Minu keha 2016, vol 2

Appiiii, jälle need paljad pesupildid! Midagi sellist ütleks ilmselt mu ema, aga ega kõik saagi kõigega rahul olla. Paratamatus. Seega jah, siit tuleb eelmise postituse järg (link) ning üritan seekord plaanist kinni pidada ja rääkida veidi rohkem taimsest toitumisest, trennist viilimisest ja kuidas see kõik on minu keha füüsiliselt sellel aastal mõjutanud.

Nagu juba eelmises postituses mainisin, toimus sellel aastal mu elus palju muutusi. Nendest kõige suurem ja olulisem oli minu enda jaoks see, mis toimus minu kehaga. Nii seest kui väljast. Ja usun, et see on ilmselt paljudele iseenesest mõistetav, miks just see on minu muutustest kõige-kõigem. Suhe iseenda ja oma kehaga on elu lõpuni ning terve elu olen ma püüdnud leida seda õiget teed iseenda jaoks, et olla enda kehas täiesti ja tõeliselt rahul.

Olen palju kordi BBG postitustes kirjutanud, et olen enda kehaga lõpuks rahul. Ei tõmble kaalu pärast ja mulle meeldib, kes mulle peeglist vastu vaatab. Kes nüüd luges eelmist postitust ja mõtles, et mu jutt on väga vastuoluline, siis tuletan meelde, et need "näljutamise hood" olidki vaid hood. Need mõtted ei olnud mul kogu aeg peas ja olgem ausad - ma ei näljutanud end sellepärast, et arvasin, et olin paks või polnud enda välimusega rahul. Jälle kaldun teemast kõrvale, aga ma loodan, et keegigi vähemalt mõistis, mida ma öelda tahtsin :D


Mina ei erine absoluutselt teistest naistest, kes on terve enda elu katsetanud erinevaid dieete. Kogu aeg püüdes leida mingit imeravimit, kuidas süüa meeldivat toitu, enamvähem rahuldust pakkuvas koguses, ilma, et vööümbermõõt väga laiaks läheks. Tagantjärele mõeldes oli see kõik ikka kohutavalt frustreeriv.

Tavaliselt toitudes (liha- ja piimatooted samuti menüüs) ei olnud mul lootustki ilma trennita püsida sellises kaalus (ja kehakujus), millega ma tõeliselt rahul olin. See tähendas, et ma oleks pidanud kas piirama enda söömist või siis sööma palju tahan ja leppima kaalutõusuga. Kui lisasin enda ellu trenni, hakkas ka keha muutuma selliseks, nagu ma tõesti tahtsin. Mida päev edasi, seda enam tundsin end oma kehas nagu kodus. Samas pidin ikkagi jälgima mida söön. Kullipilguga. See oli aga tavaline elu osa ja ma ei oleks osanud arvatagi, et tegelikult saab ka lihtsamalt.

Maikuu lõpus otsustasin jaanipäevani loobuda lihatoodetest. Paar päeva hiljem otsustasin loobuda ka piimatoodetest ja munast. Ning ei läinud enam kaua mööda kui võtsin vastu otsuse, et vähemalt 95% ulatuses olengi vaid taimsel toidul. Kuna suvi saabus, muutusid ka trennid harvemaks, ometi olin niisamagi aktiivse elustiiliga, seega ei tõmmelnud liialt selle pärast.

See nüüd kõlab võib-olla naljakalt, aga ühel hetkel astusin vanemate juures kaalule ja avastasin, et olin neli kilo kergem. Sõin kogu aeg külluslikult. Ehket sõin palju tahtsin, sõin kõhu kasvõi paksult täis kui isu oli. Ei jälginud kullipilguga enda menüüd (sealjuures siiski olin taimsel toidul) ning tegin minimaalselt trenni. Ja see lihtsalt hämmastas mind.

Ma ei taha siin promoda, et hakake kõik taimselt toituma, siis ei pea trenni tegema ja kaal lihtsalt langeb. Trenn on siiski tervisliku elu üks osa ja hetkel lohutangi enda trennist viilimist sellega, et ma olen niisama füüsiliselt aktiivne (aga nagu varem juba kirjutanud olen, on elus palju muutusi ja kõik vajab alles harjumist ja harjutamist). Fakt aga oli, et täpselt seda see seitse kuud mulle tõestanud ongi - olen lõpuks leidnud enda jaoks toitumise, kus ma saan süüa, mida tahan, tõmblemata sellepärast, kui palju juurde võtan kui trenni ei tee.

Seetõttu on mul ka lihtne lõpuks ometi öelda, et ma tõesti ei taha mitte kunagi hakata enam liha sööma. Ma ei taha mitte kunagi enam süüa sellises koguses piimatooteid nagu varem. Mu keha on totaalselt muutunud selle poole aastaga ning ma tunnen nüüd tõesti, et nii peabki olema. See on minu jaoks õige toitumine!

Kes teab, võib-olla ilma selle konstellatsioonita ei oleks ma üldse võtnudki vastu otsust hakata taimselt toituma. Tunnen aga, et kõik läkski sellises järjekorras nagu see minema pidi. Sest aasta lõpus tunnen, et teisiti ei kujutaks ma seda kõike ettegi. Ma olen lõpuks mina ise, olgu see kellegi teise arvates "liiga peenike" või "liiga kondine". Ainus, mis mind häirib, on minu kaduma läinud tagumik (tisse pole mul nagunii kunagi olnud). Sest sellel ajal kui mu kehast üleliigne rasv kadus, kadus ka pepu ja see on puhtalt trenni ära jätmise süü. Eks vaadake ise pildilt kui lame see on :D See on ka tugevaks tõukeks, miks uuest aastast taas trennilainele saada.




Ega mul lõpetuseks midagi väga lisada polegi. Omalt poolt soovitan lihtsalt soojalt kuulda võtta seda, mida meile juba väiksest peale on räägitud - söö oma juurikaid! Ma ei taha öelda, et loobuge täielikult liha- ja piimatoodetest (kuigi võiks), aga ärge sööge neid nii metsikus koguses. See jutt, et "meie esivanemad sõid liha", ei kehti siin, sest ka nemad ei söönud neid tooteid niisuguses koguses nagu enamus inimesi hetkel siiski tarbib. Proovige ja katsetage ning andke oma kehale aega selle kõigega harjumiseks. Vähemalt enda kogemuse põhjal julgen soovitada ;)

0 comments:

Postita kommentaar

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused