Blogija... öäk

Minu jaoks oli see alles hiljuti, kui loobusin valehäbist, et "mina olen blogija". Mäletan hästi kui A. uue töökoha sai ning mainis töökaastlastele, et tema naine on blogija. Ja kuidas ma ära flippisin. Päris segaseks ei läinud, aga automaatselt tundsin häbi ja piinlikust, et MIS BLOGIJA - ütle, et olen kodune ema, kes ei tee mitte midagi! Jep, see variant tundus parem kui öelda, et olen blogija.

Kuigi blogijana ma end enam ei defineeriks. Mitte, et üldse oleks vaja end kuidagi ja kellegina sildistada, aga me vist siiski vajame endale mingit silti külge... et oleme KEEGI. Nüüd tegelen palju rohkem fotograafiaga ja nimetaksin end pigem ikka fotograafiks kes blogib, kui et oleksin blogija kes tegeleb fotograafiaga (mõistate?).

Ja just tänu fotograafiale kadus minul ka see viimane valehäbi blogimise ees, sest just nimelt sellest samast blogist sai alguse Fotail. See, mis tekitab minus iga päev nii rõõmu, elevust, rahulolu kui ka paanikat, hirmu ja teadmatust. Siit sai see alguse ja ma ei saaks tänulikum olla. Mitte ainult pole blogimine toonud mulle minu kire/hobi/töökoha (siinkohal siiski lisan, et blogimine ise mulle mingit "leiba lauale" ei too, räägin siiski pildistamisest... mis ka nüüd nii palju sisse ei too, aga siiski rohkem :D), aga see on minu ellu toonud juurde nii palju uusi inimesi kui ka tagasi toonud ammu "kaotsi läinud" sõbrannasid.

Ma ei ole kunagi aru saanud nendest inimestest, kes kutsuvad blogijaid erinevate negatiivsete omadussõnadega (mõtlen seda, kui üldistatakse kõiki blogijaid, mitte ei võeta eraldi kellegi kallal... mitte, et see parem oleks) ja kutsudes blogimist üleüldiselt täiiiiesti ajuvabaks tegevuseks. Samas kuidas ma ka saaks neid täielikult mõista kui olen tänaseks päevaks pea 10 aastat blogimisega tegelenud (vaat et isegi igapäevaselt). Kas olen enda arengus tänu sellele teistest (mitte blogivatest) inimestest maas? Kas mul on tõesti nii madal enesehinnang, et pean end blogis upitama ja kuidagi väärtust tõstma? Küllap mõned vastaks siin "jah", aga õnneks olen ma sellega rahu teinud :D Nii nagu ei mõista osad inimesed blogijaid, ei mõista mina neid. Ja nii vist ongi okei.

Eesti on blogimisega ilmselgelt muust maailmast ajast maas ja mul on karvane tunne, et ega see pikemas plaanis oluliselt muutugi. Mitte, et välismaa blogijad ei saaks vastu päid ja jalgu lihtsalt sellepärast, et nad on blogijad, kuid hetkel tundub mulle küll, et mujal maailmas on blogimine palju normaalsem tegevus kui seda on see Eestis (vahet pole kas raha teenimise eesmärgil või niisama ajaviiteks).

See on tegelikult nii pikk ja lai teema ning ilmselgelt kipub see juba igale poole laiali valguma. Seega lõpetuseks ütlengi veel seda, et kuigi mulle pole alati blogimine meeltmööda olnud või isegi rõõmsaks teinud, on positiivsemat alati kordades rohkem kui negatiivset. Mul äärmiselt hea meel, et 10 aastat tagasi blogima hakkasin ja seda ka järjepidevalt teinud olen... jaaaaa olgugi, et osad nüüd vastu vaidleksid, olen ka väga rõõmus, et mu blogi ja mina oleme arenenud ja kasvanud sellisteks, nagu me oleme nüüd. Minu blogi ei ole 100% mina, vaid see on üks osa minust ja mul on hea meel, et see osa on täpselt selline nagu see on.








Jep... loodusfotograafia pole väga minu teema.

4 comments:

  1. Anonüümne19.02.17 19:28

    Aga need pildid on kui seina maalingud

    VastaKustuta
  2. Anonüümne20.02.17 08:35

    Pildid on tõesti ilusad!

    Naljakas, ma pole elus mõelnud, et blogimine häbi asi võiks olla. Saon sellest eile/uleeile Malluka blogist teada, et tõepoolest 'häbi, häbi püksis käbi.."
    Ma üldiselt ei ole mingi naiivitar aga kohati vist ikka väga suur naiivitar.

    Ma ise olen juuksuriks õppinud ning kõrvalt ka ripsmetehnikuks (mulle meeldib selline nokitsemine rohkem kui juukseid lõigata). Jaaa siis tulevad miskid preilid, kutsuvad ripsme ja küünedtehnikuid ajudeta kanadeks. Et küüsi ja ripsmeod opivad vaid need, kellel muuks ajumahtu ei jagu. WUT!?
    See teema ajas mind varem täiega kettasse, nüüd on veidi savi. Küünetehnikud teevad lausa kunsti küüntele.
    Aaa ja soeses sellega. Kui siin laos tööle hakkaisn, siis üks mehhaanik küsis kelleks õppinud olen, vastasin et juukauriks. Küsis alandaval toonil, et see on kõik või.. vastasin, et kõik jah. Õppisin juuksuriks kuna see oli mu eluaegne soov ja ma tegin selle ära. Eestis saab juuksuriks õppida alles peale keskkooli ja toona võttis see aega 2 aastat.
    Ja kui ma siin juba lahmin, siis on üldse kohatu kellegi elukutse kallal ohkida. Nt nende kes lähevad kutsekasse. Mis vahet sel on? Nad saava oma hariduse JA ameti seslt kaasa. Nii tublid minu meelest!

    OK. Lähen tööle 😁 nautigem tänast, ikkagi Malluka sünnipäev 😄

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui mul ilmselt väga häbi oleks olnud, siis ma poleks ka edasi bloginud :D Seniks kuni ma teiste blogisid ei lugenud ja kirjutasin vaid enda oma (mis oli reaalselt kuni aastani 2013 :D), seniks ei teadnud ma midagi häbitundest. Ühel hetkel hakkasid aga mingid mitte blogijad kuulutama kui mõttetud need blogijad on... ja asi pole isegi mitte selles, et ma tõesti oleks neid uskunud, aga kui ikka söögi alla ja söögi peale midagi sellist kuuled, siis ega see head tunnet tekita.
      Lihtsam ongi alati hukka mõista ja lahmida. Enamuse jaoks on blogimine ikkagi hobi, vähesed saavad öelda, et teenivad endale sellega leiva lauale... ja see vist paljusid häiribki, kuna tundub see ju kõik nii lihtne. Kuid taaskord - ei mõisteta mis selle kõige taga tegelikult on.

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused