Kui olen Tallinnas, vol 1

Mulle alati meeldivad need blogipostituste kirjutamise väljakutsed (või ma ükskord kirjutasin, et ei meeldi?? No hetkel meeldib). Paraku ei ole aga ükski väljakutse selline, kus tõesti tahaks iga päev, igast teemast terve postituse kirjutada. Neli esimest teemat sain kenasti ära kirjutatud, aga vot pärast seda kiilus asi kuidagi kinni. Samas lugesin teemasid, ja täitsa ootan 14. jaanuarit - tänane menüü. Arvestades, et sellel päeval on Olli sünnapidu ja õhtul veel sõbranna oma :D

Seega mõtlesin, et lükkaks enda kohustusi veidikene edasi ja paneks ühte postitusse kirja kõik Tallinna nädalasse jäävad punktid. Ehket kes veel ei tea, siis 20.-28. jaanuar olen Tallinnas (tulge pildistama!).

20. Kas sul on tätoveeringuid? Kui on, siis mida need tähendavad?

See on üks nendest küsimustest, millele ehk ei saa paljud vastata. Tervet postitust ei oleks ma sellest kunagi suutnud välja pigistada - tätoveeriguid pole ja väga ei usu, et neid endale ka kunagi teha lasen. Luksemburgis elades pidin tegema, aga lõpuks ei jõudnud. Tagantjärele tunnen, et parem oli ka. SAMAS mul on alati olnud vaid üks asi, mida tahan enda nahale teha ja otsustasin, et kui ma 30. eluaastal ikka veel nagu natuke tahaks, siis nii saab see ka olema.

21. Kirjuta ühest toredast mälestusest enda lapsepõlves.

Vanaema juures oli neli tuba. Elutoast lähed väikesesse "vahekäiku", mis tegelikult on ruudu kujuline. Elutuba ja vahekäiku eraldas lükanduks. Ja mõlemal pool vahekäiku oli üks tuba (uksed ees). Seega kui lükandukse kinni panid, teesklesime onutütrega, et oleme liftis. Ja nii me siis mängisime kujuteldavatel nuppudel lifti. Kuniks ühel päeval mõtlesin, et miks meil ei võiks päris nupud olla või siis vähemalt pilt nendest. Võtsin mina aga vildika välja ja joonistasin meile lifti. Vanaema tapeedile seal vahekäigus.

Parim aga kogu selle asja juures oli see, et ma ei mäleta kordagi, et vanaema oleks meiega riielnud või kuidagi üldse pahandanud selle pärast. See lugu meenuski mulle ainult selle pärast, et mõni kuu tagasi ema meenutas mulle seda ja mainis kui pahane vanaema oli selle pärast olnud. Mina tegin selle peale suured silmad, sest see tuli mu jaoks üllatusena :D 

Nüüd vanemana tõesti imestan, et vanaema suutis end tagasi hoida või siis polnud ta riidlemine piisavalt tõsiseltvõetav, sest nagu ütlesin - ma ei mäleta, et vanaema kunagi minuga riielnud oleks. Oijah, vanaema ilus tapeet... muudeti liftiks.

22. Sinu elu viie aasta pärast

Ma ei julge enam midagi eeldada või oletada või unistada. Enne lapseootele jäämist, olid mul vägagi konkreetsed plaanid, mis nagu ühel hetkel muutusid, samas pean tunnistama, et kui ma viis aastat tagasi mõtlesin enda 27. eluaasta peale, siis olengi ma selle kõik saavutanud. Lihtsalt teisiti ja natuke teises järjekorras kui "plaanitud".

Seega viie aasta pärast võiks olla parem selgus tööasjades. Hetkel on kõik nii algusjärgus, et juba ootan seda aega kui tööelu oleks nagu... kindlam (süõ). Vaikselt mõtlen ka magistrikraadi peale või siis täitsa algusest uus eriala baka pluss magister. Selle aja jooksul tahaks ka teise lapse saada ning kuna meil on A.ga jutud räägitud, siis enne teise lapse saamist võiks ka abielluda (süõ).

Viie aasta pärast võiks veel mõni tuba majas täitsa valmis saada. Eelistatult terve ülemine korrus. Ja all köök!

23. Mis on su suurim hirm?

Ugh, mulle ei meeldi üldse hirmudest rääkida. Kui niisama tilu-lilust rääkida, siis kardan ma paaniliselt üht putukat (ei, mitte ämblikut). Ma isegi ei kirjuta seda putukat siia. Rõveee! Kui aga rääkida reaalsest HIRMUST, siis on mu hirm seotud sõjaga.

Eriti hirmutab mind see, et sõjavõimalus Eestis ei olegi enam nii ebareaalne kui veel kümme aastat tagasi. Isegi viis aastat tagasi ei oleks ma ealeski arvanud, et reaalselt peangi mõtlema sellele, et mis moodi end sõjaks ette valmistada. Aga minu hirm?

Mu hirm on see, et sõda on reaalselt kohal, me peame end perega kuskil peitma. Olema häääästi vaikselt, aga mul on väga väike laps keda ei saa niisama vait panna kui nutma hakkab. Ehket peame peidus olema ja laps hakkab karjuma (süõ kõige selle peale, fakk seik).

Nüüd aga läheb see postitus juba tiba pikaks... ja ehk ongi hea teine osa sellest postitusest jätta mõnda teise päeva. Nüüd vaja reaalse elu juurde naasta ja tööd teha (ja maja kütta, väljas -18 kraadi ja mulle tundub, et kütmisest pole nagu üldse kasu). Ollil ka vedas täna - ei pidanud lasteaeda minema. Andis mulle pühaliku lubaduse, et "ollu kuulla emme sõna, siis ollu ei lää lateaaeda!".

6 comments:

  1. Anonüümne06.01.17 12:32

    Mis eriala baka sul praegu omandatud on ja mis uute erialade peale oled mõelnud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lõpetasin BFM'is audiovisuaalse meedia eriala. Ilmselt jääks magister ka ikkagi sinna filmi / fotograafia / meedia juurde.
      Uue baka jaoks pole veel nii palju uurinudki. Keskendun hetkel magistri valikutele :)

      Kustuta
  2. Seda enda peitmisega seotud hirmu olen ma tundnud. Elades külast ja naabritest eemal üksikus majas ja titega kahekesi olles. Vahel siis hiilis pähe mõte, et kui keegi tungib majja siis kuhu me end peita saaks ning kuidas ma saaks seal peidus teha nii, et nutma hakkav laps meid ei reedaks? Selline vastik ärevus tekkis. Kuigi tegelikult ütles kaine mõistus ja reaalsus, et õuekoerad väljas annaks märku hoovi tulijast ning hoovini võõras ilmselt ei jõuaks. Aga häirivad on sellised teoreetiliselt reaalsed hirmud küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hirmutan edasi, et kui sõja ajal tuldaks pahaga, siis lastaks koerad ilmselt maha :/ Ma tean, see ei muuda asja kergemaks, aga paraku see hirm on ka mul reaalne, et koer lastaks lihtsalt maha (süõ).

      Kustuta
  3. Anonüümne07.01.17 10:44

    Aga enam ei tuleks sellist sõda nagu Eestis I ja II MS ajal oli ning millest on palju meenutusi lugeda. Kasvõi Ukraina näitel on näha, et jalaväge pole. On marodöörid kesklinnas (valitsusele lähedal), infosõda või kaugmaaraketid. Ja sõjaoht oli 5 ja 10 aastat tagasi Eestis suurem kui praegu. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma isegi mäletan veel 5 aastat tagasi enda hirmu. Samas olin ma siis ka 5 aastat noorem, rääkimata veel 10st. Sellel ajal eks ma ikka jälgisin mis toimub, aga ega vist väga ei adunud reaalset ohtu. Alates emaks saamisest, on kogu paanika mu jaoks sada korda suurem, sest enam ei ole vaja vastutada vaid iseenda eest.

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused