Tere, olen ema ja mul on kogu aeg süümekad!

Imelik vist öelda, aga enne lapse saamist ei olnud mul vaat et üldse süümepiinasid. Tegelikult süümePIINAD kõlab kuidagi ekstra dramaatiliselt, võrreldes süümekatega. Ometi tähendus jääb samaks. Tagasi teema juurde. Püüan mõelda, et mille pärast mul võis enne last olla süümekad... ma oleks võinud vähem telekat vaadata (kellel on vaja 8. korda alustada Võluväe vaatamisega?) ja äkki oleks ma siis koolis olnud puhas viieline? Ei, see ei ole piisav süümekas. Ma ei suuda mõelda. Millepärast teil enne lapsi olid süümekad (või kui sul pole veel lapsi, mille pärast sul süümekad on)? Nüüd aga käin ringi ja tunnen pea iga asja pärast kergeid süümekaid.

  • Viin Olli lasteaeda, et saaksin rahulikult tööd teha, teades, et temaga tegeletakse ja tal on põnev (väitku ta ise mida tahab selle kõige kohta) - üks hääleke mu peas aga tuletab meelde, et ta eelistaks kodus olla minu juures

  • Jätan Olli koju, teen ise samal ajal arvutis tööd (või pildistan stuudios klienti) ja O. vaatab multikaid - televiisor ei ole mingi lapse arendaja ja võiksin ju ise temaga tegeleda... aga ma pean tööd tegema

  • Jätan töö tegemata ja tegelen lapsega - see õnneks tekitab kõige vähem süümekaid (vähemalt alguses), sest otsest tähtaega mul töödega enamasti ei ole... aga kuna proovin iga päev natukene tööd valmis saada, siis mitte töötamine on juba natuke imelik tunne

  • Ei ole kaks päeva arvutis istunud ja ühtegi fotot töödelnud. Lapsega on tore, aga samas aeg tiksub. Keskmiselt on klientide ooteaeg piltidel 3-4 nädalat ja ma samas väga ei taha, et 3. nädala lõppedes on mul ikka veel enamus tegemata :/

  • O. keeldub söömast minu tehtud toitu ning mina keeldun talle muud sööki andmast, mida tema soovib (need imelised päevad kui ma reaalselt annan toidutegemisel 100%, et valmistada talle maitsev lõunasöök mis ei ole makaronid, mida ta armastab) - laps on õnnetu ja natuke nagu tahaks talle järele anda ja pakkuda seda, mida tema tahab (pean silmas siiski soolast toitu, mitte, et laps keeldub soojast söögist ja nõuab kommi ja ma kaaluks talle selle diili tegemist)... aga ei saa ju lapse provokatsioonidele alluda

  • Mõni päev kui O. on kodus ja mina teen tööd, olen töösse nii süvendunud, et aeg lihtsalt lendab. O. ka ei kurda, sest ta vaatab multikaid (shoot me). Siis vaatan, et jessand - lõunasöögi aeg on käes... teen makarone või mingi muu väga kiirelt valmiv toit, mis ma tean, et ei ole mingi megasuper toiteväärtusega. Kuidas sa ei leia aega, et teha lapsele korralik lõunasöök (ja siis tuleme jälle eelmise punkti juurde, kus ta keeldub selle söömisest)?

  • Jätan Olli lasteaeda lõunaunne ja teen nö korraliku tööpäeva - harjumatu, saaksin ju tööd teha kui ta on ka kodus  (vaata 2. punkti)

  • Oll on kodus ja teen tööd - oleks võinud ta lasteaeda viia, ma saaks süveneda 100% töösse ja ei peaks tundma süümekaid, et ei saa temaga kogu selle aja tegeleda mis temaga lasteaias tehakse (see on praktiliselt nagu esimesed punktid juba)

See nimekiri ilmselt jätkuks ja jätkuks ja jätkuks. Omaette punktid võiks vist välja tuua ka selle kohta, et mille pärast tunnen A. ees süümekaid ja ka iseenda ees. Süümekad süümekate otsa. Aga et see kõik nii dramaatiliselt ei kõlaks, ega ma nüüd iga sekund igal päeval nendele mõtle. Lihtsalt tekkis selline mõttevälgatus need paar asja kirja panna. Mitte selleks, et halada, vaid ehk on ka teised selliste mõtetega - näed, sa pole üksi. Ilmselt on ka palju selliseid emasid, kes ehk ei ole mõelnud, et ka nii võib olla... kuigi seda ma ei usu. Ma ei usu, et eksisteerib selline ema, kellel poleks mingi asja pärast süümekaid (ennekõike seoses ikka lapsega).

Hetkel on täitsa sasipundar mul peas. Ollil on nüüd lasteaiast puhkus. Mitte sellepärast, et ma ei saaks teda lasteaeda viia, aga ma ei taha. Tema lasteaed läks puhkusele ehket ta peaks minema teise lasteaeda (mis asub tegelt meie kodule lähemal), uute õpetajatega ja enamus ilmselt uued lapsed. Ta ei ole enda tavalisestki lasteaiapäevast vaimustuses (vähemalt sinna minnes... ja arvestades ta tihedaid haigusi), mis ma siis veel siin asendusasjast räägin.

Ühesõnaga - lapsel on võimalus kodus olla, aga mida see minu jaoks tähendab? Süümekaid, kõige lihtsamalt öeldes :D Raske on hetkel leida tasakaalu kõigi asjade vahel. Eks osaliselt oleks kindlasti lihtsam kui Oll käiks ka praegult lasteaias, sest hetkel saan ma nii hästi aru kui väärtuslikud olid minule need hommikud kui sain iga päev rahus 4 tundi hommikul tööd teha. Samas olen enam kui kindel, et jätkuks see haigustejama, mida nüüd alates lasteaia viimasest päevast pole olnud (süõ)!

Nüüd siis saan valida, et kas tegelen lapsega ja töötan ta une ajal. Teen tööd ja lasen lapsel samal ajal multikaid vaadata. Ei tee tööd üldse, sest laps ei jää lõunaunne (täna!), seega teen tööd kui A. koju tuleb ja töötan õhtuni välja. Ei tee üldse tööd, sest kõik vajavad tähelepanu. Ja nii edasi ja edasi, ehket saate aru, et olen hetkel oma elust väga segaduses :D Ikka smailifeiss lõppu, et asi liiga dramaatiline ei paistaks. Ilmselt kui ma nii väga ei naudiks enda töö tegemist, siis ma ka ei pablaks, stressaks ja muretseks, kuidas pikemas perspektiivis kõikide asjade vahel tasakaal leida.

Kuna täna tõstatati ühes fotogrupis teemaks, et kui kaua on normaalne pilte oodata, jäin kukalt kratsima, sest imestati kuidas üldse saab kauem kui nädal piltidega minna (hmm... väga lihtsalt saab, peaks fotoblogisse postituse tegema?) Ega ma ilmaasjata ütle klientidele, et ooteaeg on pea kuu aega, sest see annab mulle üldiselt piisavalt aega, et kõigi fotodega ikkagi lubatud ajaks valmis saada (kui mitte varem). Ilma, et ma muutuks liiga jubedaks inimeseks, kelle ümber keegi kaua viibida ei taha. Aga paraku sellistel päevadel nagu täna, tunnen küll, et ei tea mis teha. Kerge paanika nagu tekib, sest tahaks ju tööd teha. Samas tahaks ja tahaks ja tahaks...

PS! Sain Olli magama, fotod ekspordivad, seega täiendan seda üle nädala draftis passinud blogipostitust.

Oh mi god kui kaunis soeng.

14 comments:

  1. Omaigaaden, minu elust kirjutad või? :D Mul on ka pidevalt sama teema. Ainult, et mul kaks last, aga samas selle võrra jälle vähem selliseid kohustuslikke tööotsi. Rohkem selliseid asju, mida ma peaksin tegema, et tuleks rohkem tööd :D Aga mul ka Jassu praegu lasteaiast puhkusel samal põhjusel, et ei hakka teda solgutama, kui ise kodus. Talle samuti ei sobiks see. Ja noh..see pole lihtne :D kõige selle tasakaalus hoidmine. Aga soovitan võtta mõned minutid rohkem aega ja lihtsalt hakkida igast värsket värki sinna makaronide sekka. Kuigi noh..Jassu sööb ikka makarone sealt segust enamjaolt :D
    Igatahes, jõudu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Osalt tunnen, et tänu lapsele suudan ma enda elu isegi paremini organiseerida kui varem. Ehket kui on vaba minut, siis üldiselt kasutan seda ka asjalikult ära. Vahepeal vist tunnengi, et võiksin ja peaksin saama ju palju paremini hakkama, samas need piirid olen endale ise seadnud (noh, et tunnen, et võiksin olla "seal" , aga olen alles "siin").
      Mis söömist puudutab, siis poole ajast ma ei saa üldse aru millest ta toitub või kuidas ta üldse nii vähese söömaga hakkama suudab saada. Mingil hetkel oli mul alati külmik külmutatud juurikaid täis ehekt kui läksid makaronid, läks teine kauss juurikaid täis. Ma ei tea kus mu pea hetkel on, et külmik juurikatest tühi :D aga jah, niimoodi sööb ta juurikaid isegi paremini kui need on muust toidust eraldatud :D

      Kustuta
  2. Loksun sinuga samas paadis. Nüüd, mil Leenul vaheaeg, on mul väga raske leida sellist tasakaalu, et KÕIK oleksid rahul. Sealhulgas ma ise. Mu, va lõpuraseda, häda on veel muidugi ka see, et ma magan koos lastega ise ka lõunaund. Muidu olen kella kuueks õhtul juba siruli. Nii et ei saa seda aega kah töötegemiseks eraldada :D Et siis ongi kaks varianti: kas teen terve päeva jupiti (mis ei ole üldse produktiivne ja hõlmab ka palju "palun oota viis minutit" ütlemist lastele, mis nende jaoks ebaaus) või siis ei tee päeva jooksul üldse ja teen hoopiski terve õhtu ja ei suhtle Brunoga :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei taha isegi mitte end rasedana ette kujutada. Siis ei suudaks ma muud teha kui hingata ja magada... meenutades vähemalt esimest rasedust. Rääkimata siis veel teiste laste karjatamisest ja töö tegemisest :D

      Kustuta
  3. Welcome to the club! Üks kolmese ema siin, kes ei ole juba aasta otsa oma maailma lemmikus trennis käinud, sest süüüümekad ei luba pärast tööpäeva kodust enam ära minna...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuigi ma kuskile eraldi trenni ei kipu, siis isegi koduseks trenniks ei suuda ma ikka veel endale aega leida :/

      Kustuta
  4. Lapse mitte asenduslasteaeda panemine on igatahes süümekavaba mõte. Ei ole vaja väikesel inimesel muudkui harjuda uue koha ja uute inimestega (kui võimalik muidugi).
    Mina tunnen ka süümekaid kui laps on terve minu tööpäeva aja lasteaias ning õhtused koos veedetud tunnid ei ole ka ülearu sisukad kuna selle aja sisse jääb ka õhtusöögi valmistamine ja lastesaated. Õnneks mul mees käib graafikuga tööl ning seeläbi saab lasteaiapäevi veidigi lühendada. Ja siis hakkasid veel ühed lapse vanavanemad jaurama, et miks me last üldse nende juurde ei vii. Sest neid paari õhtutundi, mis meil jutuajamisteks jääb, jagub ju ka mööda maakonda igapäevaseks külla sõitmiseks.... Ja nii ongi, et tahaks lapsega koos olla ja maailmaasju arutada. Ja samas tahaks, et tal oleks head suhted esivanematega... Aga ööpäevas on tunde piiratud arv...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuniks on võimalik last mitte asenduslasteaeda panna, siis ma tõesti selle pärast üldse ei tõmble. Mul polnud seda üldse mõtteski. Kuid jah, sellistel hetkedel nagu täna, oli küll mõte, et aaaah käiks ta paariks tunniks lasteaias oleks juba hea. Aga see selleks.
      Mul on hirmus kahju ikka, et ma esiteks enda vanematest nii kaugel elan, A. omadest rääkimata, kes üldse teises riigis. Aga nõustun igatahes, et päevas on kahjuks tundide arv piiratud ja ega minagi suuda enam 24h järjest üleval olla :D

      Kustuta
  5. I feel ya, Aili! Mul pidevalt süümekad + veel see teada-tuntud ütelus: Motherhood - a constant battle between getting things done or getting some sleep (when the baby is sleeping). 😁

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo jaa! Samas kui nii oli väikese lapsega, siis nüüd oleks lihtsalt hea kui laps üleüldse lõunal magama jääks :D Täna oli meil sellega raskusi.

      Kustuta
  6. Anonüümne18.07.17 01:04

    Võin sond lohutada sellega, et taanis normaalne lõunasöök ka lastele om seemneleib nt võiga.. Ma olin kreepsus kui kuulsin et seda reaalselt lasteaias ka pakutakse. Nt pihv ja viil või mitu leiba :D

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea, et seemneleibki, mitte valge nisusai :D

      Kustuta
  7. See kõlab täpselt nagu minu tulevik vms. :D

    Järelikult, peab meeldiva töö asemel leidma töö, mis ei tule koju kunagi kaasa ja on võimalikult vastutusvaene ja pingevaba. Ja on täpselt sel ajal kui laps hoius/lasteaias. :D HAhahha. Aga milleks siis üldse tööd teha kui ei tee seda, mida tegelikult tahad? Jälle mõttetu. Mulle hakkab tunduma, et sellist täiuslikku tasakaalu on ikka ilmvõimatu saavutada. Sellist, et üldse süümekaid poleks ja kõik kogu aeg rahul oleksid.

    Toidu osas mul õnneks süümekaid pole. Mitte, et me iga päev väga eeskujulikult toituks, aga lihtsalt ma näen iga päev miljon korda hullemaid. See lohutab. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eksole. Mõnikord kui pildistamisi vähem, siis olengi mõelnud, et ah lähen lihtsalt kuskile kontorisse istuma kus saan pärast tööpäeva lõppu töömõtted ära unustada (nagu töökohad kasvaks puu otsas, et tule ja võta :D). Ja täiuslikku tasakaalu taga ei ajagi, pean endale lihtsalt meelde tuletama, et kõik on alles nii alguses tegelikult ja ma ise panen endale pinge peale.

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused