Kuidas sai minu jaoks alguse foto / film?

PS! Pikk jutt.

Käes on taaskord ühe "las ma tutvustan end teile" postituse aeg (eelmise leiad SIIT). Ehket kes teab pealkirjas olevale küsimusele vastust - selle postituse sisus ei ole sulle midagi uut, aga ehk kannatab lugeda ikka. Kuna foto- ja videograafiast on saanud tänaseks päevaks minu töö (süõ), siis mõtlesin, et miks mitte kirjutada sellest, kuidas ma siia puntki olen jõudnud.


Päris-päris alguse sai see ilmselt juba umbes 15 aasta tagasi. Isa ostis meile videokaamera (kui olin umbes... 11-12?) ja, vähemalt mulle on selline mulje jäänud, et me olime temaga lahutamatud. Ühel hetkel kaasasin ka enda tolleaegsed parimad sõbrad kampa ja nii filmisime mingeid "draamafilme" kolmekesi. Kui ma need lindid üles leiaks, siis sureks me kolmekesi vist piinlikusest maa alla neid vaadates.

Seega, okei, ilmselgelt mitte võrreldes tänapäeva noortega, sain selle pisiku päris varakult kätte. Eks enne filmikaamera saamist olid meil ka erinevad seebikarbid pildistamiseks, aga miskipärast tõmbas mind ikka alati filmimine rohkem.

Rääkides aga korra seebikarpidest, siis millegipärast on mul meeles see kõige esimene klõps "nende kaameratega". Isa tõi koju ühekordsed kaamerad jaaa mäletamist mööda saigi sealt kõik alguse. Isa tahtis, et teeksin temast portree. Ja siis tegi tema minust. Need pildid on meil isegi vist välja ilmutatud, sest mu pea sees on need õudused küll alles :D Ehket pärast seda soetasime juba "päris normaalse" seebikarbi ja nii see tihedam pildistamine alguse saigi.

Põhikooli lõpus, ilmselt 9. klassis oli meil vaja teha psühholoogia tunni jaoks (oli või?) mingi film. Või pigem projekt? Igatahes otsustas meie grupp teha filmi. Teemaks oli "Free Hugs", ehket käisime linnas erinevates kohtades, kandsime suurt silti, et jagame tasuta kallistusi. Pidime üles filmima kogu protsessi ja palju kallistusi kokku saime niimoodi. Ma enda peas mäletan, et mina filmisin ja töötlesin seda kõike (oli nii või? :D) ja nii see kirg aina tuure üles võttis.

Siis möödusid aastad rate.ee saatel. Neid pilte olen ma siin blogis juba küll ja veel jaganud. Kui pole märganud, siis leiad need siit ja siit. Ehket film vahetus fotode vastu välja ja ennekõike ikka selfide. Samas lisandus ikkagi fototöötlus, asi seegi :D


Jaaa tegelikult läks asjaks 2010. aasta alguses kui tekkis võimalus kandideerida noortevahetusse. Selline nädalane programm, kus mitmest Euroopa riigist lennutatakse kokku mõned noored. Jagatakse erinevaid kogemusi ja tehakse mis programm ette näeb (taolisi pakkumisi leiad näiteks siit). Soovitan soojalt kõigile, kel vanust veel piisavalt vähe ja tahavad maailma avastada (olen nii käinud 5-6 erineval projektil). Kuna olin juba Saksamaal vahetusõpilasena käinud, olid mul teatud kontaktid kes jagasid mingeid "viimase hetke pakkumisi". Ehket popsatas mulle kiri, et veel täna õhtuni on aega kandideerida, valitakse välja kaks eestlast kes saavad Itaaliasse minna veebruaris. Mäletan, et saatsin enda avalduse täitsa viimasel minutil, mõttega, et mind nagunii ei valita.

Aga valituks ma osutusin, jaaa et pikk jutt lühemaks teha, kohtusin sellel reisil mehega Luksemburgist (kuna ta kunagi oli siin blogis nimega M., siis olgu ta ka edasi), kes tutvustas mulle Euroopa Vabatahtlikku Teenistust (EVT). Tema olla Luxis ühe projekti juhiks ning otsisid nad just nimelt augustist enda seltskonda uut vabatahtlikku. Tegelikult käis meie jutt nii, et mina lugesin talle ette, mida ma pärast gümnaasiumi lõppu teha tahan. Üks nendest oli minna õppima BFM'i, aga ma ei olnud selles 100% kindel (arvestades, et mu kogemused olid reidikad...). Kuna M. aga just nimelt väikest ja kohalikele noortele suunatud teleprojektiga tegeles (ametlik projekt oli tegelikult noortekeskuses lastega tegeleja läbi videoprojektide), olidki asjad meil põhimõtteliselt paari päevaga otsustatud.

Tegelikult käib EVS'ide valik pigem nii, et mina peaksin leidma sobiva projekti, kandideerima, lootma, et mu avaldus jääb silma teistega võrreldes, lootma, et minuga võetakse ühendust ja tehakse intervjuu... aga läks hoopis nii, et kohtusime enne avalduste saatmist. Avalduse muidugi saatsin, aga niisama, et asi oleks formaalne. Ütles ka M., et ta pole varem niimoodi EVS'i valinud, aga eks ole first time for everything.


Ja nii ma siis Luksemburgis elatud aasta jooksul õppisingi kasutama erinevaid kaameraid, filmima, pilti tegema ja töötlema / monteerima. Noortega oli meil tegelikult vähe pistmist, vaid mõned üksikud projektid, sest peamiselt hõlmas meie töö ikkagi eritellimusel filmimisi nagu üritused, konverentsid ja kontserdid. Seega ei jäänudki mul kevadel 2011. väga muud üle kui kandideerida Balti Filmi- ja Meediakooli audiovisuaalse meedia erialale. Kusjuures kõhklesin kas minna õppima seda või massaaži, nö lõpp-intervjuule kutsuti mind mõlemasse kooli, aga viimasesse ma enam ei läinudki.

2014. aastal lõpetasin enda erialal Tallinnas baka, kolisin Elvasse ja hakkasin koduseks emaks. Vot siis. Minu elu keerles lapse ja uue elamise ümber ning loomulikult blogisin. Jaaa korraga märkasin, et mu blogis võiksid pildid ja üleüldse visuaalne pool olla palju ilusam (sest mõnel teisel olid... aga ausalt veel 3 aastat tagasi nägid blogid ikka öö ja päev välja võrreldes tänasega). Kuna filmikoolis oli põhirõhk siiski filmimisel, siis tunnistan ausalt, et esimesed 3 aastat enda Nikon peegekaameraga pildistasin ma automaatrežiimil. See oligi vist alles 2015 kui otsustasin, et hakkan enda kaamerat rohkem tundma õppima.

See tundma õppimine viiski selleni, et ilmselt tõusis mu blogi visuaalne kvaliteet, sest ühes pildistamisega hakkasin ka Lightroomi tundma õppima ja ühel päeval kirjutas mulle üks teine blogija, et vajab kedagi pildistama enda abieluregistreerimiseks. Ja päris ausalt - sealt see alguse saigi. Minu kullakalli Nikon D3100 ja kit objektiivi saatel.


Mul on isegi veidi kummaline mõelda, et sellest kõigest on nibin nabin kaks aastat vaid möödas. Mõnes mõttes on tempo olnud päris rahulik, aga samas kohati ikka küllaltki kiire ja tormiline. Olen saanud areneda nii endale sobivas rahulikus tempos, kui ka kiiresti pidanud õppima juurde uusi oskusi. Tänaseks päevaks on mul avatud enda väike fotostuudio minu omas kodus Elvas ning koos enda elukaaslase abiga ka avatud Fotail OÜ, mis ei keskendu ainult fotograafiale, vaid ka filmimisele ning kujundustöödele.

Foto- ja filmibisness tundub tänapäeval ja eriti viimasel ajal võib-olla isegi ehk veidi riskibisness. Mitte, et kaamera üksi häid pilte teeks, aga fakt on, et päris hea raha eest saab juba päris korraliku pilli ja eks see hea pill ole ikka abiks. Mistõttu olen ma kogu aeg endale öelnud, et kui see end enam ära ei tasu, siis ma ka võtan endale uue suuna. Selle aasta alguses pidingi langetama otsuse, et kas panen pillid kotti puhkama või teen edasi (pidin otsustama kas lähen FIEst OÜks või lõpetan üldse ära).

Mulle meeldib kui palju mu mõttemaailm on muutunud selle kahe aastaga. Ma olin kõigeeee turvalisem inimene üldse. Ma ei võtnud mingeid riske, mul ei olnud vajadust pürgida kuskile kui olin parajasti nagunii täiesti okeis kohas. Tänaseks päevaks hirmutavad mu ettevõtmised mind ennastki. Sellisel hetkel mulle meeldib ikka korrutada, et kui su unistused ei hirmuta sind, siis ei ole nad piisavalt suured. Noh, ja ma täitsa kardan :D


Kõik fotod tegi Shutter Went Click (link).

PPS! Eesti Blogiauhindade hääletus on nüüd avatud, minule saab hääle anda nii eluliste blogide (ailialber.blogspot.com) kui ka fotoblogide (fotail.ee) kategoorias!

0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused