Vahetusaasta lõpp

Sellel nädalavahetusel jõuab lõpuks ometi tagasi minu õde Saksamaalt, kes veetis seal terve aasta vahetusõpilasena. Kuna ta kohe-kohe jõuab, siis nüüd julgen välja kirjutada / öelda, et ma ikka väga igatsesin teda, aga terve aeg mängisin cooli, et teisel jumala eest endal mingit koduigatsust ei tuleks. Noh, sest mine sa tea, äkki ta igatses / igatseb mind ka.

Kes on YFU organisatsiooniga tuttav, siis see teab, aga vahetusaasta lõpus toimub kõigil Euroopas olevatel (ja elavatel) vahetusõpilastel aastalõpu... seminar (?), kus siis põhimõtteliselt valmistatakse neid ette kojuminekuks. Räägitakse möödunud aastast, raskustest, õnnestumistest, suhtlusest perega ja mida tagasiminnes oodata. Ja kuna mu õde sinna eile startis ja rääkis enda hüvastijättudest sõprade ja vahetusperega, hakkasin mina mõtlema enda 9 aasta tagusele ajale. ÜHEKSA.

Kuigi on olnud aegasid, kus tahtsin end maapõhja vanduda, et ma üldse blogisin enda vahetusaastast, olen tänaseks päevaks ääretult õnnelik, et ta mul olemas oli. Näiteks kirjutasin seal enda suhetest vahetusõega, kellega ma alati nõus ei olnud, aga tülli ei tahtnud ka minna... seega elasin enda energia blogisse välja, sest see oli eesti keeles ja õde poleks nagunii teada saanud, millest täpselt kirjutasin. Pigem oligi välja elamiseks ja kes seda blogi luges, võib vist nõustuda, et tegu oli pigem "õdede vahelisete" jagelemistega, mis tegelikult mingit suurt viha endas ei kujutanud (kuid jah, tegu oli vaid ühepoolse arvamusega ja tänasel päeval ma enam sellist asja kirja ei paneks). Minu hostõde läks pärast mind ise enda vahetusaastale ja kellega ta seal eelseminaril kohtus??? Ühe teise eestlasega, kes luges minu blogi ja põhimõtteliselt rääkis hostõele, mida poleks pidanud üldse mainima. Ja siis ma läksin hostõega sellepärast tülli. Saime küll asjad klaariks, aga see oli üks nendest megatobedatest olukordadest kus ma tõesti mõtlesin, et oliii siis vaja blogida (tol hetkel polnud blogimine mu arust nii popp asigi veel, ja ega ma väga mõelnud, et kes võib lugeda).

Ühesõnaga... otsisin välja enda vahetusaasta blogi ja viimase nädala sealses kodulinnas. Täiesti masendav. Samas tunnen, et mul oli vaja uuesti neid postitusi lugeda, et meelde tuletada, mida mu õde nüüd tunneb. Aga seda kõike lugedes meenusid mulle need head ajad, mis panidki mind seda kohta ja neid inimesi nii armastama ja taga igatsema ning ma usun, et selles osas saavad vist enamus vahetusõpilasi minuga nõustuda. Et kuigi praegult on raske koju tulla, siis tegelikult on need pisarad ja valu seda kõike väärt, sest need mälestused on kustumatud.

See aasta Saksamaal muutis mind palju ja ma ei kujuta ettegi mis inimene ma oleks ilma selle kogemuseta. Ilmselt poleks ma eales otsustanud siis minna veelkord aastaks Eestist ära Luksemburgi. Ja noh... tolle aastata omakorda poleks mul jälle nüüd aimu kes ma oleks või mida teeks. 

Ega mul tegelikult pikemat juttu ei olegi. Kopeerin siia enda vahetusaasta lõpust kaks postitust (natuke muudan, sest ma kirjutasin päris... otsekoheselt), mis annavad ilmselt kõige paremini edasi need tunded, mis midn valdasid 9 aastat tagasi. Täpsustuseks lisan, et Sport oli mu saksa peika (mu esimene peika üleüldse), keda tundsin juba esimesest koolipäevast alates ja kellega mul läksid asjad täitsa tõsiseks 3 kuud enne ärasõitu. S. on mu sõbranna kes tollel hetkel oli ise Austraalias vahetusõpilane, M. on mu hostõde, J. hostisa ja H. hostema.

27. juuni 2008

Viimane päev Wittenis.

Milline masendus!!! Kell on praegult 23.59 ja kohe ongi mu ärasõidupäev käes. Uskumatu, et ongi asi nii kaugel, et kõik see mis alles algas tuleb maha jätta.

Ärkasin siis esimest korda kell 8 kui Sport tööle läks. Tegelt sellel hetkel läks ta koeraga välja alles ja kell 9 oli start. Magasin siis kuskil 10ni ning kirjutasin hostidele diibi jutu valmis. Siis helistas S. Austraaliast, rääkisime juttu ja noh, ma olen aus, tegelt on ta ainus inimene kes teab kuidas ma end tegelikult ka praegult tunnen. Jah, te arvate, et ma olen kurb, aga mu kuradi hing jääb maha. Ma olen täiesti pooleks rebitud ja omadega nii kottis ja läbi kui vähegi olla saab!!!!

Pärast seda jäin magama ja põõnasin kuni poole 2ni mil Sport mind äratama tuli. Algul irnus ta herneks, et ma ikka veel magan, aga okei. Käisin pesemas ja siis tegi ta mulle süüa. Pannkooke. Aeg lihtsalt lendas temaga koos olles. Nii kurb oli, samas ma väga ei nutnud... Aga ma tean, et see kõik tuleb homme.

Kell 6 jõudsin ilusti koju ja rääkisin H. ja J.ga. Näitasin neile oma albumit (edit: selle tegid mulle mu klassikaaslased minu üllatuspeol) (tegelt ma sain veel õhupalle ja roose ka, aga neid ei saa ma nagunii kaasa võtta) ja kell pool 7 startisime. Õel oli ka veel üks ärasaatmispidu, kus ma ka siis veel paarile inimesele tsau ütlesin. Siis sõitsime Kreeka restorani. Toit oli nämm ja jutt oli hea. Rääkisime kõigest. Kodus veel jätkasime, aga enne seda andsin ma neile uuesti koju jõudes oma albumi (selle mis ma ise tegin neile). Vaatasid siis pilte ja siis hakkasid nad lugema (samal ajal tõi õde mulle oma albumi, mis oli siis mulle kingituseks). Lõpuks said läbi ja siis ei vaadanud J. mulle enam otsagi. Siis meie pilgud kohtusid ja ta lihtsalt nuttis. See oli nagu pauk selgest taevast. Samas nii hea, nüüd ma tean, et ma ikkagi olin nende jaoks midagi. Kallistasime siis seal kõik pisarsilmi ja lihtsalt hea oli. Ütlesid, et mind oli väga kerge omaks võtta ja see aasta oli meie kõigi jaoks hästi tore.

Kuulge, ma lähen nüüd magama. Kell on varsti veerand 1 ja ma ärkan 5.40, kuna Sport tuleb kella 6ks hommikul siia. Siis läheb autosõiduks ja pärast seda bussisõiduks. Oh jeesus, ma ei taha seeda (süõ).

2. juulil siis olen kell 20.00 (viimaste andmete kohaselt) Tallinnas Falgi tee parklas. Tsau!

28. juuni 2008

Ärkasin viimast korda oma vahetusaastal Saksa kodus. Kell oli 05.40 ja Sport pidi 20 minuti pärast bussipeatussesse jõudma. Tegin oma kerge meigi ära... ilma meigita ka ikka ei saanud uksest välja astuda. Kõnnin siis uksest välja, ilm oli parajalt jobu. Selline ideaalne ärasõidu ilm. Taevas pilves, suht jahe ja kergelt niiske.

Jalutan edasi ja keda ma järsku seal nurga peal istumas näen – Sport. Bussi ei olnud veel tulnud, ma siis mõtlesin, et ta tuli üks buss varasemasega. Ei, ta oli avastanud, et see buss millega ta tulema pidi, ei stardi nii vara hommikul tema juurest, seega võttis ta ühe teise bussi ja jooksis siis teed mööda, mis ma läbin kõndides tavaliselt 45 minutiga, umbes 15 minutit. Ta oli suht läbimärg.

Istusime minu tuppa maha... me ei nutnud, eriti. Lihtsalt nii imelik oli see tunne. Me olime tänasega ju 3 kuud koos. Lihtsalt nutt on kurgus, aga välja ei tule. Imelik on mõelda, et ma ei tea millal ma teda uuesti näen ja nüüd dramaatiliselt – kui üldse veel näeme.

Veerand kaheksa hakkasime sõitma. Vaatasin viimast korda toad üle ja õues hakkasin lihtsalt nutma. See oli nii matusetunne. Vaatasin maja mida olen õppinud armastama ja.... lihtsalt süda murdus.

Nutsin suht pool teed seal veel, mingil hetkel hakkas raadiost tulema üks laul mida kuulasin kodu Kanada reisi aja ja noh... asi läks veel hullemaks. Õde ka suht vesistas kõrval. Mingil hetkel panin silmad kinni ja olin Spordi kaisus.

Siis jõudsime Münsteri bussipeatusesse suht poole 9 ajal nagu pidi. Astusin autost välja ja hakkasin nutma. Ja enam mu pisarad ära ei läinud. Lihtsalt see mõte, et kell 9 sõidab buss ja kõik mu unistused jäävad maha.

Bussikas ma tundsin end kui täielik möku, sest inimesed lihtsalt ei nutnud. Üks tsikk ulgus, aga teised olid nagu „ah-on-jah-kahju-aga-tegelt-on-mul-suht-savi“ olekus. Ma siis olin Spordi kaisus ja vaatasin vahel vahetusvanemate poole, J. ja õel olid pisarad silmas. H. oli.... kurb? (edit: kusjuures siia ma lisaks, et mu hostema oli alati pigem vaoshoitud ja ei näidanud niii metsikult enda tundeid mu vastu. Ta oli väga sõbralik muidugi, aga ma ei olndu tema tütar. Tõesti nuttis-nuttis ta minuga siis kui me eelmisel suvel kohtusime ja siis hüvasti pidime jätma).

Vahepeal ikka kallistasin pere ka ja jälle nutsime. Kell hakkas 9 saama, aga bussi ei olnud ikka veel. Siis öeldi, et tuleb 20 mintsa hiljem. Läksime siis bussijaama vetsu :D

Tegelt ei olnud üldse naljakas. Mul oli kohutav masendus kogu aja. Kell oli ka piisavalt palju ja buss sõitis ette. Panime kohvrid peale ja kallistasin kiiresti pere ning siis olin Spordi kaisus. Vaatasin, et nii palju inimesi veel bussi ees kui siis sain aru, et need on hostpered ja kõik õpilased on juba bussis. Siis nad kõik karjusid mulle, et ma kiiresti bussi tuleks. Tegin kiiresti musi Spordile ja süda murdus. Ta hakkas ka lõpuks nutma. Enne ei julgenud vist... või noh, üritas kõva meest mängida. Hakkasin bussi minema, aga ma oletasin, et Sport tuleb mulle järgi, aga ei. Siis enne bussi ei läinud kui sain Spordi enda juurde, läbi pisarate..., julm oli.

Astusin bussi. See mees seal bussis oli ikka nii haige. Ma natuke vesistasin eksole, aga ühele tsikile ta lihtsalt karjus, et mida sa ikka vesistad, oled ju suur tüdruk. Kuradi mölakas, oleks molli andnud, aga mu rusikad olid suht pehmed sellest nutmisest. Vaatasin siis aknast välja, ei näinud pere ja Sporti. Siis hakkasime sõitma vaikselt ning ma ei leidnud neid. Nii rõve oli, et mis ma nüüd ei näegi neid siis?

Ühe õnn on aga teise õnnetus. Kellegile jõudis kohale, et L.i pole kohal (üks vahetusõpilane). Buss peatus. Nurga tagant astus Sport perega välja ja siis nad seal seisid. Samal ajal oli kuulda kuskilt L.i tuhvlite vilinat, ta ei jõudnud oma perele tsau öelda.

5. juuli 2008

Ma ei tahtnud üldse bussist välja astuda. Siiani kahetsen, et üldse 27. juunil bussi istusin. Väk... nüüd peaks üks blogipostitus veel tulema, kus ma panen siis diipi oma viimastest päevadest ja tunnetest kodumaal ja siis on see blogi läinud. Tegelt mitte läinud, aga rohkem siis küll vist enam ei kirjuta. Draamat niigi palju.


No vot, selline see vahetusaasta lõpp minu jaoks oli. Blogi muidugi kinni ei läinud... obviously, kuid need tunded olid nii rasked. Aga silm ka ei pilguks kui peaks selle kõik uuesti läbi tegema. Paneksin siia mõne pildi enda vahetusaastast, aga NEED LÄKSID KÕIK KADUMA!!! Reaalselt ainsad mälestused sellest aastast on mul need isetehtud raamatud mu sõpradelt ja perelt.

4 comments:

  1. Anonüümne27.06.17 15:42

    Ma hakaksin ka nutma kui J nutma hakkas 🤤
    Kas sa selle perega veel suhtled? Said saksa keele selle aastaga selgeks?
    Oi kuidas tahaks saksa keelt osata :)

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suhtleme küll, aga mitte nii tihedalt. Pigem mingi aja tagant saadame pikki kirju, et kuidas läinud.
      Mina olen saksa keelt õppinud alates teisest klassist, seega pigem oli see aasta mulle lihtsalt praktiline. Aga saab jah selle aastaga keele suhu, nagu mitmed teised vahetusõpilased kellega suhtlesin kes varasemalt seda õppinud ei olnud.

      Kustuta
    2. Mis saksa peikast sai? Suhtlete?

      Kustuta
    3. Ei suhtle, meie suhtlus lõppes uue aasta alguses kui ta mulle külla tuli ja ma asja ära lõpetasin. Samas noh, ilma sõnagi vahetamata lisasime teineteist FBs sõbraks, aga ega muud suhtlust seal ei ole :D

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused