Elu Instagramis

Mulle jäi silma Lilli blogis huvitav teema sotsiaalmeediast, täpsemalt Instagramist (link), kasutajate kontodest ning selle muljest teistele inimestele. Isegi ei eita, et ühel hetkel olen ka mina sellesse orki langenud - vaatan teiste kasutajate pilte ning imetlen kui ilus ja hea elu neil ikka on. Kuid see tunne pole kunagi eriti kauaks jäänud. Pigem meenub mulle, et neil on lihtsalt väga head telefonikaamerad või viitsimine fotod eraldi enne ära töödelda ja siis kaamerast Instasse üles panna.

Minul on ka vahel nii palju viitsimist ja tegelikult kuna mu telefoni kaamera on koooohuuuutaaaava kvaliteediga, siis ega mul muud väga üle jäägi. Kui just mõni lähedal olev isik pole hea mobiilikaameraga, kelle telefonist pildi endale saadan. Tänasin õnne, et tuli Instagram Story, sest sinna kärab küll minu moblaga pilte üles panna.


Asi ei olegi nii väga enam selles, et tahan enda Instas mingit kindlat stiili hoida või näidata kui trillallaaa-trullallaaa ilus kõik on... aga tegeledes fotograafiaga, on ikka päris rõve kohati seda minu mobiili pildikvaliteeti vaadata. Ometi on neid erilisi hetki päevas nii mitmeid, mida tahaks ka teistega jagada (sellel teemal ma ei hakka üldse peatumagi, et milleks üldse on vaja enda elu teistega jagada... eks!).

Mingil hetkel on mul ka olnud soov enda Instagram "korras hoida". Ehket laen üles vaid väga hea kvaliteediga esteetilised pildid. Kuna kaamera kvaliteet on nagu on (appi, ma ei väsi kordamast seda ilmselgelt), tähendaski see ühel hetkel AINULT eelnevalt kaameraga tehtud pildi üles laadimist (pärast fototöötlust). Tundsin, kuidas muutusin masinaks :D

Aasta (või kaks) tagasi tuli välja üks Austraalia neiu jutuga, et tema lõpetab igasuguse sotsiaalmeedias elamise, sest tal on kõrini teesklusest ja kõigest sellest, mida see elustiil temaga tegi. Eks ta oli selleks ajaks juba omajagu popp ning Instagram tõi talle leiva ka lauale. See teema tekitab minus siiani kahetisi tundeid. Ühest küljest mõistsin seda robotiks olemist, sest nagu eelpool kirjutasin, olen ka tahtnud justkui rohkem vaeva näha ilu kallal. Samas kogu selle naise jutt, et oi kui palju kurja see sotsiaalmeedia tegi ja kui valelik kõik oli ja bla bla... ta ise tunnistas, et paljud fotod olid teeseldud ja lavastatud, aga TEMA ENDA POOLT, ma ei näe selles nüüd otsest süüd sotsiaalmeedial endal. Ehket kui ma olen jah tundnud soovi pingutada foto kvaliteedi kallal ja milline mu feed välja näeb visuaalselt, ei ole ma kunagi tahtnud midagi teeselda, mida seal tegelikult pole.

Kohe kindlasti tundis ta üha enam ühiskonna poolt survet (nagu me ilmselt kõik oleme ühel või teisel moel kogenud), aga see sama surve ongi meie endi poolt ju tekitatud. Minu silmis on need inimesed isegi naiivsed kui arvavad, et nii kaunis nagu on inimese Instagram, nii kaunis ta elu ongi. Nagu ilus Instagram võrduks automaatselt probleemideta eluga. 

Kuna minu Instagram on põhimõtteliselt minu blogi pikendus, siis täpselt samasugune sigri-migri on ka see. Natuke (või palju) Ollist, mõnikord minust, detailid minu päevast (mis kannatab kaamerakvaliteeti) ja samuti ka minu fotosid, mis on eelnevalt tehtud kaameraga, töödeldud ja siis alles Instasse üles pandud. Kõik see on osa minust ja tunne on selline, et täpselt nii see õige ka minu jaoks on. Ehket viskame siis pilgu peale ka minu kuuele kõige uuemale fotole Instas.

1. Kummik - A. ja O. olid õues aiatöid tegemas. A. muidugi rohkem ja O. niisama ringi joostes. Meie aed on läääääbimärg ja kuna eelmisel aastal oli kõik veel üles kaevatud ja uut muru ei ole me peale veel visanud on kõik üks suuuuur sopaauk. Ja kuhu Oll jooksis? Ikka mutta ja jäi sinna kinni. Ühe kummiku sai A. kätte, teine jäi muda sisse kinni. Oll muidugi protestis, nuttis ja karjus, sest kuidas me ometi julgesime ta nüüd tuppa tuua... aga kumma pildi ma siis oleksin pidanud üles panema. Esiteks polnud aegagi röökivast lapsest pilti teha. Kummikupildi tegin A. natuke hiljem Nikoniga.


2. Stuudio - see foto sai tehtud peegelkaameraga fotail.ee blogi jaoks. Üldiselt on mul kombeks jagada Instagramis kui uus postitus on blogis üleval (eriti kui seal postituses on mõni pilt kasutuses). Kuigi see foto oli teise blogi jaoks, tundus, et see võiks olla teema, mis huvitaks ka minu tavablogi lugejaid. Osaliselt läheb see ju siiski meie remondi hulka, sest maja on ju sama.


3. Kingitus - Öhmeizing, sest see on minu telefoniga tehtud pilt. Saladus peitub selles, et õues pole väga hädagi. Just selliste hetkede pärast on mul kahju, et mobiilikaamera nii niru on. Isegi mitte sellepärast, et ma ei saa halvaga Instasse panna, vaid lihtsalt pildi pärast. Enda mobiiliga tehtud pilte ei lase ma elusees ilmutada, aga just sellepärast oleks paremat kvaliteeti vaja.


4. Teesi - olin vahetult enne käinud pildistamas 5-päeva noort beebipoissi ja hakkasin pärast seda Olli vanu pilte vaatama. Teesi oli siis alles alustanud enda fototeekonda (või vähemalt alles enda reklaamimist) ning need pildid 4-kuusest Ollist olid lihtsalt niiiiiii armsad ja naljakad ja totukad, et ma lihtsalt ei saanud seda jagamata jätta. Hiljem vaatasin, et läks hästi kokku eelmise fotoga.


5. Mitte Teesi - foto on taaskord tehtud peegelkaameraga ühe sessiooni ajal. See haruharv hetk kui O. lubas endast pilti teha. Isegi nõudis. Tõetruum foto oleks pidanud olema kaamera eest ära jooksvast Ollist, kes samal ajal karjub "äla teee midust pilti, paduuuun!".


6. Selfi - ma ei ole üldse tihe selfitaja. Ikka sellel samal põhjusel (mida ma ei hakka enam uuesti kordama... teate isegi :D). Kui seda põhjust poleks, kes teab kui suur eneseimetleja ma siis oleks. Vasakpoolne on venna telefoniga ja Insta pilt, parempoolne minu telefoniga. Pilt oli tehtud selle jaoks, et kirja panna väike väljakutse, mille endale märtsikuuks tegin - märtsikuu peaaegu ilma meigita... aga see on vist juba omaette teema. Millele muide juba üks pidi kirjutama, et issssand miks ma ei või siis PÄRISELT ilma meigita kuud teha ja silmi / kulme ikka värvin. Sama moodi ei mõista mina seda, et miks ma PEAN mingitesse äärmusesse kogu aeg langema. Tahan, siis värvin kulme, tahan, ei värvi. Miks peab kõik olema all or nothing???


Olen enam kui kindel, et minu Insta ei ole esteetiliselt nii kaunis ja lummav, et enamus eeldaks, et meie A. ja O.ga probleemidevabalt ja unelmateelu elame :D Samas võiks see ju suuremale hulgale iseenesest mõistetav olla, et sotsiaalmeedia on kõigest meie elude üks osa. See, et ma ühel õhtul käin restoranis ja teen toidust pilti, ei tähenda, et see oleks minu igapäev (võileib meie pimedas köögis minu moblakaameraga on lihtsalt hägune plönn). Või kui lisan pildi enda kõhulihastest, et need tekkisid sinna kuidagi higistamata... sest miks ma peaks endast punase ja väsinuna sinna üldse pildi panema (selleks on Youtube'i trennivideod :D).

Oeh, olengi liiga kauaks arvuti taha seda postitust kirjutama jäänud. Pooled asjad jäid ütlemata, sest ma lihtsalt ei oska neid kirja panna. Sotsiaalmeedia teema, selle erinevad kanalid, enda reklaamimine ja promomine - see on nii põnev ja pikk teema minu arust, millest võikski kirjutama jääda. Ehk mõnel teisel õhtul. Nüüd läheb O. kohe magama ja meie A.ga teeme lahti minu sünnipäevašampuse. Tsau!


0 comments:

Postita kommentaar

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused