Sõbrapäev 6. klassis

Olen viimasel ajal rohkem hakanud meenutama möödunud tähtpäevi. Kogu aeg ju korrutan, et mälu on halb ja midagi ei mäleta mis on toimunud... aga kui nüüd ikka tõesti istuda rahulikult ja meenutada mingeid üritusi, konkreetseid kuupäevasid, pühasid, siis hakkab pilt jälle kenasti kokku tulema.
Tegelikult mul on nii palju erinevaid lugusid, mida tahaks kirja panna ja mida ma võib-olla olen siin kunagi varem ka kajastanud... aga enamus nendest juhtus enne O. eksisteerimist ja sellel ajal ei lugenud mu blogi veel nii paljud kui seda teevad täna. Ja võimalik, et olen Youtube's liiga palju vaadanud Storytime videosid ja nüüd tekkis tahtmine ise ka rohkem "jutustada" (sest vlogimiseks pole mul ammugi aega).

Kuna täna on sõbrapäev ja ma juba ühest ammusest sõbrapäevast teile pajatasin (link), mõtlesin rääkida veel mõndadest. Tegelikult olid vist kõik sõbrapäevad põhikoolis ühesugused. Olgugi, et pealkirjas on sõbrapäev 6. klassis, toimus midagi sarnast kindlasti juba mõni aasta varem ja mitu aastat pärast seda.

Ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et meie sõbrannadering oli päris suur. Iseasi kes kõik lõpuks PÄRISELT sõbrannad olid, aga selleni veel jõuame. Ilmselt meie ei olnud ainsad, kes otsustasid, et kindlasti peaks kõikidele sõbrannadele kinke tegema. Ja siin all ma mõtlen, et umbes 10le sõbrannale vähemalt.

Mulle ei ole kunagi meeldinud kinke teha ja mulle tundub, et see sõbrapäeva / jõulude "jama" süvendas seda mitte meeldimist veel rohkem. Mulle ei meeldi meisterdada ja nokitseda ning välja mõelda, et mis kink sobiks just TEMALE. Muidugi mulle meeldiks selline oskus ja tahe ning ma hindan väga kõrgelt kui keegi just nimelt selline on (ja mulle väga läbimõeldud kingi teeb), aga mina lihtsalt pole. Veel vähem hakka mõtlema, mida kümnele inimesele kinkida.

Ja siis ma lihtsalt passisingi poes ja haarasin mingit träna korvi. Kes sai mingi mõttetu küünelaki, kes klambrid, kes küünla ja nii edasi. Eks ma muidugi sellest kingikuhjast valisin ka, et millisele sõbrannale mis, päris huupi ikka ei ostnud... aga tagasi mõeldes oli see ikka niiii mõttetu aeg.

Eriti kuna osad "sõbrannad" ei olnud minu jaoks sõbrannadki. Kas nad olid siis pigem mu sõbranna sõbrannad (olime siiski klassiõed kõik) või lihtsalt ei olnud suhted mõnega kogu aeg kõige paremad. Jeesus neid tiinekate draamasid enam mäletab. Küll aga on selgelt meeles see, et umbes pooltele ma tegelikult ei oleks tahtnud kinke teha, aga oli justkui see pinge... tema ilmselt mulle teeb, seega ma PEAN talle tegema. Või siis lihtsalt, et "me ju praegult suhtleme" (kuigi sõbrannaks ei pidanud). Hetkel tunnen, et ma seletaks seda kõike palju paremini kaamera ees rääkides. Agaaaa... ehk miskit mõistate, mis mu probleemiks tollel ajal oli :D

Lisaks meenub üks sõbrapäev kui... ma nüüd ei mäletagi kas mina ise kirjutasin selle kirja või kirjutati see minu eest, aga mulle meeldis päääääris pikalt üks noormees vanemast klassist ja keegi sõbrannadest pani selle kirja temale kotti. Vähemalt ma arvan, et see pandi, sest hullem peitmine ja itsitamine selle noormehe klassi ukse kõrval igatahes oli.

Iga jumala aasta vist ootasin ja lootsin, et see noormees mind lõpuks märkaks. Eriti lootsin seda alati sõbrapäeval, et äkkkki nüüd. Aga ei midagi. Ja lõpuks kui olin Saksamaal vahetusõpilane, siis võtsin julguse kokku ning kirjutasin talle. Aga mis sellest kõigest sai, las see jääda mõnda teise segasesse postitusse.

Head sõbrapäeva!

2 comments:

  1. head sõbrapäeva, mu armas Aili! <3 tho i love you every day :)

    VastaKustuta

 

Kuu loetuimad postitused