Areng(uvestlus)

Eile oli mul lõpuks see kaua oodatud arenguvestlus Olli õpetajatega. Pean ausalt tunnistama, et olin nagu mingi teismeline, kes läheb kohe enda lõpueksamite tulemusi teada saama. Oi ma uurisin eelnevalt sõbrannadelt, et kas nendel ka lasteaedades need olnud, kaua kestis ja kuidas oli. Mitte, et mul tegelikult midagi karta oli, aga mis teha kui tunded olid sellised :D Ühesõnaga, kõik vanaemad, vanaisad, tädid ja onud Ollil, see postitus on siis ennekõike teile.


Ma olen seda küll ja veel öelnud, et Oll on ikka täitsa enda ema poeg. Mitte, et mulle lasteaias ei meeldinud käia, eks hommikul ikka oli trots, aga kui aias juba olin, siis oli seal päris okei olla. Samas kui on valida, kas lasteaias või kodus, siis minu ilmselge valik langeks kodule. Nii ka Ollil... ja ma kujutan ette, et tegelikult paljudel lastel. Võtame kasvõi sellised päevad kui hommikul ütlen O.le, et täna ei lähe lasteaeda. Tema silmad lähevad särama ja hõiskab: "Täna on nii tole päev, minu lemmik!"

Me oleme Olliga ju tegelikult päris lahutamatud olnud. Instagramis just esmaspäeval kirjutasin, et tänase seisuga oleme eraldi olnud vaid kolmel ööl selle pea 3.5 aasta jooksul. Pärast Elvasse kolimist meil ei olnudki päevasel ajal kedagi peale teineteise ja kuniks O. veel lasteaias ei käinud, olimegi ju 24/7 ninapidi koos. Mistõttu jõuame nüüd selle "probleemi" juurde.

Kohati tunnen ma süüd, et O. lasteaeda viin, kui ise koju jään. Võib-olla tunnetab Oll mu hääletooni või on lihtsalt tark ja tunnetab minu tundeid (ma näiteks usun seda, et laps tunnetab ära ema mured jne), mis väljendub sellega, et ta justkui ei taha näidata aias välja, et tal seal tore on. Näiteks võib ta keset toredat mängu lihtsalt ära minna, läheb nurga taha vaikselt istuma, ja on kurb. Õnneks taipasid õpetajad selle kiirelt ära ja kui kiirelt Olli juurde minna, siis läheb ka kurb tuju tal ära.

Sellel nädalal toimus reaalselt muutus Olli enda suhtumises. Ma ei tea kas asi oli selles, et vanaema sosistas talle mingit juttu, aga pärast pea (jälle) kahe nädalast pausi, läks Oll rõõmsalt aeda ja mis veelgi parem, sealt ära tulles, teatas, et tal oli väga tore seal olla ning ta ei nutnud. Varem ikka moka otsast mainib, et "täna mutsin". Seda ütles ta ka eilse päeva kohta (esmaspäev ja teisipäev ei käinud) ning ma kahtlustan, et ka tänase... eriti kuna nüüd said need kolm päeva läbi ja ta iga päev loendab käidud päevi lasteaias, sest nii on ta jällegi lähemal päevale, mil sõidame Tallinnasse.

Ma olen kogu aeg tundnud, et pean Ollile midagi lubama, mida tulevikus teeme... ehket käime lasteaias ära, ja siis... Tegelikkuses peaksin ma hoopis rääkima, mida põnevat tal lasteaias on oodata, et see ka tema jaoks vähem kohustusena tunduks (sest täpselt nii olen mina seda enda jaoks võtnud, et ma pean ju tööd tegema kodus, seega PEAN Olli viima sinna). Olge vait oma kanaemadusega, eksole :D Kui ei mõista minu tundeid, siis ära sildista. Ehket see on asi, mille kallal pean mina isiklikult nüüd hakkama tegelema. Sest ilmselgelt on asi minus kinni ja minu suhtumises.

Rääkides nüüd aga Olli enda üleüldisest arengust, siis on tegu ühe asjaliku ja usina poisiga (eks ma seda aimasin nagunii :D). Kõik, mida tema vanuses laps peaks tegema, ta ka teeb ning oskab ja teeb veel natuke lisaks.

Kinnitust said minu jaoks sellised asjad, et tema jaoks on reeglid väga olulised. Ehket kui öeldakse, kuidas teha, siis tema ka täpselt nii teeb. Mis natuke paneb mõtlema, et kas ta siis väljaspool kasti ka üldse suudab asja näha, aga eks sellega ole aega. Hetkel on minu silmis pigem olulisem, et ta kuulab täiskasvanute sõna ja ei haugu vastu (kodus ikka hugub, lööb jalaga koguni vastu maad, endal käed puusas).


Samuti, et ta on viisakas... aga vahel natuke liiga viisakas. Nimelt kui keegi trügib ette, siis tema lihtsalt laseb. Mitte, et ta peaks siis lööma või lükkama kedagi eemale, aga natuke konkreetsemalt võiks küll vastu öelda, et "nüüd on minu kold". Eks see ole muidugi minu kasvatuse vili, sest ma olen Ollile pidevalt öelnud, et ei lööda, trügita, nügita jne. Ja ma tõesti ei mäleta, et oleksin O.le konkreetselt öelnud, et kui keegi ette trügib, et ta siis ütleks, et nii ei tehta.

Hea meel oli aga kuulda (eks ma teadsin seda ka), et O. ei väljenda enda pahameelt kedagi ise tõugates, lükates või lüües. Samas eks need "kaklused" mis selles vanuses toimu, on ju tingitud hoopis teistest asjadest, kui lihtsalt, et "tahan haiget teha". Ja seda olen ka Ollile alati rääkinud, et kui keegi lööb või teeb haiget, siis nad lihtsalt ei oska sõnu kasutada, et enda pahameelt väljendada. Ning kui keegi lööbki, siis peab ütlema neile, et ei tohi lüüa, nii saab haiget. Ning see on O.le siiani kenasti sobinud.

Ollil on tohutu huvi erinevate asjade vastu (hmm... millisel lapse poleks :D), aga talle ei sobi mingid "lihtsad" seletused. Sellest sain juba tükk aega tagasi aru, et mul ei ole mõtet talle selgitada erinevaid asju paari sõnaga. Pole siiani olnud meil sellist vestlust kus ta piirdub ühe küsimusega asja kohta, seega ma pigem seletan talle algusest peale kõik ära. Eile oli meil vestlus näiteks minu jaoks tiba keerulisel teemal, et kuidas autole kütust sisse pannakse, miks seda üldse vaja on, kust seda saadakse ja miks midagi muud ei tohi bensiinipaaki valada. Lisasin, et autoteemad rääkigu issiga selgeks, emmega saab autovärvidest peamiselt rääkida.

Oh ja seda Olli mälu. Mulle tundub, et tal ei lähe mitte midagi mitte kunagi meelest ära. Eriti lubadused, aga see on arusaadav. Mul ka ei unune lubadused ja veelgi hullem kui lubadusi murtakse. Oma ema laps ikka.

Nüüd oleks meil Olliga vaja natuke põhjalikumalt tegeleda veel numbritega. Autosid me küll loendame teel lasteaeda ja koju ning õpime ka niisama... aga kui on vaja laual kokku lugeda teatud hulk asju, siis see kisub keeruliseks. Samuti uurin nüüd lasteaia logopeedilt kuidas tema kõne ikkagi paremaks saada. Lobiseb ta küll palju (kes FB lehte jälgib blogil, see aimab), aga ega see kõne veel puhas pole. Teatud harjutusi teeme küll ise, aga päris spetsialisti juurde veel jõudnud pole.

Seega hea oli teada saada mitmetest olulistest asjadest, mille kallal edaspidi vaeva näha. Lahkusin "eksamitulemuste" ruumist päris rahulolevalt, kuigi kripeldab ikkagi see millest päris alguses rääkisin. Ehket minu enda suhtumine lasteaias käimisesse kui kohustusse. Ja tegelikult oligi hea teada, et tundub, et asi on minu enda jaoks raskem kui tegelikult Ollile.


4 comments:

  1. "Ollil on tohutu huvi erinevate asjade vastu (hmm... millisel lapse poleks :D)"
    Ma saan aru, et see tundub normaalne, aga näiteks vaimupuudega lapsel ei ole huvi üldse asjade ja uute teadmiste vastu. Ja muidugi, sa oled nii tubli, et oma initsatiivil julged abi küsida ja otsida ja tahad tegeleda selle kõnega ka! Kindlasti oskab logopeed anda nõu, missuguseid asju teha, sest et olenevalt põhjusest on ka lähenemised erinevad.

    Jõudu ja jaksu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi, vaimupuudega laps on hoopis teine teema. Enda postituses pigem pidasin silmas teisi Olli vanuseid ja rühmakaaslasi.

      Mis puudutab seda lapse kõne ja logopeedi juures käimist, siis ma ei tea kas asi oli minu koduses keskkonnas, aga minu jaoks on nagu normaalne, et väikelaps käib võimalusel ka logopeedi juures või saab mingil hetkel logopeedilt juhtnööre (okei, pigem ikka lapsevanem). Kuigi ma olen ka ise kokku puutunud selliste juttudega, et nagu ei julgeta väga mainida, et laps käib logopeedi juures. Minu meelest on samuti ainult hea, kui lapsevanem näeb, et asja saab parandada ja selle jaoks ka miskit ära teeb.

      Kustuta
  2. Anonüümne19.05.17 10:32

    Saan sinu tunnetest lasteaia suhtes täiesti aru, alguses oli endalgi selline raske tunne, aga samas kuna meie elame maal ja siin on ainult 2 kooliealist last, kes minu 3,5 aastasega väga mängida ei viitsi, pigem käivad uute mänguasjade pärast siin, siis näen lasteaeda toreda kohana, kus ta saab omavanustega koos mängida. Algus oli küll raske, nuttu oli palju, aga kui hakkasime ka kodus rääkima sõpradest, kes lasteaias on ja kes temaga juba mängida tahavad, rääkisime tegevustest, mis nad seal teevad, kui väga põnevatest seiklustest. Kodus me ilmselgelt siin ringmänge ei mängi ja laulda ma ka hästi ei oska. :D Ühel päeval on neil meisterdamispäev, poja näitab alati suure uhkustundega, mis ta teinud on. Nüüd läheb lasteaeda väga hea meelega ja kui järgi lähen, siis kurdab, et tema tahtis veel mängida. :) Otsustasime, et meie lasteaianädal on E,T,N ja R. Kolmapäeval poiss puhkab, siis ei ole nädal nii pikk ja kurnav.
    Mina tundsin võibolla ühiskonna survet.."kui ei imeta vähemalt 2 aastat, oled halb ema", "paned lapse lasteaeda, oled halb ema". Tegelikult on ju lasteaed tore võimalus omavanustega suhtlemiseks, mida neil on väga vaja. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli ka mingil ajal kindel plaan, et teeme kas kolmapäeva või reede lasteaia vabaks... aga see esimene aasta on läinud nagu ta on. Hea kui nädala kuuski käib (ja sedagi mitte järjest).

      Meilt ka eile küsiti, et kas Ollil on teisi omavanuseid kellega mängida, aga paraku nii ongi, et teised lapsed on kas Ollist nooremad või Oll on haige ja me ei saa isegi nendega niisama mängima minna. Seega proovin nüüd ennast teisele lainele häälestada, et ei ole kohustus, vaid just tore kui saab võimaluse teiste laste seltsis veeta mõned tunnid päevas.

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused