Jõulud 2016

Ja ongi aeg hakata mõtlema jaanipäevale, okok... las see aastavahetus olla ka ära, siis veel Olli sünna ning siis tõesti hakkan mõtlema jaanipäevale :D Nüüd aga räägin paari sõnaga meie jõuluõhtust ning postituse lõpus on ka üks väga niru kvaliteediga video meie kinkide avamisest (tegelt ei  ole, see ilmub mingi aeg mu Youtube'i kanalile). Oh joy!

Meie jõulud möödusid sellel aastal enda väikese pere seltsis. Esimesel aastal kui olime Elvasse kolinud, tuli meile jõulude ajaks külla minu perekond (ema, isa, õde, vend). Järgmisel aastal ainult õde ja sellel aastal olime siis omapäi. Ja ma pean ütlema, et selline, ainult kolmekesi olemine jõulude ajal, ei tekita minus väga jõulutunnet. Või siis vajab asi lihtsalt harjumist.

Terve elu olen ju käinud jõuluõhtul Tallinnas vanavanemate juures perega, järgmisel päeval sõidame maale vanavanemate poole. Sealt omakorda risitema pere juurde. Ning see kõik on minu jaoks niiiii-niiiiii õige ja jõululik (savi kas lumi maas või ei).

Eks me ise teeme oma valikud ja loome uued traditsioonid. Hetkel lihtsalt pole kuidagi teisiti ka võimalik. Ma ei saa kogu enda perekonda meile jõuludeks kutsuda (või A. oma), kui nad just kõik elutoapõrandal ei taha magada. Sama moodi ei saa meie ilma autota väga kuskile minna... isegi kui saaks, siis suur koer oleks meil ikkagi vaja kaasa võtta ja teda just enda vanemate juurde ma kaasa ei tassi.

Tegelikult oli meil kõik väga tore. Minu jaoks on jõulud alati tähendanud lihtsalt suurt perekonda ja hetkel on meie oma veel päris pisikene. Kuid nagu kirjutasin, siis eks kõik vajab lihtsalt harjumist ja peamegi looma endale omad traditsioonid.


Jõulusööming oli minu (ja ilmselt ka A.) jaoks paras pettumus. Juurikad ei küpsenud korralikult läbi, A. liha küpses üle ja minu võltsliha ei maitsenud üldse väga eriliselt. Samas proovisin ainult jõuluses kooremarinaadis tehtud ja sedagi vaid paar tükki. Kuna aga Vapra Oa šašlõkk oli jaanipäeva aeg nii üles haibitud, siis tahtsin ka seda imeasja maitsta... no ja pettusin. Aga nagu ütlesin - eks ma annan sellele uue võimaluse kohe varsti.



Rääkides nüüd aga kingitustest, siis jõululaupäeva hommikul avasime juba esimesed. Kuna ma plaanisin A.le tehtud kingitusega hommikusööki valmistada, siis ei jäänudki mul lihtsalt midagi muud üle kui teda see avama sundida. A. sai endale võileivagrilli, mina uue fööni ja O. suure helikopteri, millega ta nüüd non-stop mängib.

Oeh, las ma nüüd elan selle kõik välja, mis nii kaua minu sees on peidus olnud. Video, mis peaks pakkide avamisest ilmuma, ei ole absoluutselt megakvaliteediga ja see on ka ilmselt põhjus, miks ma selle üldse üles lasin (sest kõik pole nii selgelt ehk näha). Nimelt ajas eelmisel aastal mul... vabandust... sita keema kommentaar, kuidas mina väidetavalt eputan nende kinkidega. Suhteliselt sarnase sisuga kommentaare olen saanud ka kõigi teiste paki avamise videote alla (mõni on isegi personaalselt öelnud). Kui teile tõesti tundub, et mina eputan nende videote näitamistega, siis mulle tundub, et te ei tunne mind absoluutselt ja mina tuuleveskitega ei viitsi ka võidelda (mistõttu ei ilmunud videosid). Ja see teeb kurvaks.

Miks ma sellest praegult kirjutan? Sest mõned on küsinud, et kas ja miks ma enam neid videosid ei filmi. Filmin küll, ma lihtsalt ei näita neid kellelegi teisele peale nende, kes need pakid saadavad. Ehket A. vanemad.

Mul on lihtsalt nii kõrini sellest tundest, et ma pean end kuidagi siin tagasi hoidma ja naeratama, kui mind miski nii tohutult häirib. Kui ma paki avamist ei näitaks ja aasta jooksul teeks erinevaid postitusi, mida uut me koju "soetasime", siis ei oleks see eputamine? Siis oleks ma nagu iga teine blogija kes lihtsalt blogib. Aga taevas halasta kui näitan terve kasti korraga ette - eputan. Sellele ei suuda inimesed üldse mõelda, et see on A. vanemate viis meid abistada?

Kord nutsin enda emale, et näed, peaksin olema täiskasvanud inimene, aga ikka vajan aeg-ajalt ema/isa abi. Mille peale tema mulle meelde tuletas, et me olemegi ju alles noor pere kes alustab ühist elu ja nemad said sama moodi oma vanematelt tuge ja abi... lihtsalt ma ei olnud varem sellest teadlik. Ja pärast seda mõistsin paremini, et see ongi ju täiesti okei saada tuge enda vanematelt (mõlema pere vanematelt) kui see on võimalik.

Oeh ja nüüd läks jõuludest rääkimine hoopis muule teemale. Lihtsalt see on mind närinud ja tohutult häirinud, sest ma ei saanud olla mina ise. Kindlasti ka üks põhjustest, miks ma ei ole ka väga tahtnud siia blogima tulla, sest ma ei saa isegi mitte siiralt enda rõõmu jagada - eputan!

Edaspidi arvestan lihtsalt rohkem sellega, et osad ajavadki lolli juttu suust välja ilma mõtlemata ning imevad pastakast teemasid. Võib-olla on asi aasta lõpus, kus ma tahan hinge närivad asjad välja öelda, aga ma tahan, et see koht siin oleks mul jälle mõnus. Mõnus koht enda tunnete väljendamiseks ja enda elust rääkimiseks. Jaaaaaa ma nüüd lõpetan kiirelt ära, enne kui otsustan, et ikka ei avalda seda kõike.

10 comments:

  1. 😍🤗 Mõnusat jõuluaja jätku. Me oleme sammuti oma väikese pere jõulutraditsiooni otsingutel. Pikalt ette planeeritud asjad ei kipu toimima nii nagu võiks ja jooksevad viimasel minutil kokku. Seega otsustasin ka mina, et järgmisest jõulust hakkame me ostima oma jõulutraditsioone ja neid sisse viima. Eks selle tingib ju ikkagi uus väike pere. Sammuti otsustasime, et sel aastal me kuskile ringi ei rända. Eile 24ndal istusime ära ja edasi on nii nagu on, tuleb veel mõni külaline ja sugulane aga Meie oleme kodus. Nii hea. Ei pea tormama ega midagi 🤗

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See osa on tõesti mõnus, et ei pea ise kuskile minema :D Samas Tallinnas ei olnud kauge minna 3 minuti kaugusel elava vanaema juurde. Ja noh, samas maale minemist mina alati armastasin (siiani armastan)... samas polnud ka mina see, kes autoga läbi lumetormi sõitis ja lapsi karjatama pidi :D Olin üks nendest lastest ju.
      Ilusat jõuluaega sinu perelegi :)

      Kustuta
  2. Rahulikke põhi teile!
    Eks need oma väikese pere traditsioonid tekkivad pisitasa. Meie olime sel aastal esimest korda oma pisikese perega jõuluõhtul omaette. Päris mõnus tegelikult. Laual oli vaid see, mis vaid meile meeldib, ajakava vaid enda soovide järgi, lisaks pole vaja end kuhugi minekuks pakkida ja pärast lahti pakkida. Stressivabam on see omaetteolek kindlasti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda ma naudin kohe väga, et ei pea mingi kingimajandusega stressama. Ikka ju teatud stress, et midagi otseselt vaja pole kellelgi, aga miskit ju ikka peaks ostma. Nii hea oli lihtsalt postkaardid saata ja siis kodus oma asja teha :D

      Kustuta
  3. Anonüümne25.12.16 12:24

    Vanasti said noored pered vanavanenate abi ka laste hoidmisel, kuna vanaemad ei pidanud tööd rügama.

    Nagu Malluka üks viinastest blogidest oli kus kirjeldad tegevuse ja ikka tegi valesti.
    No ja sinna alla sobis ka nii hästi, et jagad oma rõõmu ja oled siiralt õnnelik millegi üle - eputad. See kahjuks on eestlasele sisse kideeritud. Noorem generatsioon hakkab sellest üle saama aga need minu vanused (30 a) käituvad ikka nagu tabu oleks oma rõõmu jagada.
    Teie saate kinke/abi reaalselt oma vanematelt/vanavanematelt. Teised teevad aga reklaampostitusi (mind ei hairi ka need, sest vahva on vaadata mida keegi saab ja mis üldse turul olemas on). Teie videotest ma olen ka mõtteid saanud mida oma pojale otsida. Nt thomase asjad.

    Ilusat jõuluaega teile!
    Las nämad kurjad kibestunud hinged olla. Ehk saabub jõulurahu ka nende hinge sisse.

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu ema hoiabki Olli kui vaja (kui ma Tallinnas olen või sôidab Elvasse), aga sellele üldse ei mõtle inimesed, et Inglismaalt ju ei saa hops ja hops käia lapselast hoidmas. Mõeldakse lihtsalt, et me muudkui saame ja eputame. Niiiiii pahaseks teeb selline rumal kommenteerimine :/
      Ilmselgelt kui nad ei elaks nii kaugel, oleks lood teisiti. Usun, et ka nemad eelistaksid ju pigem olla koos Olliga tihedamalt, aga elu on hetkel selline.
      Ilusat jõuluaega ka sinu perele :)

      Kustuta
  4. Anonüümne25.12.16 19:36

    Minu äi ütleb meile iga kord, kui nad meid aidata soovivad, et juba tema isa ütles talle, et see on vanemate kohustus ja rõõm oma lapsi aidata seni, kuni vanemad suudavad ja jaksavad ja et nad ei oota kunagi meie abi vaid seda, et meie jälle omakorda oma lapsi aitaksime kuni suudame. See kõlab ja tundub mulle kõige ilusama ja õigema põhimõttena, mida üks vanem saab oma lapsele ellu kaasa anda. Ma tean, et ma aitan oma lapsi oma elu lõpuni ja kuidagi lihtsam on ka vanemate abi vastu võtta tänu sellele põhimõttele, vaatamata sellele, et oleme väga hästi toimetulev pere ka ilma igasuguse abita.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõustun. Ise olen ka seda meelt, et alati aitan nii palju kui saan enda lapsi kui vajavad.

      Kustuta
  5. Häid jõule! Mul ka see aasta polnud üldse jõulutunnet, kuigi käisime vanematel-vanavanematel külas ja kuusk oli toas jne. Ma süüdistan ilma :D
    Aga see asjadega eputamise teema... no esiteks on suht naljakas mõelda, et keegi sellist asja eputamisena üldse saab võtta. Me ostame suht vähe endale asju, eriti nüüd, kui kodus järjest kasvab nimekiri asjadest, mis remonti vajavad või mida meil veel olemaski pole. Sellisel juhul on ikka suur sündmus, kui lõpuks ei osta midagi hädavajalikku, vaid midagi, millest saab tõesti rõõmu tunda. Mul oli viimane seelline ost uus telefon ja kaalusin pikalt, kas osta kõige odavam või selline nagu tahan ja mis mu kõikidele vajadustele vastab. Valisin viimase variandi ja siis tõesti tahtsin ka lähedastega jagada, et teate, mis ma tegin.
    Nii et ära võta südamesse virisejaid, nad üldse ei jaga biiti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Häid jõule ka sulle :)
      Ma ei raatsinud endale vahepeal isegi mitte näokreemi osta :D Tegelikult isegi mitte sellepärast, et mul ei oleks seda raha olnud, aga mõtlesingi, et noh kui ma selle 10 Eurot nüüd säästan selle kreemi pealt, saab selle 10 eest midagi vajalikku majale osta. Uut telefoni on mul endal ka vaja ja nüüd ideeliselt selleks ka raha kogun. Aaa ei, uut arvutit on ka vaja, see on samas selline asi, mida tegelt ka vaja. Telefon mul töötab, aga see pole korralik, samas ma ei VAJA iPhone'i, aga ma tahan :D Ehket kui ostan, siis juba selle, mida TAHAN :D
      Mida rohkem ma siin kommentaare loen, seda vähem saan aru, miks ma vahepeal selle pärast põdesin. Vaatan ise Youtube'st kogu aeg taolisi videosid (okei, siis tulevad pakid firmadelt) ja kordagi ei ole mõtet, et küll alles eputavad. Vlogija / blogija elu osa, mida jagatakse teistega.

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused