Ma ei unusta seda iialgi!

Blogiväljakutse teise päeva teema näeb ette, et peaks kirjutama sellest, mida keegi on mulle minu kohta rääkinud, mida ma kunagi ei unusta. Siinkohal teeb vist igaüks omad järeldused, et kas see jutt peaks olema positiivne või negatiivne. Esimese hooga ei meenu mulle ei head ega halba. Ühest küljest tore, et halb ei meenu, aga samas... paha ju natuke kui komplimente ei mäleta :D Tegelikult on mälu lihtsalt natuke aeglane ja tasapisi hakkavad mõlemad asjad meenuma.

Kui on aga üks asi, üks väga negatiivne asi, mida ma mitte kunagi ei unusta, siis on selleks intsident, mis toimus vahetult enne O. sündi. Ehket 2013. aasta lõpus kui üks Facebook'i leht otsustas jagada minu blogipostitust. Eesmärgiga HOIATADA teisi lapsevanemaid minusuguse eest. Tegelikult olen praegultki kõhkleval seisukohal, kas sedagi uuesti meelde tuletada... aga see teema paelub kenasti sellega, et ära häbene olla see, kes oled. Ja isegi seda ei tasu häbeneda, kes oled olnud. See sama teema, millest nüüd kirjutan, pani mu kahjuks tol ajal endas väga kõhklema.

Postitus ise oli tollel ajal minu jaoks täiesti suvaline. Lihtsalt kirjutasin enda emotsioonidest ja tunnetest raseduse ajal... milleks paraku oli vetsus käimise võrdlemine sünnitamisega. Sest täpselt nii ma end tundsin - tulin raamatukogust koolitööd tegemast, kõhus oli valus tunne, mõtlesin, et hakkan sünnitama (tegelikult oli nr. 2 häda). Hea küll, enam ma ei kirjutaks sellistest asjadest... aga vot tollel ajal kirjutasin ja tollel hetkel meeldisid mulle ka endale taolised postitused, sest need panid mind tundma, et ma ei ole ainus, kellel on sada häda küljes.

Keegi väga ei rääkinud sellistel teemadel ning mul oli hea meel, et kui mina kirjutasin, siis sain ka vastukaja, et näed, ma pole ainus kellel nii on. Aga vot kui see FB leht oli minu eest teisi hoiatanud, hakkas sealt tulema oh jeesus mis paska mu suunas. See oli ausalt nii hirmus, eriti veel fakti pärast, et ma ei kirjutanud seal kellestki teisest, ma ei promonud seda postitust mitte kuskil ning ei pidanud seda mitte kuidagi eriliseks. Ootamatult aga hakkasid kõik tädikesed seal kirjutama kui rõve ja labane ning ma ei tea mis sada muud asja ma olin.

Muidugi tänu sellele kõigele ma muutsingi enda blogimisstiili teatud ajani (sünnitusest kirjutasin ma ka küllaltki avameelselt ja detailselt... mida kuskil beebigrupis jagati, et kui kardate sünnitada, siis ärge seda lugege... kammoon nagu :D). Ja ilmselgelt enda seedehäiretest enam ei kirjutaks (näiteks uuesti rasedaks jäädes). Aga ma ei leia, et see postitus oleks nüüd nii dramaatiline olud. Kohe nii dramaatiline, et minu eest oli vaja teisi hoiatada. Hoiatati ka selle eest, et mõelge, selle sama naise laps hakkab TEIE lastega samas rühmas käima! Mõelge, sellel samal naisel oli kaka häda kui ta oli rase!!!! Mõelge ometi kui jube see on!

Võib-olla olingi labane osade arust. Ehk nad kartsidki, et muust ma ei räägi kui ainult kakamisest ning küllap mu kõnepruuk oleks nii lapsele edasi kandunud. Ja see omakorda nende lastele (sest kõik käiksid ju O.ga samas lasteaias). Tagantjärele muidugi saan aru, et need inimesed ei tundnud mind, nad ei olnud mind päriselus kohanud ja tegidki järeldused selle ühe postituse põhjal. Nõustun ka sellega, et enne lapse saamist ma olingi ropuma suuga kui nüüd. Seega jah, ma mõistan nende hirmu... kui asi selles oli. Ma ei saa neile seda kuidagi pahaks panna, olen ka ise ennatlikke järeldusi teinud. Samas ma pole avalikult hakanud maha tegema 8. kuud rasedat naist.

Mu ema arvas ka, et ma poleks pidanud seda postitust kirjutama. Samas seda ta arvas pärast seda kui see suure kella külge pandi, enne seda oli tal savi. Nagu oleks pidanud olema ka ülejäänud maailmal. Õnneks leidus seal aga ka normaalseid kommenteerijaid, sest faktiks jäi, et need kes ei lugenud mu blogi enne seda, ei hakanud seda ka pärast seda lugema ning jäi üle loota vaid, et asjad vaibuks. Ja noh, kes enne ei lugenud, siis äkki pärast seda just hakkas. Mis on ju vaid tore.

Kõige nõmedam kogu selle loo juures oli aga see, et kui mu õde neile kirjutas ja viisakalt palus see postitus eemaldada, kirjutasid tolle FB lehe omanikud (või omanik, ma ei tea), et mina peaksin VABANDAMA nende ees, enda blogi kinni panema ja siis eemaldavad nad selle lingi. Lihtsalt sellepärast, et mul oli kakahäda ja ma sellest enda blogisse kirjutasin.

Ehket ehtne näide, et kui sa oled avalik blogija, siis ole valmis ka igasugust arvamust enda kohta saama. Kõige jubedam aga oligi tol hetkel see, et ma olin tol hetkel 8. kuud rase ja mul tekkis sellest tohutu stress ja paanika. Ühel hetkel arvasin tõesti, et lähengi varem sünnitama selle kõige pärast. Ning päris täpselt ei mõista ma siiani, miks see kõik selle FB lehe poolt vajalik oli. Võib-olla veidi mõistaks, kui ma kirjutaks kellestki teisest halba, sõimaks kedagi, peksaks enda last... et oleks mingi reaalne põhjus hoiatada teisi minusuguse eest, justkui ma oleks olnud ohtlik.

Tagantjärele saan olla selle kogemuse eest vaid tänulik. See muutis mind kindlasti ettevaatlikumaks, aga samas pani ka mõistma, et ma ei saagi kõigile meeldida. Inimesed on nii erinevad, et mis ühe jaoks tundub labane on teise jaoks tavaline. Kas ma postitaksin veel selle (minu jaoks täiesti lambise) postituse kui teaksin, mis mind sellega ees ootab? Kindlasti mitte, aga aega tagasi ei saa keerata. Saan nüüd vaid loota, et kõik emad, kelle lapsed käivad O.ga samas rühmas, et te nüüd ära ei kohkunud, et mul oli kaka häda kord rasedana. Hirmus.



6 comments:

  1. Tere, Aili

    Ma usun, et sa ei peaks üldse tähelepanu pöörama nendele emmedele. Sa tead ise ka, et see nende ideaalsus on viisakalt öeldes "jama."

    Ma ise ei loe üldse beebigruppides olevat infot, ei kuulu nendesse gruppidesse jne.

    Mul sai ka pool naiskonnast (mitte emadest) töö juures ataki nt. kui kuulsid, et ma jään peale sünnitamist tööle. Ma sain siis aru, mis õudne kanakari see on. Ma poleks selle pealegi tulnud, et need emmed (ja eriti mitte-emmed) sellised on.

    Marta L.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siinkohal täpsustan, et tegu ei olnud beebigrupiga, vaid oligi üks konkreetne lehekülg. Mitte firma, aga pigem mis pakkus lapsehoidmise teenust. Ehket ma võib-olla isegi veel mingil tasandil mõistaks kui beebigrupis endas läheks mingi klatš lahti, aga see oli konkreetselt minule tundmatu lehekülg, kus lihtsalt hakati võtma.

      Kuid mõte jääb jah samaks, et nendele tõesti ei peaks tähelepanu pöörama. Paraku on aga üks asi öelda seda ja teine asi tõesti teha. Eriti kui kari naisi veel kõik sama jama kordab su kohta.

      Kustuta
  2. Selle peale tahaks öelda ainult, et issand küll... :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eksole, tagantjärele ütlen sama. Tol hetkel nutsin patja ja siis veel natuke.

      Kustuta
  3. "Saan nüüd vaid loota, et kõik emad, kelle lapsed käivad O.ga samas rühmas, et te nüüd ära ei kohkunud, et mul oli kaka häda kord rasedana."

    :D :D :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tolles arutelus ikka kardeti seda väga :D

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused