140417

Natuke raske on hetkel sellist "lobamölapostitust" hakata kirjutama, lugedes uudiseid. Ometi ei ole ma kunagi pidanud väga vajalikuks siin blogis jagada enda poliitilisi vaateid või mõtteid üleüldse sellest, mis maailmas toimub. Osalt lihtsalt selle pärast, et meil kõigil ju silmad-kõrvad peas jaaaa palun väga, loe, kuula ja vaata palju süda kannatab. Samuti ei tasu loota, et see postitus on mingi eriline kirjateos, ilmselt ainult tõestus, miks ma siiani pole sellistel teemadel sõna võtnud (tahaks mingi "naerunäo" siia panna... aga tundub natuke kohatu).

Ma ei ole kunagi olnud selline, kes ei loe või vaata mingit uudist, sest see on nii kohutav, kurb ja masendust tekitav. Ühesõnaga "teeb mu ilusa mulli katki". Pigem on minuga vastupidi, et mul on vaja visuaalselt näha kõike jubedat, et ma reaalselt pildi kokku paneks. Hea küll, ma ei pea nägema oma silmaga Maad, et uskuda, et see on ümmargune... aga, mõistate?! Võtame... "lihtsama" näite. Mina olen selline, kes peab nägema mis tapamajades loomadega tehakse, et käiks reaalne klikk ära, miks olla vegan. Varem lihtsalt ei suutnud ette kujutadagi mis seal toimub ja kui õudne see kõik tegelikkuses on.

Ometi saan väga hästi aru ka inimestest, kes tõesti soovivad selliseid asju vältida. Meil kõigil ole omad piirid ja taluvused. Näiteks lähen ma tohutult stressi ja lausa paanikasse, mõeldes lõpmatusele (ma ei hakka seda teemat edasi arendama... sest mul tekibki reaalne paanika juba). Eks igaühel ole oma piir ja ilmselt ei suudaks ka mina mitu tundi järjest sellist õudust vaadata. Paraku aga muud enam uudistes polegi.

Riikidevahelised konfliktid, hirm sõja ees ja sõda ise on ju tegelikult alati olnud aktuaalne teema. Ometi on see hirm minul ajaga kasvanud. Ilmselgelt ei tundnud ma 20 aastat tagasi selle kõige vastu huvi. Helll... uudised hakkasid, ma olin pettunud. Nüüd aga ainult uudiseid loekski / vaatakski. Ja "tänu" sellele tekib ilmselt ka tunne, et kunagi ju ei olnud asjad nii hirmsad, aga siis elasin ma ilmselgelt oma mullis.

Olles laps on see ju ka täiesti normaalne. Ometi tabasin ma end Tallinnas O.ga vestluses, kus rääkisin talle, kes on terroristid. Reaalselt rääkisin enda 3-aastase lapsega terroristidest ja sellest, mis Rootsis äsja toimus. Alguse sai see jutt lihtsalt sellest, et mina rääkisin oma emale mis just oli juhtunud (mu ristiema oli samal ajal just seal läheduses). Loomulikult oli mu hääles hirmu ja paanikat ning O. tundis huvi.

Nüüd saan aru, miks ma tegelikult pole sellistel teemadel kunagi tahtnud sõna võtta. Osalt tunnen, et olen nagu mingi naiivitar, et siin hirmu tunnen kõige pärast. Ei, ega ma hommikust õhtuni siin istu ja põe, kuid see hirm mu sees on reaalselt kogu aeg olemas. Kogu aeg mõeldes, et millal?! Ja sellistel hetkedel tekib ka tunne, et kuidas üldse minna enda eluga täiesti tavaliselt edasi? Ega hirmus tõesti saa elada ning elu ei jää sellest kõigest seisma... aga ikkagi tekib sisse kõhklus, et kuidas ometi? 

Ja siis loen mida juhid TWITTERIS kirjutavad. Dsis. Hea küll, ma lõpetan selle postituse. Eks see oli ka üks paras "lobapostitus", aga hoooopis teistsugusest eluosast. Vaatab kaua mu naiivitarihingeke seda postitust siin üleval kannatab hoida. Ilmselt oli mul vaja see enda seest lihtsalt välja kirjutada.

8 comments:

  1. Anonüümne14.04.17 18:10

    Vabandust, et ma mingi keelement olen, aga "tänu" asemel oleks korrektsem kasutada sõna tõttu. Eriti, et sa ise ka tegelikult seda mõelnud oled (lugedes seda välja nendest jutumärkidest) :)

    Mina näiteks kardan nende plahvatuste ja terroristide uudiste tõttu juba tohutult sõda. Minus on reaalne hirm, et mina ei saa oma 80 aastat enam rahus elada, vaid meie põlvkond peab midagi hirmsat läbi elama :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ole nüüd, mul ei ole kunagi heade soovituste vastu midagi. Kuigi antud kontekstis oli see jutumärkides tänu pigem sarkasmina mõeldud.

      Mul on sinuga samad hirmud. Ma ei taha üldse olla selline masekamutt, et isegi kaua oleme rahu saanud tunda :/

      Kustuta
  2. Anonüümne14.04.17 23:34

    Ma kardan oma laste pärast. Enne lapsi oli mul savi mis minust saab. Tuleb sõda, jooksen nelja tuule poole (kui jooksen, eks). Aga mu lapsed..
    Ja siis hakkan mõtlema kõikidele holokausti lastele (kuidas lastest seepi tehti ja see seep vanematele kingiti) ja kõikidele teistele lastele.
    Lapsed on minu hell teema ja ma lihtsalt ei suuda.
    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, üks asi oli see kui polnud lapsi. Nüüd vastutad ka teiste eest :(

      Kustuta
  3. Ela hetkes, sest sõda ei sõltu meist. Tunne rõõmu, et täna on rahu, ära veeda seda hirmus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi ta on, et peaks elama hetkes. Aga ega seegi enam nii lihtne ole.

      Kustuta
  4. Anonüümne15.04.17 15:31

    Üsna vastutustundetu on elada vaid hetkes. Tuleb siiski mõelda tulevikule ja mida see nii endile kui meie kõigi tulevastele põlvedele palju.. või ei paku..
    Leian, et elades sõjatsoonis on ikka väga vastutustundetu järglasi saada. Ei tea isegi kas näed homset, kas on pääsu teatud abile jne. Kuidas vägistamised on igapäevane nähe.
    Jah, eestis seda hetkel pole kuid eesti on vene külje all ning Putin tundub üsna ebastabiilne tegelane. Venemaal on raketid (pommid), mis ulatuvad kopenhaanenini. Kui ta ühe lendu laseb, võtab see umbes 45 minutit, er kopenhaageni jõuda.
    Ma saan aru, et ei saa hirmus elada kuid tuleb siiski ka ette mõelda..

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et ega Maarja seda päris nii mõelnudki, et üldse mitte tulevikule mõelda. Ega ses mõttes, mis ikka lohutuseks ju öelda sellise hirmu peale. Tõsi ta ju on, et kuniks ikkagi sõda reaalselt pole, siis ei saagi enda elu seisma jääda. Ning ilmselgelt kui meie räägime laste saamisest, siis on see jah hoopis teine teema võrreldes sellega, kas ka reaalse sõja sees lapsi saada tasub. See on aga juba hoopis teine teema.

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused