Laps pärast lühikest kooselu

Mul läks kord sõbrannaga tõsisemaks aruteluks laste saamise teemal. Kuna nii minu enda jaoks on laste saamine hetkel väga aktuaalne jaaaa blogimaailmas on ka beebituuled (kuna ise tahaks, siis näedki kõikjal rasedaid ja imikuid), siis leidsin, et ehk oleks hea arutleda. Sõbrannaga jäi arutelu poolikuks, sest ma läksin sisimas natuke närvi lõpuks ja otsustasin end tol hetkel tagasi hoida :D Samas teema ise oli huvitav. Nimelt ikka see vana hea, et millal siis on õige aeg lapsi saada?!
Teema ise saigi alguse sellest, et sõbranna leidis, et päris mitmed ta tuttavad on astunud suhtesse ja juba mõne kuu möödudes teatavad, et on kas juba lapseootel või plaanivad. Ja tegemist on ennekõike siis planeeritud lastega. Mitte, et see kuidagi teda või mind kõigutaks, millal keegi endale lapsed teeb, aga arutelu mõttes võiks ju veidi arvamusi jagada.

Mina muidugi nii hoogu sellest teemast esialgu ei sattunud, sest minu lähedastest ei oota keegi last, ei... ootab küll, aga see on neil juba teine laps. Ehket mul ei ole ühtegi tuttavat / sõpra kes oleks pärast lühikest kooselu plaaninud last saada (lühikese all pean silmas siiski alla poolt aastat tutvust). Ei osanud kuidagi äksi täis minna ja pigem nagu naersin selle "probleemi" peale. Siinkohal lisan, et ega sõbranna jaoks ka see mingi probleem ei olnud... lihtsalt tema arutles sellest kirglikumalt kui mina.

Kuniks siis kõlas lause, et "ega ma sind ei mõtle selle all". Mõeldes siis ikka seda, et ka minu ja A. suhtes tuli see lapseke ikka väga-väga kiiresti, keda me ei planeerinud. Seega ei pidanud ma sõbranna sõnul end puudutatuna tundma, et kui vastutustundetu see tema tuttavate tegu on - saada laps ja mitte nii hästi tundagi üldse enda partnerit.

Samas leian, et ega minu "juhtum" ei erine kuidagi nendest, kes on ka mõned kuud koos olnud ja otsustavad lapse saada. Sama moodi võtsime meie A.ga selle otsuse vastu, et saame lapsevanemateks. Oleksime võinud ju ka teistmoodi otsustada. Lihtsalt vahe oli jah selles, et me ei planeerinud seda ette (ma ei ole kunagi olnud kaitsmata vahekorras!!! pean siinkohal vajalikuks mainida :D).

Mõistsin aga sõbranna üleüldist mõtet, et ilmselgelt võiks lapse siiski saada, kui oled enda partnerit paremini tundma õppinud. Ning paar esimest kuud suhtes ongi ju suhtes ilmselt see kõige-kõige maagilisem aeg - õpite teineteist tundma, nii mõnus on koos olla ja elu tundubki kõigeeeee imelisem. Ja siis tuleb ühel hetkel see argipäev.

Mina muidugi ei tea mis tunne on kohtuda inimesega ja juba mõne kuu möödudes soovida temaga laps saada. Võib-olla kümme aastat vanemana (ilma lasteta) mõistaksin seda paremini. Samas tean hästi seda tunnet, kui oled inimesega mõned kuud tuttav (noh, ikka lähedane) ning korraga peate olema valmis saama lapsevanemateks. Tolle hetkeni oli meil ka kõik roosiline ja maagiline ning kõik muud toredused, mis suhte alguses on. Kuid lõppude lõpuks oled samas seisus - koos mehega, keda tunned mõned kuud ja lapseootel. Seetõttu ma ilmselt ei osanud end mitte puudutatuna tunda sellest teemast, sest olin ka vastu võtnud selle "vastutustundetu" otsuse laps saada mehega, keda ma tundsin vähe aega ja miski ei garanteerinud mulle, et me ka reaalselt pikemaajaliselt kokku sobime. Täpselt nagu paarid, kes pärast mõnda kuud last planeerima hakkavad.

Ja ma usun, et me kõik oleme lähemalt või kaugemalt kuulnud erinevatest suhetest ja millal keegi lapsed sai. Kes plaaniski pärast lühikest kooselu lapse saamist ja on tänase päevani koos (ehk isegi mitme lapsega juba), teised plaanisid sama moodi, aga ei ole enam koos. Siis on minu ja A.sugused, kellel oli nö "tore upsikas", said lapse ja on ikka veel koos; ja on neid, kellel isa ei taha lapsest midagi enam teadagi.

Ning täpselt sama palju kui on neid lühikestest kooseludest pärit lapsi, on ka neid, kelle vanemad on aastaid planeerinud lapsi. Elanud õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Samas ei garanteeri ka eelnev pikk kooselu ja pikem laste planeerimine, et suhe jääb tugevaks ja püsima. Mingit garantiid ju pole.

Millal teie teadsite, et on õige aeg laps saada? Või oli teil ka midagi sellist nagu minul? Kuidas teie suhtute sellesse, et saadakse laps pärast väga lühikest kooselu (kooselu on siinkohal vale sõna, mõtlen pigem mõni kuu koos olemist)? On teie jaoks vahe kas pärast lühikest koos olemist planeeritakse lapsesaamist või juhtub "upsikas"?


40 comments:

  1. Oiiii, hea teema :D
    Mul kolleeg 29a naine, 8nädalat rase, just sai teada, et kaksikud (!) otsustas mehele teatamata pille mitte võtta. Koos on nad olnud 3kuud. Koos elanud mitte päevagi. No mina olen muidugi õnnelik, et kaasraseda sain aga muretsen ikka, mis neist saab.
    Ise olin õige vara lapseks valmis aga ootasin oma Viikingi, abielu ja oma kodu ikka ära :D
    Ainult hariduse omandamine on ootel :/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Püha jessake, sellise variandi peale ma üldse ei tulnudki :D Mehest kahju kohe. Mõtlesin ikka jah, et mõlema teadlik soov, mitte ühe susserdamine.

      Kustuta
    2. Mehest on kahju jah. Polegi tal muud valikut kad kokku kolida või alimente maksta.

      Kustuta
    3. Eeldan, et mees ei tea (veel), et naine susserdas pillidega?

      Kustuta
  2. Olen alati teadnud, et enne abielu lapsi ei saa. :D Võib-olla on tinginud selle asjaolu, et meil sugulastel kõigil lapsed väljaspool abielu ja samad paljud on ka kärgpered. Igatahes jah...Nii ta läks, et olime abikaasaga 4 aastat koos olnud, kui abiellusime. Tegime oma suure reisi Euroopas ära ja aasta pärast abiellumist olin rase. Planeeritud rasedus. Nüüd on meil kaks last. Teine niisamuti planeeritud.
    Aga..See, et kuna on õige aeg laps saada minu jaoks...Jessas, ma mõtlesin seda väga kaua ja lõpuks ma ei saanud enam aru, mida ma üldse ootan nii väga või kuhu ma minna tahan või milleks raha veel koguda vaja on, et laps ootama peaks. Samas selliseks asjaks (st lapse saamiseks) ei saagi kunagi täiesti lõplikult valmis olla. See on pidev kohanemine ja õppimine. Keegi ei sünni nende teadmistega, mis laste kasvatamiseks vaja on.
    See, kui laps saadakse väga suhte alguses on mu meelest selline teema, et esiteks oleneb see palju inimestest endist. Kuidas on nende tunded ja mõtted ses vallas. See oleneb nii palju inimeste iseloomust ja soovidest ja unistustest. Mõned inimesed ongi kohe valmis kodu looma ja lapsi kasvatama, mõned jälle mitte. Samas kui palju on ka selliseid juhtumeid, kus alguses on kõik väga okei, et nii ruttu laps tuli, siis mitme aasta pärast leitakse ikka, et see pole päris see. Jah, et oleneb palju sellest kuivõrd inimesed on valmis end siduma ja pühenduma millelegi nii olulisele. Laps paneb ikka suhte päris palju proovile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle kohati tundub, et mul ikka vedas väga, et just A.ga see "upsikas" juhtus (süõ)... samas olen selline uskuja, et kõik juhtub põhjusega ja nii pidi ka Oll meie juurde tulema.
      Mina näiteks sama moodi teadsin alati, et tahan enne laste saamist olla abielus, läks aga teisiti. Ja kui saadi teada mu rasedusest ning küsiti, et kas nüüd abiellute... vot siis tõesti ei tundunud õige :D Sellel hetkel olime umbes pool aastat suhtes olnud ja kuidas ma siis nii kiirelt abiellun. Üks ootamastus juba tuli, ülejäänut proovin ikka veidi põhjalikumalt planeerida (pulmi siis).

      Kustuta
  3. Anonüümne06.02.17 19:02

    Huvitav, aga ka hell teema - meil tuli tunne peale, kui olime umbes 2 a koos olnud (sellest 1 a ka koos elanud), aga tahtsin lasta pärast avariid füüsisel rohkem taastuda ja olin just kooli lõpetamas, seejärel vahetasin töökohta. Kui kolm aastat täis sai koosolemisest, siis andsime rohelise tule, aga oleme nüüdseks juba veidi üle aasta tulutult oodanud - sugugi ei lähe nii lihtsalt. Väga raske on olemine, kui planeerid ja loodad ja sugugi ei õnnestu. Eriti raske on siis, kui mõned sõbrad/tuttavad, kes on saanud kogemata lapse(d) või siis esimese paari kuuga proovides, uurivad naljatledes, millal meie lapsi teeme.. et tegemine on see kõige lõbusam ja lihtsam osa vms. Selline asi teeb ikka hinge väga haigeks. Alguses lasin ühest kõrvast sisse ja teisest välja, lõpuks kuskil poole aasta peal hakkasin pea iga kord napilt nutmagi ja lisasin, et kõigil ei käi asjad nii lihtsalt. Tõesti, kurb on näha, et nii paljud ei mõtle, millised küsimused kurvastada võivad. Õnneks on üks mõistev sõprade paar ka meil, kellele on olukord pikalt lahti räägitud ja nad on toetavad, kuigi neil on veidi raske päriselt samastuda, kuna nende lapsed on tulnud väga ruttu. Mul on küll kõigi teiste üle hea meel, aga rusuv tunne on samal ajal siiski.

    Üldiselt ma ise arvan, et tore oleks ikka enne teada inimest põhjalikumalt, kellega lapsi soovida. Aga võib ju upsikaga ka juhtuda, et vedas ja on laps(ed) saadud imelise inimesega. Lihtsalt visatakse värske paar kohe sügavasse ja tundmatusse vette, loodetavasti ujutakse olukorrast ühise ja tugevama tiimina välja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tahaks eeldada, et ei ole kelleltki pärinud niimoodi laste saamise kohta, samas mul on ka tuttavad, kes soovivad last, aga no lihtsalt ei tule teda. Tänu nende kogemusele olen ka aru saanud, et mis moodi sellised "naljad" nende jaoks kõlavad. Paratamatult ei mõtlegi inimesed sellele ja ei oskagi end samastada selles olukorras.
      Eks iga inimese jaoks ole mingi teema väga hell ja suurem osa "naljatlejatest" ilmselgelt ei mõtlegi üldse haiget tegemisele. Ma loodan südamest, et teie perre ka varsti see imeline beebikene tuleks!

      Kustuta
    2. Anonüümne07.02.17 09:39

      Tõesti huvitav ja hell teema. Meie planeerisime last juba aasta-poolteist pärast kooselu (ühtlasti koos olemist, kuna peaaegu päevapealt hakkasime koos elama, algul lihtsalt veetsime üksteise juures kõik ööd ja hiljem tulid asjad ka järele).

      Olgu kogemata laps või planeeritud, aga kõige rohkem kõikidest variantidest häirib hoopis see variant, et "Te olete nüüd beebiootel. Peaks ka hakkama proovima, tuli titeisu." olles ise eelnevalt maininud, et lähima 3-4 aasta jooksul kindlasti lapsi ei soovi. Siis jääb tõesti pigem küsimärk, et MILLEKS? Selleks, et koos jalutamas käia lastega? :D

      Aga kommenteerin selle kommentaari alla hoopis seetõttu, et öelda, et ära kaota pead. See on jube keeruline olukord. :) Me proovisime iga jumala kuu ovulatsiooniteste tehes POOLTEIST AASTAT! Mõni üksik kuu jäi testi tegemist vahele, et sisendada üksteisele, et me ei stressaks nii palju. Ma olin niiiiii õnnetu iga kord, kui negatiivse testi jälle sain... ja nii mõru tunne oli, kui keegi teine jäi kuu, kahe, kolmega rasedaks. Mõni neist kolme kuu omadest veel rääkis, et issand, kui kaua neil ikka läks.. Ja siis olin mina, aasta ja mitu kuud juba möödas ja ikka kauaoodatud beebit kõhus pole. Aga siis ühel kaunil päeval see ikkagi juhtus ja nüüd saan juulis beebi. Just siis otsustas end liigutama hakata, kui mõlemad panime arstlikku kontrolli aja, kas meil on ikka kõik hästi. ;) Tagantjärele mõeldes oli see ajastus täpselt ideaalne. Nii et mõtle positiivselt, äkki ta ootab oma õiget aega! :)

      Kustuta
    3. Nüüd olen mina jälle see, kes saab hästi aru sellest kommentaarist, et tuli titeisu, kuigi lähiaastatel last siiski ei planeeri saada :D Kuigi okei, kas ma just ütleks, et "peaks ka proovima hakkama", aga titeisust saan küll aru. Eriti teiste lapsi pildistades ja igal pool rasedaid nähes. Mul on hetkel just see periood kus väga tahaks ka hakata teist last tegema (ja ega see, et esimene kiirelt tuli, tähenda, et teine sama kiirelt tuleks), aga nö pole plaanis lähiaastatel (sest ma eelistaks, et see oleks ikka minu ja A. ühine plaan, mitte, et ma salaja spiraali välja võtan :D).

      Aga taaskord - inimesed ütlevad asju emotsiooni ajel ja ei oska ilmselt arvestada, mis tunde see teistes tekitada võib. Eriti kuna see on ju hell teema rääkida teistega, et üritatakse last saada.

      Mul on hea meel lugeda, et pärast nii pikka ootamist lõpuks lapseootel oled :) Mina usun ka, et laps tuleb kui on tema jaoks õige aeg.

      Kustuta
    4. Anonüümne07.02.17 10:12

      Teie puhul on veel arusaadav, aga nt kui inimene mõtlebki, et nad on vaid aasta koos olnud ja kindlasti veel lapsi ei tahaks. Lisaks sellele on tal nt karjäär vms ja mõtleb, et karjääri tõttu võiks veel 2-3a oodata. Sellisel juhul tundub lihtsalt kummaline lambist selline otsus vastu võtta vaid selle ajel, et teine saab lapse :D

      Kui mingeid põhjendatud takistusi ei ole, siis minu poolest võib see titeisu ka tulla. :D Ja minu poolest võib ka see karjääriinimene lapse saada ja ma olen ikka rõõmus ta pärast. Lihtsalt see häirib kõikidest olukordadest kõige rohkem.. või mitte ei häiri, vaid pigem paneb sügavalt imestama. :D

      Kustuta
    5. Äkki ütleski niisama suusoojaks. Ehket tema jaoks oligi lihtsalt suvaline kommentaar emotsiooniajel, mida ta ilmselt väga tõsiselt ei mõelnudki.

      Kustuta
    6. Anonüümne07.02.17 11:11

      Ta lubas pillid kahe kuu pärast ära jätta. :D Aga eks näis!

      Kustuta
    7. Anonüümne14.02.17 17:08

      Hei,

      aitäh Aili ja Sulle, kes kirjutasid 07.02.17 09:39, heade soovide eest! Mul on kahju, et teid ka niimoodi proovile pandi, aga mul on hea meel, et lõpuks siiski õnnestus ning peagi oma lapsukesega kohtute!

      Ma pole tahtnud ovulatsiooniteste teha, sest see justkui ekstra sunniks teemale igapäevaselt mõtlema. Alguses tegin rasedusteste ka kui kohe õigel hommikul päevad platsis polnud, aga üks hetk loobusin, sest mis ma sellest teen, kui päevad enam-vähem alati õigel ajal kohal on ja keha tunnetan piisavalt hästi, et aru saada, kui algamas on. Pean ainult tunnistama, et viimase tsükli ajal oli keha niivõrd teistmoodi, et hakkasin päriselt arvama, et õnnelik aeg on kätte jõudnud (keset tsüklit kõhus sikutas maru imelikult paar päeva ja rinnad olid harukordselt teistmoodi, polnud tavapärast päevade-eelset tunnet üldse), et tegin testi, mis oli negatiivne ja noh päev hiljem algasid ikkagi päevad. Igatahes seame nüüd hoopis sammud viljatusarsti juurde, äkki saame kuidagi targemaks.

      Kustuta
  4. Olen ka nõus siin ühe eelmise kommenteerijaga, et sõltub nii paarist endast. Tore, kellel teadlik otsus ruttu lapsi saada, ja tore, kellel pole teadlik, aga kes selle teekonna ikkagi ette võtavad. Me olime üle 4a koos olnud enne, kui meie planeeritud laps sündis ja siis oli minu enda jaoks hästi tähtis see teadlik nö venitamine. Nüüd aga mõtlen, et ega tõesti see aastaid kooselu ei valmista rohkem lapse saamiseks ette kui värske kooselu. Mõnes mõttes on lapse saamine shokk ka siis, kui n aastaid lastehoidmise kogemust ja suures peres üles kasvanud. Sest selleks ei saagi 100% valmistuda. Ikka mõned illusioonid purunevad, mõned ootused saavad kinnitust ja mõni asi ületab ennast täiega. Kas selle nö handle'ib suhe ära, ei olene enam suhte vanusest minu meelest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ilmselt kui mul endal poleks seda kogemust, saada laps pärast lühikest kooselu, ei oleks mul vist mingit usku sellesse suhtesse endasse :D ausalt kohe :D Head lapsevanemad saavad olla ka mitte koos olevad vanemad, aga nüüd kui me ise seda teekonda alustasime, ei jää mul muud üle kui loota ja uskuda (ja noh, eks ikka partneriga koos tööd selle nimel teha) :D
      Kuid peamine on tõesti, et sõltub paarist endast ja kui palju on nad valmis vaeva nägema ühise tuleviku nimel.

      Kustuta
  5. Mina olin oma mehega pool aastat koos olnud kui lapseootele jäin. Nüüd 12a ja 2 last hiljem on ta endiselt veel siin. Tasus riskida ma leian :) ja see esimene polnud tõesti planeeritud laps ja ma sain ju tol korral aru ka, et võimalik, et pean üksi ohjad haarama aga õnneks sujus ja tuleb loota, et sujub edaspidigi ;)
    Kahetsenud ka kordagi ei ole, et ei kogunud enne mingit raha jne, selle koosoldud aja jooksul oleme saanud nii maja kui autod mõlemile täiskasvanule ja elame päris kenasti ära :) koole on ka mõlemad pooled saanud lõpetada nii palju kui soovi on olnud. Kõik on võimalik, kui tahad! Muidu muudkui kogud ja õpid ja lõpuks avastad, et elu on möödas ja polegi enam midagi teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma isegi ei oskaks enam kahetseda oma otsust. Ei kujuta ju elu enam ilma lapseta üldse ettegi ja mulle tundub, et mu elu oleks hetkel palju rohkem sassis, kui ma ei oleks tol ajal last saanud. Vähemalt suhete osas, sest mul ei olnud niipea plaanis lapsi saada (vähemalt mitte enne 30. eluaastat).

      Kustuta
  6. Ma olen sinuga samas paadis. Aga veidi erinev, kuna tundsin ome elukaaslast enne juba pikki aastaid väga hästi. Kuid jah, kuu aega koos ja lapseootel. Siiani edukalt koos ja ehk nii jääbki.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ikka ka alati ütlesin, et tundsin A.d tegelikult juba sügisest (taaskohtusime kevadel), kuigi me reaalselt kohtusime ühe korra vaid ja rohkem ei teadnud teineteisest midagi :D Mingil hetkel leidsin, et palju naljakam (ja ausam) on ikka öelda, et olime kaks kuud tuttavad kui saime lapse (v noh, jäin rasedaks).

      Kustuta
  7. Anonüümne07.02.17 09:23

    Ma ise olin 15 kui oma mehega tuttavaks sain. Praeguseks koos olnud peaaegu 17 aastat. Vot siis poleks küll tahtnud rasedaks jääda. Teadsin koguaeg, et minu jaoks on 25 õige aeg. Põhilise tõuke andis selleks sõbranna pool aastat varasem rasedus, siis kadus endal ka hirm. Praegu mõtlen küll et oleks võinud ka paar aastat varem lapse saada, aga tahtsin ikka kooli lõpetada ja tööl käia. Sõbranna aga sai lapse 30selt ja ka pmst paar kuud peale uue peika saamist hakkasid planeerima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu arust on nii imeline kui inimesed ongi juba niiiii noorelt leidnud enda kõrvale selle õige inimese. Ja mõelda vaid - ma ei julgenud 15aastaselt isegi mitte poistega väga rääkidagi :D

      Kustuta
  8. Mina olen see, kel kah juhtus siis, kui me polnud veel päevagi koos elanud. Samas olin juba 30. Hetkel jookseb üheksas abieluaasta ja kodus kaks last. Vedas? Ise arvan, et kuna selleks ajaks oli seljataga juba mitu kooselu, siis ma juba teadsin hästi, keda või mida ma oma kõrvale tahan. Elu õpetab, kui oskad õppida, aga garantiid ei anna loomulikult mitte keegi ja mitte milleski.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks aastatega ja erinevate suhetega tulegi ka kindlamad ootused enda tulevase kaaslase suhtes. Samas kuigi A. oli üks normaalsemaid mehi üldse kellega kunagi kohtunud olen, läksin ikka jumala segaseks kätte ja paanikasse kui sain teada, et temaga last ootan :D

      Kustuta
  9. Anonüümne07.02.17 11:28

    Ma olin 26 kui läksin ühe võõra naistearsti juurde, kes siis küsis, et miks lapsi pole veel? Mokaotsast pomisesin, et mees ei taha (see küsimus oli üsna ootamatu, 26 pole ju mingi viimane taks). Selle peale ütles arst, et jätad siis mehe teadmata pillid ära, enamik naisi teevad nii, küll mees last tahtma hakkab, kui see juba käes! Mõtlesin omaette, et ohhooo!
    Igatahes varsti peale seda lugu läksin hoopis tolle mehega lahku, olime 8 aastat koos olnud. Hakkasin uue inimesega nö käima ja üldse ei mõelnud, et võiks rasedaks jääda, kuigi mingeid kaitsevahendeid ei kasutanud (loll noh, arvasin, et kuna tsükkel niigi segane, siis ilmselt kohe ei jää). Mees teadis küll, et ma midagi ei kasuta. No siis nelja kuu pärast ootasin last. Õnneks suhtus ta sellesse uudisesse normaalselt, kuigi oli kunagi suhtlemise algul öelnud, et tema lapsi ei taha (miks ta siis kummi ei kasutanud, ma ei tea tõesti). Suhteid tal ka enne mind ühtki ei olnud. Praeguseks koos 9 aastat ja meil on kaks last. Ma ei teagi nüüd, kas ma olen ka selline jube inimene, kes mehele lapse peale surunud või olime lihtsalt "pohhuistid"...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Issand mis arst :D Tundub nagu see sama neiu, kellest üleval pool jutt, käis sama arsti juures :D :D
      Ma ei ole näiteks kunagi aru saanud sellest arvamusest, et "aga sellel ajal ei saa rasedaks jääda". See ei ole ju 100% garantiiga värk. Samas näiteks sõbranna ema ütles, et poleks ta seda praktiseerinud, siis poleks mu sõbrannat olemaski :D

      Kustuta
  10. Anonüümne09.02.17 01:11

    Kirjutasid et sa pole kunagi olnud kaitsmata vahekorras. Seega kuidas said siis Oliveri ootama jääda?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaitsevahend vedas alt nii, et me seda isegi mitte ei teadnud enne kui päevad olid hiljaks jäänud.

      Kustuta
    2. Anonüümne09.02.17 11:40

      Siis kûll. Me ise alati peale vahekorda kontrollime kondoomi, et kas seal on ikka midagi sees või mitte 😀

      Kustuta
    3. Meie ka, mistõttu ei osanud kahtlustada ka :D

      Kustuta
    4. Anonüümne09.02.17 13:01

      Kui kõik oli korras, siis mismoodi veel rasedaks said jääda? Hakkas huvitama. Siis teaks ise ka hoolikam olla :D

      Kustuta
    5. Kui ma vaid teaks :D Seda enam mõistad meie üllatust ka kui ma sain teada, et rase olen :D

      Kustuta
    6. Anonüümne10.02.17 00:44

      Üks teemaväline küsimus ka, et kuidas Te Elvasse maja saite? Kas pangalaenuga? Olen värske blogilugeja ja seega pole kõikide asjadega kursis.

      Kustuta
    7. Sellisel juhul esimesena - tere tulemast :)
      A. on Elvast pärit ja see maja on tema pere oma, vanaisa ehitas. Ja kuna ta ülejäänud pere elab Inglismaal (ta ise enne seda...mind... ka :D), siis kolisimegi sajal erineval põhjusel sinna. Alustades siis sellest, et keegi maja eest hoolitseks ja see tühjana ei seisaks ja noh... et meil oleks oma koht enda pere jaoks.

      Kustuta
  11. Meie olime umbes aasta koos olnud kui süsisin mehelt, et millal meil laps tulla võiks. Kuna ma olin siis juba 28 siis tahtsin teada tema seisukohti, aega ju oli. Kui mees ütles, et nüüd siis võttis natuke tummaks. Aga kuna üldiselt olin valmis siis jätsin pillid ära ja koha esimesel kuul õnnestus. Kuigi kõik oli planeeritud siis positiivne test oli mulle paras šokk. Mees üli ülirõõmus, et isaks saab. Mina olin šokis, et nüüdsest on kõik teistmoodi ning nii jääbki. Aga ei kahetse, rasedusega ning last kasvatades kasvasime ja arenesime ise kõvasti. Nüüd mees üritab mulle juba teise lapse mõtet pähe panna aga veidi vara veel...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. A. võiks ka üritada mind veenda :D Hetkel olen mina see kes täiega tahaks, aga samas ma tean, et oma aastakese võiks vähemalt oodata või vähemalt kuniks üleval magamistuba juba valmis on.

      Kustuta
  12. See on üks teema, mis on igaühe enda valik. Mina pole kunagi väga armastanud asju n-ö raamatu reeglite järgi teha. Endise mehega olin koos 5. aastat, ka abielus, ja ausalt ei tulnud mitte kordagi pähe isegi mõtet, et ma temaga koos last tahaks. Eks ma olin noor ja sisimas miski ikka ütles, et pikalt see kestma ei jää. Ja ei jäänudki, minu otsusel.

    Praegust elukaaslast kohtusin esmalt novembrikuus, kui me koos töötama hakkasime. "Ametlikult" paar sai meist aprillis ning kokku kolisime vaid pärast kahte nädalat. Jutt lapsest tuli vaid kuu-kahe pärast ja kõhutunne jälle ütles, et on õige otsus. Õnneks küll ühine otsus, vot sellest ma aru ei saa, kui naised salaja pille ei võta ja siis virisevad, kui mehed ei taha last pärast. Kui mees salaja kondoomi sisse auke torkaks, kas naised võtaks seda sama vabalt? Ei usu! Enivei, esimene laps sündis märtsis, kuu enne meie esimese aasta tähtpäeva, tänaseks 3. aastat tagasi. Selle aasta märtsis on meil teine laps sündimas, aprillis saab 4. aastat koos oldud ning meie suhe läheb iga päevaga aina paremaks. Seega enda kõhutunnet usaldan ma küll :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi on igaühe enda valik, aga paraku nii see ühiskonnas on, et teatud teemad panevad inimesi rohkem arutlema. Võib-olla kuna ma aastaid tagasi ei mõistnud inimesi, kes nii kiirelt ühise lapse otsustasid saada (pärast mõne kuu pikkust kooselu... või noh, tutvust), sain ka ise nii kiirelt enda esimese lapse :D Et meelde tuletada, et alati peab inimesi proovima mõista, enne kui hukka mõistetakse. Mitte, et ma oleks hukka mõistnud kunagi, aga alati pigem kirtsutasin nina ja mõtlesin, et ise küll ei teeks :D

      Ma ei mõista samuti seda, et naised salaja üritavad rasestuda, et siis mehest kinni hoida. Pole kuulnud ka ühtegi varianti kus selline asi on toiminud. Mees on muidugi valmis olnud isaks saama ja olnudki hea isa, aga kooselust küll asja ei saanud kui saadi teada, et tegelikult see lapse tulek nii "upsikas" ei olnudki.

      Mul on aga hea meel, et teil oli mõlemal kindel soov ja tugev tunne, et õige inimene on enda kõrval kellega pere luua :)

      Kustuta
    2. Eks kõik elavad teiste elu paremini, kui enda oma. Me olime ju ideaalsed lapsevanemad ka, enne kui ise lapse saime :'D

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused