201216

Viimased nädalad on möödunud justkui linnulennult. Ilmselgelt, omaarust postitasin alles hiljuti siia, nüüd aga vaatan, et see oli oma kaks nädalat tagasi. Täpselt see aeg kui meile saabusid stuudiosse  / kontorisse aknad ja üks väga-väga suur lõpuspurt läks lahti. Esialgu ikka A.l, aga pärast sain ka mina öösel seinu värvida (ja neid eelnevalt lihvida).

Nüüd pidin korra enda viimasele postitusele pilgu peale viskama ja selgus, et ma ei ole ühte vahepealset lobapostitust üldse siia üles lasknudki. Nooh... ma nüüd siis lobisen kõigest mis seal kirjas oli ja miks tol hetkel antud postitus siiski üles ei jõudnud.

Nagu öeldud, möödusid viimased nädalad väga kiiresti. Enamuse ajast olime me mõlemad A.ga magamata. Enam paraku ei ole ju seda keskkooli aegset luksust, et isegi kui oled poole ööni üleval, siis põõna aga rahus järgmine päev lõunani. Ei-ei, kes tööle, kes... tööle. Kõik tööle ühesõnaga. Imestan, et me A.ga suutsime pea kogu selle remontimise vältel küllaltki normaalseks omavahel jääda (süõ). Tegelikult oli aga plaan algusest peale A.l paika pandud, minu teha jäi vaid kontoritoa kahe seina värv valida. JA SEE ON VALE VÄRV! Remondist lähemalt aga mõnes teises postituses.

Ühesõnaga, mul olid pildistamised, vaja fotosid töödelda. Lisaks mõned Säästuka pildistamised, inimesed ilmselgelt ju tahtsid enne jõule enda pildid kätte saada. O. sai päris kenasti mõne aja lasteaias käia, mis andis mulle naaaatukenegi aega, et töötada nii stuudio kui fotode kallal (värv kuivab - seniks töötlen). Seltsimehelikult passisin koos A.ga üleval, tema ehitas, mina töötlesin pilte. Magatud tunde oli igal ööl umbes 4-5.

Nüüd tuleb too much information ilmselt osade jaoks, seega ärge vinguge.

Ja siis ühel õhtul panin O. kenasti magama. Läksin pilte töötlema, A. ehitas. Käisin vahepeal üleval teda vaatamas. Seekord aga ei käinud O.d kontrollimas. Kui ma mingil hetkel jälle alla tulin, tundsin rõvedat lehka toas. Eeldasin, et koera kõhutuuled. Nina oli ka natuke kinni, seega see hais ei jäänud mu jaoks püsima. Lõpuks magama minnes ja voodi poole liikudes, läks hais aga tugevamaks. Võtsin välja taskulambi ja mida ma näen - O. magab täiesti tohutu koguse okse sees. Tol hetkel ausõna arvasin kõige hullemat, sest ta ei ärganud alguses üles. Magaski lihtsalt nii sügavalt. Ma ei mõista siiani kuidas selle kõige välja oksendamine teda üles ei ajanud.

Lõpuks oli see kõik tema külge kinni kleepunud. Isegi ta silm oli sellest kinni. Loputasime ja vannitasime teda tükk aega. Selle kõigega tema oksendamine ka piirduski, õnneks... aga mõni päev hiljem märkasin, et ta silmad punetavad. Rähma tekkis ka. Möödus veel paar päeva ja märkasin, et tal on silmamuna peal mingi... tükk. See ei liikunud, ära ei saanud kuidagi võtta. Ometi sain aru, et tegu ei ole lihtsalt silmapõletikuga, sest põletik teeb ju terve silma punaseks. Temal oli konkreetselt ärritus selle... olluse ümber.

Õnnnnnneks õnnnnnnnneks võeti meid täna vastu Elva haiglas silmaarsti poolt, kes tegelikult üldse nii väikeste lastega ei tegelegi. Kuid silm on ju silm ning ma tahtsin, et keegi hetkekski teda vaataks ja ütleks midagigi. Midagi enamat kui "kindlasti kõik saab korda". Jah tore... aga ütlen ausalt, et lisaks kõigele muule stressamisele, oli see kõigest kõige-kõige jubedam. Ühesõnaga ütles arst, et see on rasvkude, mis on sinna alla tekkinud. Ei midagi hullu ja peaks nädalaga kaduma (rohtu peale pannes). See rohu panemine on nüüd omakorda seiklus jälle. Meenutab meie molluski jamasid. 

Ma ei hakka vist enam uuesti küsima, et millest te lugeda tahaksite :D Mul on kahtlane tunne, et ega siia niisama ka enam ära eksita, nüüd kui postitusi tuleb kui kuuvarjutusi. Lihtsalt see aasta lõpp on olnud teistest veidi kiirem ja natuke stressirohkem kui möödunud aastatel.

Hetkel on mul käsil enda elus tasakaalu leidmine. Ehket pere- ja tööelu vahel võiks tekkida mingi loogika. Ongi kas mina tööga, mina lapsega või mina A.ga... ja isegi seda viimast ei ole enam kuigi palju. Rääkimata siis sellest, et mina üksinda. Tean, et kõik vajab harjumist ja harjutamist. Rütm on blogimisega kaotsi läinud, aga ma loodan, et leian selle varsti / kunagi jälle üles.

PS! Ühtlasi tahaksin pöörduda nende anonüümsete ajuhälvikute poole, kes mingit idiootsust mulle siia vahepeal on tootnud - see, et bloggeris on anonüümsus "paremini garanteeritud" blogija eest kui wordpressis, ei tähenda, et mul ei oleks ligipääsu teie IP aadressitele ning teie nimedele. Eks!

Ei, see pole selle aasta viimane postitus... vist. Nüüd on vist suurem osa lihtsalt enda postkaardid kätte saanud.
Jah, Loore, tean, et sa ikka veel ootad.


14 comments:

  1. Niiii ilus perekond! Kiidan A vuntsi ka! ;)

    VastaKustuta
  2. Mh, kurat, nüüd pole mõtet postiljonil enam tulla ka ja sinna ämbliku kõrvale ümbrik poetada, üllatus on rikutud :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ikka kirjutasin sulle kaardile ka midagi väga personaalset...

      Kustuta
    2. Midagi inetut raudselt :( :( :( :(

      Kustuta
    3. Ega ma ilmaasjata seda ümbrikuga saatnud. Ikka ainult sinu silmadele.

      Kustuta
  3. Vau, vau, vau! Mul oleks ka ikkagi sellist kleiti vaja. Nii ilus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh, Hiina värk ju, telli aga :D

      Kustuta
  4. Tublid olete! Pidage vastu! Rahulikke pühi! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) Ilusaid pühi ka sinu perele :)

      Kustuta
  5. Kui see natukenegi lohutab siis kõik läheb mööda :D Ühele pingelisele projektile muidugi reeglina järgneb uus koos uute stressoritega. Aga küll ühel hetkel puhub klaariks.
    Rahulikke pühi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh eks neid stressiallikaid ole meil küll ja veel, mis veel mainimatagi jäi. Nüüd kõigele lisaks oleks ma nagu ise kaktuse alla neelanud :D
      Rahulikke pühi ka sinu perele :)

      Kustuta
  6. Anonüümne25.12.16 15:20

    Jumala suva, ara vota hinge! Mulle kull meeldisid need pakiavamisevideod, uliponevad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks alati on lihtsam öelda kui teha :) aga eks ma edaspidi proovin jah vähem tõmmelda tundmatute arvamuse pärast.

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused