See sõrmus

Möödunud korral Tallinnas olles otsustasin ise lõpuks kaamera ette minna. Kuna ma enam Hiinamaalt riideid ei telli, siis on ära jäänud ka need kord-kuus-pildistamised A.ga. Kuigi suur osa minust armastab seda vabadust, et ma ei PEA mingeid pilte tegema, andsid need fotod mulle ikkagi võimaluse ka iseennast jäädvustada. Fotograafi häda, et kõikidel üritustel oled alati kaamera taga.

Juba ammuilma olen imetlenud Birgiti fotosid (Shutter Went Click), seega näis ainuõige just tema juurde pildistama minna. Peamiseks sooviks oli mul muidugi saada enda fotolehe jaoks pilte (ikka selliseid kus kaamera käes ja poosetan... aga nendest kunagi hiljem), aga ega siis nende tegemine maa ja ilm võta ning nii sündis ka palju-palju teisi fotosid sellelt sessioonilt. Lisaks kaameraga koos poosetamisele oli mul kaks soovi - tahtsin mõna bad ass pilti ning enda kihlasõrmusest.

Kuna jupp aega tagasi kirjutas mulle üks uus lugeja, et ma võiksin natuke rohkem endast rääkida (tutvustada)... siis teeme selle kõigega siin postituses algust. Eks vanemad lugejad teavad neid lugusid nagunii, aga olgem ausad, vahel on tore meenutada neid kõige erilisemaid hetki.

Tänaseks on sellest vägagi erilisest sündmusest 2.5 aastat möödas. Just, peaaegu kolm aastat kui A. mind endale naiseks palus. Vägagi vahetuid emotsioone sellest päevast saate lugeda siit (link). Ise ma seda postitust hetkel läbi ei loe ja kirjutan kuidas tunne lihtsalt on... seega sori kui kordan :D


Ma ei suuda isegi täpset aastat meenutada kui seda sõrmust esmakordselt märkasin. See oli niiii ammu. Võimalik, et vahetult pärast Luksemburgist tagasi kolimist (2011). Ilutses see seal Kaubamaja klaasukse taga ning ma ei saanud sellelt pilku ära. Ehtekunstnikuks on sellel Rootsist pärit Lotta Andersson (link).

Iga kord kui Kaubamajas olin, käisin seda sõrmust vaatamas. Ja pidevalt mõtlesin, kuidas see sõrmus kujutab endast kogu minu olemust. Selles oli kõik mis mina olin ja ma polnud ühtegi ehet kunagi nii väga saada soovinud. Lõpuks ütles ema ka, et no osta see lihtsalt ära ja kõik. Ma olin otsustanud, et jah, hea küll, täna vaatan veel ja homme ostan. Aga kui ma seda seal "täna" vaatamas käisin, siis seda korraga enam ei olnud.


Ja nii vist mööduski mitu aastat kui ma ikka ja jälle seda sõrmust seal Kaubamajas otsimas käisin, isegi netist püüdsin leida, aga tulutult. Tegelikult ma ei olegi uurinud, et kas tal on iga ehe ainueksemplaar või on neid mitu. Liiga maagiline oleks vist arvata, et iga ehe tema kollektsioonist on kordumatu. Ehket jõuame nüüd selle juurde, kuidas selle sõrmuse uuesti üles leidsin.

Ikka ja jälle saan ma käed taeva poole visata ja hüüda halleluuja, et mul on see blogi ja armsad lugejad. Tänu teile saingi teda, et Lotta ehete edasimüüjaks on Ehteäri, mis ei asunud kaugel minu Tallinna kodust. Mõned päevad enne oma 25. sünnipäeva läksin sinna poodi ja MIDA MA NÄGIN!!! Otsustasin sellel samal hetkel, et ma ei saa seda sõrmust enam käest lasta ja uurisin, kas neil oleks võimalik see sõrmus uue nädala esmaspäevani mulle hoida (ilmselt oli tegu neljapäevase päevaga ning mul oli laupäeval pidu... olin optimistlik, et saan kingiks raha :D). 


Iseasi kui hästi A. enam mäletab, aga ma olen talle kindlastiiiiii rääkinud sellest maailma kõige ilusamast sõrmusest. Juba ammu enne seda kui selle uuesti üles leidsin. Ta teadis, et sellega ei saa võistelda, sest see... palju ma veel kordan, et see on maailma imeliseim? Ühesõnaga kuulutasin talle rõõmsalt, et leidsin enda sõrmuse üles ning ostan selle uue nädala alguses endale sünnipäevaks.

Nii see kõik loomulikult ei läinud, sest kes juba mu sünnipäeva postitust luges või on niisamagi mu kihlumisega kursis, teab, et täpselt selle sama sõrmusega A. mind mu sünnipäevapeo eel üllataski ning palus endale naiseks. Pärast oli nii armas kuulda, kuidas müüja esialgu talle seda vist müüa ei tahtnud kuna ma olin ju palunud selle kõrvale panna. Aga kui mäletan, siis vist seda sama A. talle ütleski, et täpselt minule see sõrmus nüüd ka kingitakse.

Vahel ma ikka mõtlen, et huvitav kui ma ei oleks seda sõrmust leidnud... milline siis oleks olnud see kihlasõrmus, mille A. välja valib mulle. Samas see on see naiste värk, et ikka mõtled saja erineva stsenaariumi peale nagu poleks eluga rahul :D Lõpuks aga tundub, et kõik selle sõrmusega läks nii õigesti. Kes oleks osanud arvata aastaid varem, et täpselt selle sama sõrmusega palub mu mees mind endale naiseks. Sest tegelikult seda sõrmust esmakordselt nähes, ma millestki sellisest täpselt unistasingi.

PS! Kannan seda enamuse ajast keskmises sõrmes, sest mu sõrmed on kokku tõmbunud ja ma pole jõudnud seda lasta parajaks teha.



8 comments:

  1. Nii armas lugu :) reaalselt selline asi, mida (koos selle looga) kunagi oma lastele pärandada. Jep, ma juba mõtlen neist asjust nagu välja tuleb. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui sa tead, kuidas me A.ga kohtusime, siis ma juba sellel samal õhtul mõtlesin, et küll see oleks äge kohtumislugu, mida lastele ja lapselastele kunagi edasi rääkida :D

      Kustuta
    2. Anonüümne15.04.17 17:33

      Kusjuures mulle tuli ka millegipärast selline mõte pähe, kui ühe kutiga keset ööd tutvusin. 8 kooselu- ja 6 abieluaastat hiljem on meil kohe kaks tükki, kellele tulevikus seda heietada saab :D

      Kustuta
    3. Vot kuidas elu läheb. Ja kusjuures kellegi teisega ma pole nii tundnud, et "vot seda räägiks lastele edasi" :D

      Kustuta
  2. Ilus omapärane sõrmus. Ma ise olen traditsiooniline inimene selle koha pealt, aga sinu sõrmus on ka väga kihvt. Sobib sulle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks sõrmus ole kandja nägu :D

      Kustuta
  3. Mul on ka sõrmusega see lugu, et viimasel ajal loksub sõrme otsas. Nii väga tahaks seda paremasse kätte panna, siis jääb vähemalt sõrm samaks aga siis jälle muutub tähendus. Minul endal on küll suva, millises sõrmes ma oma kallist sõrmust kannan. Küll aga teised inimesed küsivad kas midagi on lahti vms (ma ei talu sellist "urgitsemist"). Teine asi mis mind ka häirib on see, et mõned tuttavad küsivad mu kivi kraadi ja materjali ning isegi hinda. Kes küsib teise inimese kihlasõrmuse hinda?? Oleks et ema või õe või parima sõbrannaga tuleb see jutuks, aga põhimõtteliselt suvaline inimene - väga ebaviisakas ja kombetu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minul ka ei mängi tegelikult tähtsust millises sõrmes mu kihlasõrmus on.

      Tavapäeval ma tegelikult ei kannagi seda, sest see on ikkagi päris suur ning need kaunistused võivad tavatoimetuste käigus kuskile kinni jääda. Ma natuke kahtlustan, et osaliselt ei näe ma nende sõrmuste pideva kandmise vajadust ka sellest, et mu isa näiteks ka ei kanna abielusõrmust. Vahepeal vist kandis, aga see oli ebamugav jaaa ega ta ilma selleta siis kuidagi vähem abielus ole. Ikka igaühe enda asi mis järeldusi sellest teevad.

      Minult vist ei olegi keegi väga uurinud sõrmuse hinna kohta. Või siis on teadjamad ehtekunstniku kodukale läinud ja umbkaudse summa teada saanud :D Sõbrannana ma tõesti tahaks teada, tuttava käest ei hakkaks ealeski pärima.

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused