Minu keha 2016, vol 1

Sellel aastal toimus minu elus palju muutusi (umh... duh, nagu meil kõigil). Neist aga kõige suurem ja ilmselt kõige olulisem muutus oli see, mis toimus minu kehaga. Nii seest kui väljast. Igatepidi oli see minu jaoks kõige-kõige tähtsam. Seega samal ajal kui teised teevad kokkuvõtet möödunud aastast, teen mina ka... aga veidi teises võtmes.

2016. aasta algas minu jaoks väga motiveeritult - hakkasin jälle trenni tegema! Haha, nagu me kõik. Tegelikult alustasin 11. jaanuaril (vist oli see kuupäev) taaskord BBG kavaga, mille esimene round mul novembri keskpaigas tehtud sai. Ma ei viitsi nüüd muidugi blogi uuesti algusest sirvima hakata, aga mulle tundub, et jaanuaris alustatu viisin ka lõpule. Hakkasin koguni BBG 2.0 kavaga pihta. Ühel hetkel hakkasid aga pausid trenniga sisse tekkima, sest väljas oli niisama vaja tegutseda ning suvel ei teinud ma üldse kava (palav oli ja lohutasin end, et olen niisamagi aktiivne). Ehket sinna see BBG ka jäi (trenn üleüldiselt).

Aprillikuus kirjutasin, et käisin konstellatsioonis (link). Tookord ma ei kirjutanud, et mida mulle seal tehti või miks üldse läksin, aga nüüd natukene siiski räägin. Nimelt on mul juba aastaid olnud mingi ajuvaba tunne, et mul puudub kontroll. See tunne pole mul kogu aeg, aga mingitel perioodidel see jälle tärkab (ilmselt veidi pingelistematel). Ning alati on minu "loogika" sama - kontrollida saan vähemalt toitu, mida söön. Siinkohal ütlen, et ei, mulle ei ole keegi mingit ametlikku diagnoosi kunagi pandud, sest nagu ma ütlesin - see toidu kontrollimise (ehket enesenäljutamise) periood käis hooti.

Mida aastad edasi läksid, seda enam sain aru, et mul on pidevalt tunne, et mul puudub kontroll raha üle. Mitte, et seda ei oleks, aga mu ümber olid pidevalt inimesed, kes korrutasid, et raha ei ole. Isegi kui oli. Ja see tekitas minus hirmu. Eriti veel siis, kui O. veel lasteaias ei käinud (ehket olin kohati paanikas, et raha äkki pole ühel hetkel ja mida ma siis teen ja kuhu lähen). Tagantjärele seda kõike kirja pannes, tundub see kõik nii... segane... sest see ongi väga-väga segane. Kui teie aru ei saa, siis ma ei mõistnud seda ammugi enam.

Ja nii ma siis kuidagi tegin enda peas loogilise järelduse, et kui raha pole, siis ma lihtsalt hoian raha kokku. Ja ei söö ise. Ma olin justkui pidevas võitluses sellega, et mis ma tean, et on õige ja mida ma tundsin. Ehket ma teadsin, et raha ju on piisavalt. Ma teadsin, et ma saan normaalselt süüa. Aga vot see tunne kuidagi rahustas mind, et kui ma ei söö, siis on raha rohkem. Olen sellel teemal rääkinud ka inimestega, kellel on reaalselt diagnoositud toitumishäire (ning põhjus miks) ja ka nende arust oli see seos kuidagi veider.

Tahan selle jutuga jõuda sinna, et see tunne oli mu jaoks nii vastik ja võõras. Rõhk sõnal VÕÕRAS. Mul ei olnud mitte mingitki alust sellele hirmule. Teadsin, et see on nii ebaloogiline. Tundsin seda kogu aeg, aga samas ei osanud midagi ka muuta. Veel vähem tahtsin kuskile arstile sellega minna, sest nagu ütlesin, ei toimunud see kogu aeg, vaid teatud perioodidel justkui... lõi välja.

Olin üle aasta edasi lükanud enda personaalset konstellatsiooni. Lihtsalt ei olnud valmis, kuniks siis aprillikuus enda julguse kokku võtsin. Tundsin, et ma lihtsalt ei oska enam olla. Ja seal me just nimelt selle probleemi esimesena käsile võtsimegi. Ma nüüd eeldan, et kes siiani on seda teksti lugenud, tahab teada ka, mis seal juhtus?

Kes siinkohal ei usu seda "konstellatsiooni värki" või eelmisi elusid, hingede rändamist ja muud taolist... siis noh, ma ei oota mingeid ninakaid kommentaare ja ma ei tea mis mula. See on see, mida mina usun ja enda uskumustest ma ei ole siin kunagi väga sügavuti ka kirjutanud.

Minnes aga tagasi konstellatsiooni juurde - olin üle võtnud alateadlikult enda vanatädi mured ja probleemid, mis temal olid enda elu ajal. Olgugi, et ta suri kui ma olin väga väike, on mul alati olnud väga suur side temaga. Ka tema elu ajal olin ma temaga väga lähedane ja ta oli minule justkui kolmas vanaema, mitte lihtsalt vanatädi.

Enda vanatädi elu ma siin nüüd lahti kirjutama ei hakka, aga seal tõesti tulid välja sellised asjad, mida mina tollel hetkel ei saanud ei ümber lükata ega kinnitada (eks midagi ikka sain kinnitada ka). Pärast aga ema ja isaga rääkides, kinnitas isa mulle seda kõike, et täpselt nii oli olnud ka. Mul isiklikult ei olnud vaja mingit kinnitust, aga samas oli nagu teada, et ikka tõesti-tõesti oli nii. Eriti just näiteks enda sõpradega rääkides, kellest mõned on ehk veidi skeptilisemad.

Seega kokkuvõttes sain ma teada, miks mu jaoks see hirm nii võõras oli - see polnud minu hirm. Ja minu jaoks on see päris kummaline ja vaat et lausa uskumatu, aga pärast seda pole mul enam seda tunnet. Ma ei ole seda tundnud alates aprillikuust ning see on imeline. Kuigi hirmu raha pärast on ikka olnud, aga see ei ole kunagi läinud enam selleni, et ma endale liiga sooviksin teha. Olen selle tundega võidelnud üle kümne aasta ja nüüd olla sellest prii - imeline!

Seda postitust alustades, ei olnud mul üldse plaanis seda nii kirjutada nagu see kirja pandud sai. ÜLDSEEEE! Ma ei plaaninud sõnagi poetada siin blogis sellest konstellatsioonist, aga kuidagi läks see jutt sinna. Tahtsin tegelikult postitada võrdluse enda kehast aasta alguses ja nüüd (tegime isegi pildid A.ga hommikul), rääkida rohkem taimsest toitumisest ja kuidas mu keha on sellega harjunud (olen nüüdseks juba 7 kuud olnud taimetoidul)... agaaaa läks hoopis nii, et rääkisin sellest, kuidas mu peas asi paika loksus ja esimest korda päris-päris rahu iseendaga tegin. Seega las see olla siis esimene osa. Kui kunagi tunne tekib, räägin siis välistest muutustest ka :D

4 comments:

  1. Anonüümne26.12.16 19:30

    Mina usun seda!
    Ma kandsin väga pikalt endaga minevikku (lapsepõlve kaasas). Ma ei lasknud end kunagi lõdvaks, olin pinges, tahtsin säilitada võimalikult palju kontrolli (ilmselt tingitud sellest, et olin väiksena õdetele teine ema ja minus oli ikka see jube kohusetundlikus vastutada kõige eest), mind kutsuti tihti emalõviks (seisan alati enda sõprade eest) jne.
    Ühel hetkel hakkas see nii julmalt mu enda elu segama, otsustasin et pean miskit ette võtma. Sellest läks veel pool aastat mööda kuniks panin Tartu holistilise terapeudi juurde aja. Ma teadsin, et kaotada pole midagi ja kui seal miskit ka ei juhtu siis olen saanud võõra (aga usaldusväärse!) inimesega läbi rääkida (alati saad endale sobiva ja sinu jaoks meeldiva terapeudi valida). Kuna ma polnud sellest kunagi kellegile detailselt rääkinud. Huh! Hüpnoosi minek oli minu jaoks raske, kuna kontrollisin keha liiga palju (terapeut ütles pärast, et tal võttis see ikka jupp aega).
    Noo ja see, mis juhtus peale seda? Ma poleks elu sees uskunud sellist asja! Mulle tohutult meeldib psühholoogia ja müstika jne. Aga, et see niimoodi töötas. Et mina ise sain ennast aidata. Sellest on nüüd mitu kuud möödas. Tunnen nagu ma oleksin iseennast endast vabaks lasknud. Ma olen õppinud ennast uuesti tundma, tahan uuesti õppima minna ja tundub, et valikuks saab psühholoogia eriala.

    Mu pika jutu mõte on, et proovige! Ainus mida sa kaotad on see mõni tunnike ja teenuse raha. Aga see tõsiselt aitab. Käsi südamel, ka mina ei uskunud sellesse alguses. Andke sellele võimalus :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii hea, et endale abi leidsid :) Ja eks lähebki aega kuni leiad selle õige asja enda jaoks, kuhu minna. Minagi ju lükkasin seda sama minekut aina edasi ja edasi. Üle aasta võtsin hoogu ja pidevalt tühistasin aja. Tagantjärele mõtlen, et oleks ju juba ammmmuuuu saanud selle enda hingelt ära, aga pidin ootama seda õiget aega. Ja minu puhul polnud asi selles, et ma ei oleks uskunud, lihtsalt aeg polnud õige.

      Samas ma saan ka aru, miks paljud ei torma kohe sellise abi suunas. See ju tegelikult kõige odavam pole, eriti kui suhtud natukene skeptiliselt sellesse. Aga ma loodan, et see, et ma sellest siin räägin, leidub ka ehk teisi lugusid, et tõesti tasub ka sealt abi otsida.

      Kustuta
  2. Nii tore, et sa said selgusele enda asjas ja nüüd sul enam seda pole olnud. Kui inimene leiab enda probleemile lahenduse siis ju saviplönn kuidas. Endal ka mingid teatud mõtted/ viisid , kuidas rasket aega üle elada. Mida ma arvan et teised arvavad et on täitsa imelikud viisid, aga kui aitab mind siis why not :D
    Kõige tähtsam on muidugi uskumine ka, et see aitab :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nagu ma ikka ütlen, et if it looks stupid, but works, it ain't stupid :D

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused