Operatsioonile?!

Facebook'i järgi ütleks, et möödunud kuu jooksul Oll nii palju kuldmune ei loopinudki kui varasemalt. Pigem arvan, et asi on lihtsalt minu laiskuses, et üles ei kirjutanud ja arvamuses, et "küll meelde jääb". Tegelikult on mul sellel korral natuke tõsisemat juttu ka siia killukeste hulka.
Iseasi kui palju see kellelegi kirjapildis on silma hakanud (või vlogides kõrva), aga O. kõne ei ole nii puhas kui see võiks olla. Tema kõne on ühe aastaga teinud väga suure hüppe ja ilmselt olen ka selle kaela ka kõik ajanud, et küll läheb ka hääldus paika (näiteks üks tüüpilisemaid sõnu, mida valesti ütleb on 'pime', tema ütleb 'pine' või 'emmega' asemel 'emmeda'). Erinevaid mängulisi harjutusi me ju teeme, ta räägib ise kaasa, jutustab raamatust ning minu enda kõrvale on progress kogu aeg olemas.

Olli arstiga jäi ka kunagi see jutt, et kui ta ei peaks lasteaias rääkima ikkagi hakkama või hakkab väga vähe (kui käisime 2. aasta kontrollis, mil ta vaevu rääkis), siis läheme edasi logopeedi juurde. Rääkima ta aga hakkas ning aina paremini ja paremini. Erinevate häälikute segamini ajamised tundusid mu jaoks nagu normaalsed. Nii väike laps ju alles. Hiljuti arstilgi käies ei rääkinud O. temaga nii palju, et ta oleks meid kuskile edasi pidanud suunama. Ja mina ei osanud paluda ka, sest... ta ju räägib tegelikult nii-nii palju.

Viimasel arstivisiidil palusin saatekirja röntgenisse, et teha kindlaks, mis seis on Ollil adenoididega. Nimelt ajas sõbranna mulle kunagi hirmu nahka, et tema lapsel olid ka väga sagedased nohu ja köha mis lõpeski operatsiooniga (küll aga polnud tema lapsel probleeme kõnega). Arst küll Ollil põletikku ei tuvastanud, aga saatekirja saime. Aasta emana aga otsustasin mingil teadmata põhjusel asjaga venitada.

Vahepeal jõudsin O. õpetajaga rääkida ja uurida, et kas ma saaksin ehk lasteaia logopeediga rääkida. Siiski mul sees kripeldas natuke ja logopeedi juurde minek on minu arust täiesti normaalne asi lapsega. Tahtsin kõne arengust rääkida ning kuulda soovitusi, mida veel teha, et ta kõne paremaks saada suve jooksul enne järgmist lasteaia aastat.

Ühesõnaga, et mitte suuremaks seda mulli ajada - Olli käis mõni päev tagasi röntgenis ära, kus tuvastati, et jah tal on adenoidid ja peris suurelt (või suured... ma ausalt ei taha guugeldada rohkem adenoidide kohta, piisab sellest, mida sõbranna rääkis). Et eriti dramaatiliseks ajada, siis pidavat 2/3 täis olema ning vaba ruumi 2mm. Minu jaoks kõlab see igatahes jubedalt.

Lasteaia logopeed eeldas ka juba enne, et ehk on asi hoopis Ollil adenoidides, sest tal pidavat ka veidi nasaalne hääl olema. Nüüd hakkavad need häirekellad peas tööle, et kas ma oleks pidanud varem märkama neid märke (magas suu lahti... ja noh lisame siis juurde sagedased nohud) ja juba varem uuringuid nõudma (siinkohal mainin, et saatekirja küsimise ja reaalselt röntgenisse mineku vahe oli ca 2 nädalat... mitte, et saatekirja sain eelmine aasta ja nüüd käisime)?! Äkki sellepärast hakkas Oll üldse nii hilja rääkima? Äkki äkki äkki!?!

Tean, et ega see enam ei aita, et mis kõik oleks võinud olla. Nüüd on teada, et juulikuus läheme kurgu-nina-kõrvaarstile, kes siis loodetavasti meile ka opi aja kirja paneb. Ugh, ma juba minestan sellele mõeldes. Tean, tean, et "ei ole see midagi nii hullu"... aga noh, hirmutav on see ikka.

Kas teie lapsel / lastel on adenoide lõigatud? Kas lapse kõne oli eelnevalt nende pärast häiritud? Läks pärast paremaks?



Ja nüüd lõpetuseks mõned Olli killud.

O. tunneb niisama huvi, et miks mina olen tüdruk, miks tema on poiss, miks väikesed lapsed on tüdrukud ja palju muud miks-miks-miks.
Oll: "Tüdukutel on tussu, poistel on notu. Plüdiautol ei ole tussut."

O. hüppab diivanil. Ütlen talle kurjemalt, et olgu ettevaatlik, muidu kukub ja saab haiget.
Oll: "Lahune, emme. Lahune!" (rahune... kui veel aru ei saanud).

Alati kui oleme Tallinnas ning käes on laupäev/pühapäev, ei suuda O. ära oodata, et onu üles ärkaks. Mina keelasin tal onu äratama minna.
O. läheb vanaisa juurde: "Äti tohib onu üles ehmatada?"
Vanaisa: "Aga mõtle nüüd, kas sulle meeldiks kui keegi sind öösel ehmatama tuleks?"
Oll: "Jah."

O. vaatab mind.
Oll: "Võta kolla pillid eest, taatan kas oled ilus."
Võtan prillid eest.
Oll: "Ei, pane luttu pillid ette. Kolä oled. Pillidega oled ilus."

O. on vannis. Mina istun niisama vannitoas tema juures.
Mina: "Oll, ma kutsun vanaema sind valvama. Ma käin pissil ära."
O. lahkelt: "Mhh... tule pissi siia vanni."
Keeldusin viisakalt.

Sööme Olliga lõunat.
Oll: "Emme, mits linnud ka kakavad?"
Mina: "No mis sina arvad, miks?"
Oll: "Sest neil on kaka äda. Olen suul poiss, jesss!"
Head isu.

O. hakkab laulma tuttava viisiga: "Sepapoisid, sepapoisid.... ei kuula emme sõna, ei kuula emme sõna. Issi sõna ka, issi sõna ka. Appi."

31 comments:

  1. Lõigata tasub ikka, kui nii suured on, ainult sellega on see asi, et opijärjekorrad on päris pikad. Minu rühmas ka üks poiss, kel ka pigem raskem seis, et pidev hull nohu ja ei saa magada hästi jne, aga järjekord 1 a, nii et päris pikalt seda seisu kannatanud juba. Eks selle aja peale võibki olla nii, et laps kasvab ja sellega seonduvalt muutub adenoid proportsionaalselt väiksemaks ja ei segagi enam nii palju, st ei pruugigi oppi enam vaja minna, kui see aeg lõpuks käes on. Igatahes soovitan kindlasti opiaeg kirja saada, eks loobuda jõuab veel kuni selle ajani. Edu teile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei loobuda mul ei oleks sellest plaaniski. Tartus olen kuulnud, et on pool aastat üldiselt ajad, seega olen jah arvestanud sellega. Kõige nadim on aga siis, kui vahetult enne oppi peaks haigeks jääma ja asi jälle edasi lükkuks :/

      Kustuta
  2. Ma just eile googeldasin adenoidide kohta ja plaanin ka perearstile oma muret kurta. Mu peaaegu neljane räägib hästi, aga tal on ka tihedalt nohu olnud. Sel kevadel saime allergiarohud ja nüüd nagu oleks parem. Samas eile, mil oli väga hea ilm, oli tal väljas ninaalune ikka märg. Kõige suurema häirekella lõi mul eile õhtul tööle, tõdemus, et laps norskab ning kui ma uurisin tema kehva une kohta (sipleb, ärkab nutuga jne), siis jõudsin adenoidide juurde. Olin juba leppinud, et ju ta ongi halb magaja, aga võibolla on hoopis miskine probleem, mida saab parandada ja me saame kõik lõpuks paremini magada, unistused.
    Aasta tagasi tehti lapsele minioperatsioon. Lõigati keelekida ja selleks pandi ta üldnarkoosi. Laps oli tubli ja nuttis vaid kui ühte paksemat rohtu veeni süstiti (peale seda kustus kohe ära) ning traumasid pole märganud, taastus ülikiirelt nagu lastele kohane. Mul endal oli hoopis hirmus last niimoodi näha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma suudan hetkel ainult ette kujutada kui hirmus see vaatepilt on :/ Ja eks ta emadele olegi ilmselt kõige traumeerivam kui lapsele endale. Eriti kui nii väike. Ja ma ju tean, et tegelt tehakse kiirelt ära ja asi korras... ilmselt iga lapsevanem mõistab seda hirmu ikka.

      Oll ka näiteks norskab vahel. Aga ma ei osanud seda väga adenoidide kaela ajada, sest kuna tal ongi tihti nohu, eeldasin, et sellest norskabki. See norskamine on üleüldiselt selline asi, mida mina ei ole näiteks kunagi imelikuks pidanud või üleüldse väga uurinud, et mis seda põhjustab jne. Ja kui küsiti, et kas Oll norskab, siis vastasingi, et kuna tihti nohu, siis ikka jah :/

      Kustuta
  3. Vabandust, aga Oll on erakordselt nutikas inimene ja ma ei saa aru, mismoodi ta oleks saanud veel varem veel terasem olla. Mõistan su süütunnet, aga tahtsin ikka julgustada, et see on täiesti asjatu. Ja adenoidiopp on naks-naks kümme minutit ja pärast saab ropult palju jäätist. Kõik saab korda. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh julgustuse eest, läheb ilmselt kuhjaga vaja :)

      Kustuta
  4. Anonüümne16.06.17 09:14

    Minu tüdruk läheb 6 juuli opile. Järjekorras oleme alates talvest olnud. esialgu saime aja augustisee, aga nüüd just mõned päevad tagasi helistati, et saab varem. Tüdruk 2 aastane, räägib minu arust ka täitsa normaalselt, pigem loodan, et saame sellest pidevast nohust ja kõrvapõletikust lahti ja kui paremini rääkima hakkab, see ainult boonuseks )

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, eriti vedas, et niimoodi varasemaks saite aja! Ja vist parem ka, et suvel juba opile. Talvel ju kogu aeg kõigil ninad tatised ja siis peab jälle edasi lükkama :/

      Kustuta
  5. Ära karda adenoidi oppi, see läheb lastel enamasti väga kergelt. Meil oli õhtupoolikuks juba unustatud kogu asi. Kõige raskem oli ikka lapsevanemal (minul) :D lapse jaoks oli narkoosist ärkamine veidike keeruline, kuna tal oli adenoid nii suur, et opp läks pikemaks ja rohtu anti juurde, siis oli ärkamine ka raskem. Pärast narkoosist ärkamist märatses veidike, ca 20 min saime ta uuesti magama ja kui siis ärkas paari tunni pärast oli juba ok.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sõbrannaga ka rääkisin, et eks olegi ilmselt emale see opp kõige raskem. Nüüd ainult lohutangi, et vähemalt saime asjale jaole ja tegeleme selle kõigega.

      Kustuta
  6. tubli oled, et märkasid!
    minul on 2 poega (nüüd juba suured - 7 ja 9-aastased). aga kui nad olid 2 ja 4, sh mõlemad kodused, olid nad pidevalt haiged. ja pidevalt lõppesid nohud-köhad kõrvapõletiku ja AB-ga. ühel hetkel tundus ka, et mu 4-aastane ei kuule hästi. läksin perearsti juurde ja rääkisin murest, et äkki saaks saatekirja. ei. perearst ütles, et "lapsed on ikka palju haiged ja ikka löövad nohud kõrva. ja üleüldse, kuidas ma aru saan, et 4-aastane ei kuule?!". minu jaoks oli see väga absurdne, aga saatekirja me ei saanud. kuna olen sündinud emalõvi, läksin nendega Fertilitasse dr Solovjovi juurde. mõlemaga läks ühtmoodi - kohe, kui laps "tere" ütles, küsis arst, kas tulime adenoididega? et nii ninahääl on, et kahtlust ka ei ole. pilti ei pidanud tegema, kuna adenoid oli juba ninast uurides näha....mõlemad said opitud.
    läks edasi paar aastat, kui toona 4-aastane juba 6-aastane oli. ja taas tundus mulle, et ta ei kuule hästi. lisaks ajas ta samamoodi kõnes häälikuid segi, nagu O. see tekitas kahtlust, koolini oli jäänud 1 aasta. palusin taas saatekirja. kuna vahepeal olime loomulikult perearsti vahetanud, sain seekord saatekirja ja üsna kiirelt ka aja ühe hea arsti juurde. tehti kuulmistest, mille puhul terve kuulmisega peaks ekraanile tulema "küngas", temal aga oli sirge joon...polnud kahtlustki, et kuulmislangus on väga tõsine. taaskord operatsioon - sedakorda kõrvade šunteerimine (torukesed kõrvas). oli kevadine aeg ja ärkamispalati aken oli lahti. ärgates teatas segane laps mulle "emme! kuula! linnud laulavad!". Ja mina nutsin lahinal mõeldes, mida kõike ta kuulnud pole...
    aga asja point veel selles, et kooli minnes on tal siiani segamini need tähed, mis tol ajal kõnes segamini olid. seega, mida varem te jaole saate, seda parem!
    Pikk jutt, aga siiski - tubli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei mõista selliseid arste ikka üldse, kellel nagu mingi pind tagumikus kui palutakse saatekirja ja nad ei taha anda. Kas arstil on reaalselt õigus keelduda siis saatekirja anda? Mõtle kui sa ei oleks emalõvi olnud ja kuulanud seda arsti :/

      Ugh, pisar lausa tuli natuke silma selle linnulaulu peale. Mida ikka nii väike laps peab läbi elama :/ Hea, et ikka emalõvi oled! Aitäh julgustuse eest :)

      Kustuta
    2. Anonüümne16.06.17 15:23

      Mina samamoodi alates lapse 2st eluaastast väitsin aasta aega perearstile, et on adenoidid, aga arst miskipärast ei uskunud ja saatekirja röntgeni ka ei andnud, hoopis käisime allergoloogi ja immunoloogi juures ennem ära kui lõpuks nemad suunasid röntgeni. Tulemuseks olid mädased ja suured adenoidid ja tatti täis kõrvad. Ennem olid ka kogu aeg nohud ja kõrvapõletikud ja laps pm rääkis ainult üksikuid sõnu. Opile läksime fertilitasse kuna ei jaksanud enam oodata. Ka kõrvakiledesse tehtid augud, šunde otsustati mitte panna. Peale opi oli kõrvakuulmine kohe teine, laps palus tavalise valjususega teleka alati vaiksemaks panna jms. märgid esinesid. Kõne aga poole aasta jooksul väga ei arenenud, seega pöördusime uuesti Lori ja logopeedi juurde ja seal oli näha, et ikkagi kõrvad päris korras veel ei olnud ja võeti jälgimisele. Mõne kuuga hakkas kuulmine ja kõne paranema, kuid aasta hiljem peale oppi olid adenoidid tagasi kasvanud, küll mitte nii suured kui ennem ja opile ei soovitatud veel minna, peakski uuesti kontrolli minema, aasta jälle möödas... Hetkel laps kohe saab viis ja voolava kõnega on ikka probleeme, l v ja r ei ole veel puhtad ja asendab/vahetab sõnades tähti ja järjekordi vahel. Kahetsen siiani, et kohe tugevamini ei võidelnud ja enda sisetunnet rohkem ei usaldanud, millega vähemalt aasta arengus kaotasime, sest Lori sõnul enne opi ta peaaegu ei kuulnudki või kui siis nagu läbi paksude kõrvaklappide.

      Kustuta
    3. Anonüümne17.06.17 10:14

      Jah, arstil on õigus saatekirja andmisest keelduda. Tegelikult on saatekiti ühe arsti poolt teisele arstile suunamine konsultatsiooniks. Palju sõltub, kuidas omavaheline suhtlus sujub. Kui ikka inimene läheb arstile ja nõuab emalõvina saatekirja siis jätab see hetkega mulje, kuidas arst peab tema korraldusele lihtsalt alluma ja andma saatekirja. Seda juhtub. Sageli.Kahjuks. Nutikamad hakkavad esmalt oma murest rääkima ja arutlevad arstiga probleemi üle ja sujuvalt visiidi lõpuks ongi saatekiri olemas. Mõlemad osapooled rahul.

      Kustuta
    4. Kui erinevad on ikka arstid. Sellest ma muidugi saan aru, et päris emalõvina ei hakkaks jah kohe asju nõudma. Kuid siinkohal mõtlengi just selliseid arste, kes lihtsalt keelduvad.
      Raske on ikka kuulda väikelaste haigustest. Tegelikult ükskõik milliste, aga hetkel teeb südame kohe eriti hellaks see adenoidi teema ja kuidas ikka võivad asjad minna. Imestan, et nii kiirelt tagasi kasvasid need.

      Kustuta
  7. Ma tahan sulle öelda, et võta rahulikult ja ära süüdista end milleski. Miks ma julgen nii öelda? Sest ma olen TÄPSELT SAMAS paadis.. ja see pole uppuv paat! :D

    Ühesõnaga.. põhimõtteliselt kõik, mis sa siin Olli kohta kirjutasid, saaksin ma öelda ka Annabeli kohta. Kõneareng hilisem, 2-aastaselt väga ei rääkinudki ja nüüd viimase aastaga selline hüpe. Kolm perearsti, kes meile selle kolme aasta jooksul olnud, ei näinud muret, kuid lõpuks kolmeselt palusin siiski saatekirja samamoodi nagu sina, logopeedi juurde. Logopeed ka arenguliselt muret ei näinud, sest laps saab aru kõigest, millest ta oma ea kohta aru peab saama ja ka käänded (mis eesti keeles ju ei ole teps mitte kerged) on tegelikult väga selged - mis siis, et häälikud on valed. See lohutas ja hakkasin ise ka märkama, et tõesti käändeid oskab ju ilusti.

    Logopeedi juures Annabel muidugi sosistas kõike, mida rääkis, seega logopeed ta hääletoonist hästi aru ei saanud, aga soovitas ka röntgenis käia ja adenoide kontrollida. Nasaalset häält ei ole iseenesest keegi tal tuvastada osanud. Kõigi arust nagu ei ole, aga kui me teada saime, et tal on samamoodi 2/3 suurune adenoid, siis tekkis arvamus "a vist natuke on kah nasaalne" :D

    Igatahes.. mina ei võta seda kohta üldse murena, vaid kergendusena ja ootan operatsiooni väga innukalt(kõrva-nina-kurguarstil käisime veebruaris ja alles oktoobriks saime aja).

    Mis kõige huvitavam, Ann ei ole olnud oluliselt palju nohus või üleüldse haigustes, ei norska ja muidu nagu üldse selliseid adenoidist tingitud vaevusi ei ole, aga lihtsalt lootuses, et nende eemaldamine aitab tal vabamalt kõnelda, siis can't wait. :D

    Ja oppi samamoodi ei karda. Ma olen kuidagi veendunud, et läheb kergelt. Operatsioon ise kestab ju nii vähe ja kindlasti elab ta selle ühe päeva toibumisaega ka kenasti üle. Hilisemaid vaevusi adenoidi opp ei pidavat kujutama nii nagu näiteks mandliopp ja väidevalt paari päevaga on juba täiesti ok kõik. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma hakkasin ka alles nüüd kuulama, et kas on siis nasaalne hääl. Kui väga keskendun, siis võin isegi nõustuda... aga minu jaoks on see ikka tavaline Olli hääl :D Ei tea kuidas ta siis pärast oppi kõlab. Jessus :D

      Kustuta
  8. Haha, nii äge lapsesuu. Sain palju naerda :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ise ka imestan poole ajast, et kuidas ta selliseid kilde küll suudab vahel öelda :D

      Kustuta
  9. Mu lapsel on tihti suu lahti, üks põhjus olid lõdvad näolihased, aga teine põhjus suurenenud adenoid. Aga kuidas muidu häälikute moodustamine sel juhul probleem on? Mu 1,5aastasel on täiesti oma loogika sõnade moodustamisel ja ma kogu aeg arvasin, et see on normaalne :D a vb siis polegi (uba - gaab, vanaisa - ääs, muna - läll).
    Me saime Tartus selle aasta verbruaris aja lõikuseks oktoobris. Logopeed soovitas, et nädal-kaks võiks enne lasteaiast kodune olla, et enne ühtegi viirust ei püüaks.
    Nii palju, kui ma sellel ajal erinevate emadega olen rääkinud, siis on suurenenud adenoidid suht tavaline probleem ja suht iga ema jätab nuttes oma lapse sinna saali :) ehk siis täiesti ok on muretseda ja tean küll, et mõttetu on rääkida, kui lihtne opp see on. Aju saab ju aru, aga süda ei saa :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii õigesti ütlesid, et aju saab aru, aga süda mitte :D Tegelikult, ega ma mingi paanika-jaanika ringi ei käi. Saan aru, et pole miskit hullu ja hea, et lihtsalt jaole saime ja nüüd asjaga tegeleme.
      1.5 aastase kõne pärast ma vist väga üldse ei näe põhjust pablada, sest Oll hakkas üldse vahetult enne lasteaeda minekut rohkem rääkima. Ehket natuke üle 2-aasta vana (2a ja 4 kuud). Ja pigem mäletan, et ma ka väiksena ikka kasutasin enda tehtud sõnu. Mäletan on vale öelda, ema meenutab :D

      Kustuta
  10. Kui süda julgeb, siis uuri väiksemate haiglate järjekordi ka. Sain mõni aasta tagasi endale Tartus mandliopile aprilli alguses aega pannes koha järgmise aasta juulis (või sellisesse ajavahemikku see aeg jäi). Natuke pärast seda käisin Jõgeval perearstil ja ta pakkus, et ma uuriksin kohalikust haiglast - oleksin kasvõi järgmine päev saanud, aga valisin ise maisse aja. Jäin ellu ja midagi ei juhtunud. Et kui asi kriitilisemaks läheb, siis see on see võimalus, ei pea alati TÜ Kliinikumi peale ootama jääma. Elvas küll vist ei tehta, siin ortopeedia rohkem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks näis jah mida arst ütleb. Et kui kannatab oodata, siis ma lasen ikka Tartus. Kui juba kiire-kiire... huh, eks näis. Aitäh soovitamast :)

      Kustuta
    2. Käisin oma lapsega keelekida Tartus Tamme erakliinikus lõikamas. Oleksime pidanud ka muidu ligi aasta ootama ning oleks saanud aja sinna kõige viirusterohkemasse aega. Maksis see 70 v 80€, adenoidide operatsioon peaks sama hinnaga olema.

      Kustuta
    3. Ma olen juttude järgi kuulnud, et tasuline adenoidiopp on ikka paaalju kallim kui 80 Eurot (lisame ca 400 veel juurde).

      Kustuta
  11. Anonüümne19.06.17 12:10

    Fertilitases maksis adenoidioperatsioon midagi 200 euro kanti. Samas aja saime ca nädal peale sealse arsti juures käimist. Samuti kiidan taevani sealset suhtumist nii lastesse kui nende ärevil vanematesse. Opisaali lubati vanem ka ja laps pandi minu süles magama. Siis alles saadeti välja ja kohe peale op-i kutsuti taas lapse juurde. Seega minu jaoks oli see ka võimalikult vähe traumeeriv ja laps sai turvaliselt koos emaga olla hetkeni, kui ta magama jäi. Seega, kui rahakott vähegi kannatab, soovitan ka mõnda pisemat erakat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Millal see operatsioon toimus? Ma sattusin Perekoolis mõndade teemade peale, aga need olid kõik 3-aastat vanad ja sellel ajal olid tõesti hinnad 200 Euro kanti. Nüüd olen uurinud, on pigem 500 kanti.
      Mitte, et lapse tervisele saaks hinda panna ja kui vaja, siis ei ole ka 500 probleem, aga lihtsalt uuringi. Kuigi alguses arvasin, et kindlasti lähen tasulisse, siis hetkel pigem ootan ära mida arst räägib ja kui leiab, et peaks kiirelt-kiirelt, siis ka tegutseme vastavalt.

      Kustuta
    2. Anonüümne20.06.17 10:56

      2016 märtsis oli see op. ja summaks oli kas 260 midagi.

      Kustuta
  12. Minu poeg käis sel kevadel aprillis adenoidioperatsioonil. Kahtlus, et teda võiks kimbutada adenoid, tekkis perearsti küsimuse peale. "Kas ta räägibki kogu aeg nii või on ta praegu nohune?" Ma ei saanud esiti aru, et mis see "nii" tähendab, aga tema hinnangul oli see nasaalne hääl. Ise ju nii harjunud oma lapse hääle kõlaga, et ei osanud vahet tehagi. Eks lõputud nohud kimbutasid ka. Ja kui oli nohu, siis ikka sajaga, ei aidanud mitte miski. Minu poiss ei norsanud, aga magas suu lahti. Perearst saatis röntgenisse ja nagu kõrvaarst pilti vaadates tõdes: "Siin peaks olema läbikäik, aga seda pole!"
    Oi ma pabistasin enne oppi! Lugesin veel Lipsukese blogi ja tema hirme, et äkki operatsiooni ajal selgub mingi viga või kõrvalekalle, millest pole aimugi jne. Kõik, kellel see on läbi tehtud, lohutasid, et pole hullu üldse. No ja polnudki :) Õnneks saime hommikul esimese operatsiooniaja (haiglasse läksime kella 8-ks), nii et ei pidanud pikalt ilma söömata-joomata olema. Poiss oli väga vapper! Lasi endale kenasti tuimestavat kreemi käele määrida (seda pannakse selleks, et kanüüli paigaldamine poleks valus) ning opiosakonda sõidutada. Opisaali sisse mind mõistagi ei lastud. Ma siis närveldasin ooteruumis. Läks umbes paarkümmend minutit ja juba ta sealt välja sõidutatigi. Ärkamis- ja toibumisajal ta nuttis võõra jämeda häälega, küsis juua ja korrutas, et tahab ära minna. See aeg oli kõige jubedam, sest ta ei olnud ei ärkvel ega maganud, oli selline lödi ja hädaldas. Aga kui ta "kaineks" sai, siis oli endine. Talle anti kõrrejooki ja jäätist ning hakkas kohe mudelautodega mängima. Koju saime juba kella 12-st. Pärast lõunaund ta limpsis natuke jäätist, aga kuna ta ei ole suurem asi jäätisesõber, siis küsis hoopis võileiba :))) Taastus väga ilusti, olime nädal aega kodus ja uuest nädalast läks taas lasteaeda.
    Praegu võin öelda, et ta räägib tunduvalt paremini kui enne, ka kasvatajad kiidavad, et tema jutt on selge ja arusaadav. Nüüd võin küll öelda, et hoolimata minu jubedast pabistamisest möödus see väga kergelt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda on tõesti hea kuulda, et pärast oppi räägib paremini. Olen ka nüüd Olli kõne teise pilguga vaadanud (kõne vaadanud? :D), ehket on vist jah ikkagi nasaalsem hääl. Aga mind nii häirib ikka see, et jah, Oll magab KA suu lahti... nagu mina. Mistõttu ma ei ole sellele ka kunagi tähelepanu pööranud, sest see oli minu jaoks nii tavaline.
      Oi ma siiralt loodan, et siin on mõned minusugused lugemas ja saavad asjale veel varasemalt jaole.

      Kustuta
  13. Anonüümne22.06.17 21:57

    Adenoide ei PEA opereerima.
    Terviseprobleemid on tingitud millestki, kui see miskit enam ole siis saab Laps terveks.
    Soovitan lugeda raamatut "iga tunne loob sind ennast"
    Ja suhelda nt homöopaadiga, kes saab aidata. Opereerida jõuab alati, esmalt soovitan mujalt abi otsida. Uuri ja puuri erinevaid viise, ennem kui opereerida lasete.
    Mäletan lipsukese tütre opi lugu. Lugesin ja nutsin, see on väiksusele inimesele väga suur ja raske asi.

    Annika

    VastaKustuta

 

Kuu loetuimad postitused