Metsik nädal

Kuna O. otsustas ka täna mitte lõunaund magada, siis mida paremat mul ikka teha on kui mitte blogida. Töö tegemisest võin ainult unistada. Eelmisel nädalal lubasin jälle Instas suure suuga (link), et teen postituse Olli lemmikutest mänguasjadest 3-aastasena, aga juhtus see, mis ikka juhtub - Oll jäi tõbisemaks ja mul oli sada muud asja veel lisaks vaja ära teha.

Mul on ausalt nii siiber ees sellest pidevast haigeks jäämise jamast. Vahel tundubki, et palju parem oleks Oll lihtsalt lasteaiast ära võtta, sest suurema osa ajast teen ma ju nagunii kodus (stuudios) tööd ja kui vaja välipildistamistel käia, siis saaksin TERVE lapse sõbranna juurde viia. Lugu nimelt selles, et kõik sõbrannad siin Elvas on mul lastega ja kus ma siis tatist last viiksin (mitte, et Oll ei võiks tatiseks jääda ka väljaspool lasteaeda).



Omg mu amazing blurrimis oskust :D
Kuna käisime eile arsti juures, siis sain kinnitust, et ühtegi märki põletikule ei viita (süõ). Kõrvad on puhtad ja lihtsalt jääb see tatitõbi külge. Täna käisime ka vereproovi andmas ja kuna ma olen kerge paanika (olles kuulnud teiste emade ja laste jutte), siis võtsin esialgu saatekirja ka röntgenile (appi kui imelik sõna), kontrollimaks adenoide. Nii igaks juhuks, iseasi kas ma lähiajal üldse aja kirja ka panen. Teadmiseks vanaemadele, siis O. on nüüd 97 cm pikk ja kaalub 13.5 kilo. Pikkus on täitsa Eesti keskmine, aga kilode poolest on Oll alati kergem olnud. Rõõmustasin vaid, et ehk saame siis senikaua kasutada minu jalgratta taga olevat istet, mis lubab kanda kuni 15 kilost last :D

Ühesõnaga oli möödunud nädala algus juba kergelt öeldes kreisi, sest Oll oli palavikus ja tatine, mina pidin aga minema miniatuursele koosolekule ja lõpuks toimus see mul stuudios. O. passis terve aja teises toa nurgas ja vaevu julges hingata. Õnneks oli üks pildistamistest ka stuudios, ehket O. sai kenasti alumisel korrusel multikaid vaadata kuniks mina üleval pildistasin.

Reede oli muidugi see päev kus mul oli väga vaja, et O. oleks terve päeva lasteaias, agaaaa kus ma siis nohuse (õnneks oli nädala alguses kerge palavik vaid) lapse viin. Õnneks lõpes A. kaitseliidu kordusõppus ning oligi mure lahendatud. Tassisin aga tatise lapse Tartusse kaasa, et objektiivile järele minna ning teise poole päevast veetis Oll issi seltsis kuniks mina pildistama läksin. Milline ajastus!

Umbes reedest oligi täielik tempo kõigel peal. Sain kätte objektiivi, mida olin seni vaid kaugelt näinud (Nikkor 70-200). Nimelt läksin laupäeval sõbranna pulma fotograafiks (fyi mu esimene ametlik täistööpäev pulma pildistades... selle suve esimene ja viimane :D) ja leidsin, et seda obje on mul kindlasti vaja. Tuli välja, et tegelikult oleksin ka ilma selleta hakkama saanud, sest ma lihtsalt ei julgenud seda väga kasutada ja riskida, et jään millestki ilma. Kuigi see on tegelikult imetore objektiiv (pigem selle vahemik, sest konkreetne laenutatud obje oli pigem natuke juba vana ja korralikult kasutust saanud ehket ka tiba aeglase fokuseerimisega mu meelest), siis leidsin, et mul on lihtsam ikkagi enda vana hea SIgma 17-50ga tähtsamad asjad jäädvustada. Kisub juba väga fotoblogi jutuks ära. Ehk paari nädala pärast (kui pildid valmis), räägin täpsemalt (aga siis juba fotail.ee's).


Koju jõudsin pool 2 hommikul, aga ega seiklused sellega lõpenud. Järgmisel päeval pidin kell 10 olema juba Elva staadionil, tegemas FC Elva meeskondadest pilte. Kui hommikul oli veel täiesti normaalne olla, siis mida palavamaks läks päev, seda rohkem ma ära väsisin. Ja ma tunnengi, et alles täna öösel magama minnes ja homme ärgates, olen ehk saanud end välja puhata (süõ).





Esmaspäev võisin ainult unistada puhkamisest, sest objektiiv oli vaja ju tagasi viia. Ja oh mis seiklus see oli. Võtsin bussid nii, et mul oleks 35 minutit aega, et bussijaamast minna Raekoja platsi ja tagasi. Selle jaoks oli mul aega küllalt, et rahulikult jalutada. Aga Elva-Tartu teel on remont. Mis tähendab, et ma passisin bussiga 15 minutit lihtsalt paigal. Tartus astusin bussist maha täpselt 10.29. Buss Elvasse tagasi läks 10.50. Ja terve tee Raekoja platsi jooksin ja kõndisin vahelduva eduga, sest ma ei suutnud ära otsustada kas proovin siis ikkagi sellele bussile minna või ootan 11.30 ära. Kuniks nibin nabin enne kohale jõudmist mõtlesin, et issand ma kutsun takso (oleks võinud minnes juba takso võtta). Seega seletasin telefonis, millisel Raekoja nurgal mul taksot vaja, sest mul pole Tartu tänavatest aimugi. Korraga märkasin, et naine, kellele oli vaja objektiiv anda, seisab maja ees - halleluuuuja! Reaalselt märkasin, et ta tundis mu ära ja ütlesin kiiruga, et aitäh, ma pean edasi jooksma. Samal ajal vaatasin kella, et mul on nüüd lausa 15 minutit aega, et bussijaama tagasi minna ja tänasin taksofirmat, et sain paanikahoos lobiseda. Bussis helistasin objelaenutusse ja pärisin, et kas oli ikka kõik korras. Natuke piinlik oli küll, aga no mis sa teed.

No vot siis. Selline oli meie möödunud nädal ja selle nädala algus. Täna käisime Olli rühmakaaslastega Luke mõisapargis. Ning kuna ma sõitsin sinna viimase 4 päeva jooksul juba teist korda, ei saa ma üle nendest imelistest rapsipõldudest teel sinna. Õnneks moosisin kaks inimest ära, kellega lähiajal sinna pildistama minna.

8 comments:

  1. Tahtsin täiega midagi lahedat kommida, aga ei osanud. Ühesõnaga mulle nii meeldivad pulmapildid, ootan huviga, et neid näha. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ooh ja ma ootan väga, et jõuaks lõpuks nende töötlemiseni... aga läheb aega :D

      Kustuta
  2. Tulen su blogisse lihtsalt seda (kõige ülemist) tulbipilti ikka ja jälle imetlema :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii armas :) Mul on hea meel, et meeldib.

      Kustuta
  3. Anonüümne31.05.17 17:39

    Meil raps juba ära õitsenud nii et kiirusta! Alles 2 päeva tagasi oli päikese kollane ja nüüd vaid mõned üksikud kollased õied järgi.

    K

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma juba tean ette, et raudselt jääb pildistamata. Nüüd tuli üks asi vahele ja jõuan alles kolmapäev pildistama :D

      Kustuta
  4. Anonüümne01.06.17 08:30

    Parem on see kui laps põeb lasteaias käies kõik oma haigused läbi, mitte hiljem. Praegu ongi lapsel aega, et immuunsüsteemi tugevndada, iga läbi põetud haigus aitab seda teha. Ise olin lasteaias ja koolis täiesti terve, ei olnud kordagi nohu, kuid peale pubekaaega jõudis nohu ka minuni. 20-25 aastasena olin sama tihti haige kui lasteaialaps. Täiskasvanuna on kehvem haige olla, tavaline nohugi läheb raskemalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Omast kogemusest ütlen, et ei aita need lapsena põetud haigused ka väga :D Olin lapsega haige ja nüüd kui Ollil tatt jookseb, siis mul ka kohe :D

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused