Mis siis saab, kui ei oska enam midagi oodata?!

Vahel olen küll mõtlema hakanud, et kas blogimine on minu jaoks hakanud minevikku jääma või on tegemist taaskord "selle faasiga" mu elus?! Ma ei saa salata, et osa minust igatseb tagasi seda "vana blogimist" kui kirjutasingi pea igapäevaselt postitusi. Nüüd, mida aeg edasi, on tekkinud mitmeid tundeid. 

Esiteks ikka see vana hea, et issand mida mul ikka nii väga enam kirjutada on oma igapäevaelu kohta. Mida rohkem tekkis lugejaid (kuigi nüüd blogivaikuses on neid ilmselt hoopis vähemaks jäänud), seda enam tekkis pähe mõte, et ei saa ju päris niisama lobisemist ka siia kogu aeg kirjutada. Justkui peaks igal postitusel kindlasti olema mingi kindel teema, arutelu, kasulik sisu. Ja nii läkski asi "igapäeva blogimiselt" üle tundele, et justkui PEAB olema mingi sisuline väärtus ka lugejatele. Unustades seejuures, miks ma blogima hakkasin ja miks tegelikult inimesed algselt mu blogi üldse leidsid - igapäevane lobisemine... nii öelda.

Appi, see kõik kõlab täpselt nii nagu iga taoline postitus minu sulest, kui pole ammu bloginud, aga nagu tahaks, aga samas nagu ei oska.... blaaaa.

Teine väga lihtne põhjus ongi see, et mulle tundub, et mul ei toimu hetkel elus mitte midagi erilist, mis nagu vääriks kirja panemist. Kõik naljakad väljaütlemised O. poolt lähevad nagunii kirja blogi Facebook'i lehele ja ülejäänud elu tundub vist unustusse vajuvat.

Ehk ongi asi selles, et ma ei oota enam midagi. Et mu elu triivibki sellises ühtlases tempos mingis suunas, aga millises? Ma ei tea. Varem oligi nagu kogu aeg millegi ootus. Et teen mingi asja ära ja siis ootan "seda järgmist asja"... aga need said korraga kõik otsa. Ma ei tea enam mida oodata.

Seetõttu vist ongi tekkinud mulle sisse ka see tunne, et pole millestki kirjutada. Ehket kui ei oota midagi, siis nagu ei... looda midagi. Lihtsalt olen. On selline tunne üldse kellelegi tuttav? 

Jätangi vist selle postituse siinkohal pooleli ja lippan Ollile lasteaeda järele. Autod on Elvas segased, peaaegu oleks üks auto mulle täna ülekäigurajal "musi" teinud. Saan aru, et on libe... aga kui sa näed mind juba mitu meetrit eemal rajale astumas (fyi mul oli suur vihmavari ka käes), siis libeda ilmaga võiks natuke varem pidurdama hakata kui umbes meeter enne minuni jõudmist. Noh... võiks ju.

2 comments:

  1. No loodus tühja kohta ei salli. Varsti on jälle midagi uut, millest mõelda ja oodata. Elu käibki nii, et on tõus ja mõõn, vahel kiire, vahel aeglane.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see tulegi vist harjumusest, et kogu aeg on nagu midagi ootamas või millegi pärast vaja närvitseda (no näiteks kasvõi suuremad poldistamised / filmimised). Mitte, et ma praegult ei närvitseks, aga jah, pigem on hetkel vaiksem kui tavaliselt.

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused