teraapiast :D Ehk peaksin selleks rohkem aega leidma.

      Kustuta
  12. Ma ei kahtle, et ka too tüüp, kes kurtis ilustamise üle ise oma blogis ilustab. Loomulikult kõik me teeme seda, pigem oleks ju imelik kui ma pildi oma mustadest sokkidest üles riputaks. Naabrimehe tutika mersa kõrval poseerimine on vähe teine rida, aga kui inimene end nii hästi tunneb, las olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks jah, elu olekski palju lihtsam, kui me tegelikult teiste arvamust endist nii oluliseks ei peaks. Mille ohver olen kindlasti ka ise :D

      Kustuta
  13. Anonüümne29.11.16 19:41

    Ma pole siin küll eriti tihe kirjutaja olnud, aga tead miks ja millal ma su blogi lugema hakkasin? Siis kui sa Oliveri ootasid ja Malluka blogrollis su huvitav pealkiri silma torkas. Ma enam ei mäleta mis see oli, aga ma arvan, et see oli midagi okse või muu kehavedelikuga seotut :D :D :D Igatahes see oli kohe huvitav, et oh! keegi kirjutab midagi sellist, millest eriti ei räägita.
    Minuarust peab blogi olema huvitav.. noh, et väike elevus on sees, kui vaatad Facebookis, et keegi on jälle bloginud ja tahad kohe kribinal-krabinal algusest lõpuni läbi lugeda, sest et PÕNEV. Sinu blogi on mul ammusest ajast Blogrollis ja kuna ma eriti palju blogisid ei loe (mingi 5 tk äkki, kes tihedamalt postitavad), siis ma loen su kõik postitused ikkagi millalgi läbi, kui bussiga sõidan või igav on. aga noh.. seda "huvitavat" nagu ei ole enam eriti. :) loodan, et saad aru, mida mõtlen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Saan küll aru, mulle endale meeldis ka tegelikult see aeg blogimises. Tundsin, et paljud samastusidki minuga just sellepärast. Mingil hetkel käis aga "klõps" ja loobusin sellest.
      Kuid ka mulle meeldib kui on tabav pealkiri ja sellele vastav sisu. Tunnistan aga, et blogipidamine on mul tänaseks päevaks pigem tagaplaanile jäänud.

      Kustuta
  14. Aga kas nad ikka mõtlevad seda, et ainult ilusate piltide postitamine või toredate pereürituse kirjeldamine on elu ilustamine/valetamine? :DNoh, sest seda on ju natuke loll arvata nii. Pigem äkki see... no nt kui mõne teatud ringkonna inimene küsib, kuidas ja millega ma oma lapse hambaid pesen, vastan ma moel, nagu ma peseks iga õhtu ta hambaid, kuigi tegelt ei pese, sest ta vihkab seda ja kass jookseb alatasa hambaharjaga minema ja see vahel üldse kuskil diivani all jne. Ehk siis ma suht ilustan ikka seda, mis lood meil siin kodus suuhügieeniga on. Samamoodi KUI keegi spets pildistamise jaoks ostab sisekujunduselemente või liigutab mööblit kuidagi erilisemalt, siis ma arvan, et see on see, mida nö blogikriitikud ( :D ) ette heidavad. Mitte et ma neid kaitseks, aga üritan nende pähe lihtsalt näha. Ma arvan küll, et kuskil eksisteerib selliseid blogisid, kus nii tehakse :P aga ma elus ei viitsiks juurelda, KES teeb ja MIS täpselt see "võlts" on. No selle üle mõtlemine ja kellegi "võltslikkuses" süüdistamine on küll selline, et.. elage oma elu :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ole igasuguseid blogisid ja inimesi (duh :D). Ja lõpus ütlesidki jumala õigesti, et elage oma elu. Ega muidu ma ei olekski seda postitust kirjutanud kui teised lihtsalt ei kommenteeriks seda, kuidas keegi peaks enda blogi pidama (või elu elama). See ei tähenda muidugi seda, et peab kõiki takka kiitma ja imetlema... aga vahel kehtib see, et kui pole midagi ilusat öelda, siis ei ole vaja midagi öelda.

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused