Ootamatu paanika

Ilmselt ma ei ole ainus, kes on end teatud hetkel tundnud... nagu mitte keegi. Täitsa tühjaks imetuna, tuju jube pahur, kõiikkk ärritab. Tegelikult oli hommik väga tore, Ollil oli täna lasteaiast puhkepäev. Mina tegin hommikul veidi tööd, Oll vaatas Mašat. Seejärel läksime poodi, koju jõudes sõime lõunat ning oligi käes O. uneaeg. Agaaaaaa mida tema ei teinud? Ta ei maganud ja jessus kuidas see mind ärritas.

Nuttis tema, sest mina, aasta emana, ähvardasin tema krõpsud ära visata, mis ta enne poest ostis. Nutsin mina, sest mul lõid kõik tunded pea kohal kokku. Tundsin end esiteks kohutava emana, et last ähvardama pean ja ta nutab. Tundsin end kohutava emana, et ei oska last lõunaunne panna (kuigi kõik eelnevad päevad ju olen nagu hakkama saanud). Seejärel hakkasin paanitsema ka kõige muu üle, mis meil elus toimub.

Minu arust on see nii jube, kuidas täiesti lambist, mingist väiksest asjast algatatuna, tunned end korraga nagu viimane tolvan. Tunned, et ei saa justkui mitte millegagi hakkama. Ja need mõtted omakorda viivad selleni, et hakkadki mõtlema, et mismoodi ma üldse emaks sobin oma lapsele. Ugh järjekordne "parem postita kiiresti, muidu kustutad" postitus.

Kirjutasin selle kõik siia suurelt üles lihtsalt selle pärast, et  tahan siia blogisse tagasi tuua natukenegi seda, mis siin oli enne O. sündi. Vähe on juttu nendest halbadest hetkedest. Ma ei usu elusees, et nendest ei kirjutata, sest neid ei juhtu teistel. Ja sama moodi ei pea ma kuidagi halvaks seda, et osad nendest kirjutada ei taha. Teatud negatiivseid asju ei soovi minagi üles kirjutada, sest ma ei taha neid endale meelde tuletada.

See sama postitus on mu enda jaoks aga vajalik, et mõista, et need mõtted olid päris totrad. Tean, et mõtlesin üle ja sellest tulenevalt läksin ka kergelt paanikasse. Ei, ma ei tormanud hüsteeriliselt nuttes toas ringi, kõik toimus sisemiselt. Lihtsalt kõik kees korraga üle, mida olin jupp aega enda sees tundnud.

Tjah, ja nüüd kui kõik on välja kirjutatud, pisarad kuivatatud, lähen kütan ahju ja hakkan tolmu imema. Poleks elusees arvanud, et sellised asjad kuidagi rahu hinge toovad. Ahjaaa, triikima peaks ka. See on ka mõnus.

PS! Siia "paanika postituse" alla on vist jube hea kirjutada, et olen 20.-28. jaanuaril Tallinnas, seega ootan teid endaga pildistama. Esimesed ajad on juba kirja pandud, seega kiirusta. Sellel korral mingeid lisaaegasid plaani ei võta - kes ees, see mees / naine.

8 comments:

  1. kõik kirjutavad ju rasketest hetkedest, lihtsalt võõras ahastus tundub juba eos alusetu - sa tead, et blogija on tegelikult hea ja armastav ema (nagu mina tean sinu kohta) ja seega ei võta sa seda kirjeldust kellegi teise blogis ilmselt niisuguse suure raskusena, millisena inimene seda kirjeldab. ja siis tundubki, et kõigil teistel on ju nii hästi kõik ja keegi ei kirjuta pärisraskustest. britt näiteks kirjutab a-la-ti, samuti mina. ja me ju põhilised fassaadiblogijad. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, sul on õigus. Pigem mõtlesingi seda, et kunagi kirjutasin 50-50, nii heast kui halvast. Teatud hetkel tõmbasin selle halvast kirjutamise üldse ära ehket kõige suurema fassaadi olen ise loonud (mind lihtsalt ei loeta nii palju ja sp ei süüdistata ehk selles :D).

      Seetõttu olen nii mõndagi ilmselt aastatega ka enda sisse kogunud. Mitte, et ma nüüd korraga kõik välja tahaks pursata, aga see "teraapia osa", et kirjutan blogis enda mõtted lahti ja halvad emotsioonid kaovad, seda pole enam ammu toimunud.

      Kustuta
  2. Sa oled ema, see on mida me teeme, koik korras, koik korras ja siis jarsku koik tuleb valja suvalisel juhul kui koige vaiksem asi ajab potti kupatuse umber. See olen mina momendil iga paev selline et uritan vaadata haid asju elust kuigi pisarad jooksevad ja siis teeme nad kuivaks ja laheme enda toimetustega aga edasi... mis ikka tagasi vaadata ja ennast rohkem vihale ajada kui vaja pisikeste asjade parast, eriti kui ma ise ei saa midagi teha, et seda muuta, Anisa ei maga mitte kunagi sel ajal kui peaks. Viimased kaks ood ma olen uleval olnud kella 4 hommikul.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ugh jaaa, kirjutasid täpselt seda, mida tunnen. Aga ehk ongi hea, et vahelduseks jälle see välja tuli ja end tühjaks sain nutta.

      Kustuta
  3. Ülekeemine on okei. Juhtub pea kõikidel. Ja see, et mingi väike asi selle kaane pealt ära viskab on ka ok. Ma olen ka koos Leenuga nutnud ja ka ähvardanud mingeid asju ära visata ja mida kõike veel. Mõnikord lihtsalt on kehvem päev. Nii vanematel kui lastel.

    Ja kui triikimisisu täis pole saanud, siis tule külla :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tjah, vähemalt on lõunaund magamata lapse eelis see, et ööuni tuleb varakult. Kohe praegult :D

      Kustuta
  4. Ööuni tuleb varakult ja siis äratus on nii umbes kell 3 või 4 hommikul... nagu meie lapsel kombeks. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siiani on see piirdunud meie kaissu magama ronimisega õnneks (süõ) :D

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused