Meie 1.

Esimene september oli sellel aastal meie peres väga emotsiooniderohke ja seda kahjuks mitte heas mõttes. Kuna ma ei ole valmis sellest kõige halvemast veel rääkima, siis las see esialgu jääda. Muidu aga hakkas meie eilne päev nagu arvasin - O. kes muidu on enne päikesetõusu üleval (natuke liialdan, aga VARA), otsustas, et nüüd on hea päev välja magamiseks. A. pidi teda hommikul lausa üles väristama, sest öeldes hellalt, "Olli, ärka üles!" ei toiminud.

Seejärel jõudis kohale karm reaalsus, et on vaja hakata ju lasteaeda minema. Kuigi ma olen ikka Ollile rääkinud, et miks on vaja käia ja miks seal tore on... aga selle peale ütleb ta lihtsalt, et tal on kodus ka tore ja kuulab emme sõna (sest mul vaja kodus ju tööd teha).

Olli justkui rahustab see kui ütlen, et nüüd on teised lapsed ka juba suuremaks saanud ja enam ehk ei võta niisama mänguasju tema käest ära või ürita lüüa. See on Ollil nagu kõige rohkem hingel, sest kui välja jätta tema 2. eluaasta alguses olev kadekopsiperiood, ei ole ta kunagi olnud asjade ära võtja või kedagi lihtsalt lööma läinud. Pigem on see tema jaoks võõras asi ja ta ei mõista, miks teised nii teevad. Olengi talle püüdnud seletada, miks keegi lüüa võib (ei oska end hästi väljendada veel, emotsioone on nii palju korraga, et lihtsalt on vaja see enda seest välja saada... ja siis tuues veel erinevaid näiteid) ning öelnud, et mida vanemaks lapsed saavad, seda paremini nad ka mõistavad, et löömine ei ole hea tegu.


Korjasin aiast õpetajatele lilli ning asusime teele. Hakkasime siis minema ning korraga märkan, et Ollil voolavad pisarad silmist. Oijah, eks ma seda eeldasingi. Siis aga rääkisime kuidas ta läheb nüüd uude ruumi lasteaias kus on palju uusi mänguasju. See tegi tuju veidi paremaks, aga ega me rühma jõudes ilma pisarateta saanud. Ja ma ei tea mis edaspidi saama hakkab, aga vähemalt seekord ei pidanud õpetaja teda minu küljest lahti rebima. Ilusti mõistis, et mina lähen ära ja tema peab sinna jääma.

Teel koju oli ta muidugi rõõmus ja teates, et rohkem ei pea kunagi minema tagasi... paraku selle mulli ma lõhkusin, sest kuigi sellel nädalal enam ei pea, tuleb uuel nädalal ikka minna. Sellel aastal või siis vähemalt enne adenoidide operatisooni, ei plaanigi ma teda sinna väga magama enam panna lõunaks. Olen aru saanud, et see kõik tekitab temas stressi ja ma parem lasen lapsel (parimal juhul) 3-4 korda nädalas pool päeva käia kui üritan teda vähemalt korra nädalas või kaks magama jätta ja lasta tal kohaneda nagu teistel lastel. Eelmine aasta tõestas, et see ei toimi tema jaoks, sest lõpuks käis ta maksimaalselt 2-3 päeva aias ja oli siis 1-2 nädalat kodus haige.

Jah, nüüd tean, et suurt rolli mängivad tema haigestumises adenoidid. Nagu ka seda, et hetkel on ilmselgelt vara mingi plaan paika panna, aga üha enam tuletan endale meelde, et ma ei pea panema enda last lasteaeda nagu "kombeks on" või kuidas ülidselt ühiskonna normid ette näevad. Isegi kui keegi neid mulle peale ei suru, siis ilmselgelt sisimas ma seda survet ikka tunnen. Pealegi läheb mul töö tegemine palju sujuvamalt kui Oll lõunani aias on, sest selle 4h jooksul teen ma maksimaalselt tööd. Kui tean, et kogu päev nö "vaba", siis läheb asi kuidagi liiga uimerdamiseks. Lisaks on fotostuudio omamisega see hea, et nüüd kui ilmad nagnii nadiks lähevad, toimuks enamus pildistamisi siin samas ja selleks ei pea Oll lasteaias olema kui mul lõunal vaja pilte teha.

Kõik lapsed joonistasid eile lilli. / Oll läheb koju.



6 comments:

  1. Anonüümne04.09.17 00:36

    Mulle tundub, et esimese lapse "probleem" ongi see, et ta ei oska ei lüüa ega asju ära võtta.
    Lily kahene oli ja seal päevahoius käis. Küll ma muretsesin kuidas mi inglise hakkama saab.
    Poja on ka kohe kahene. Kuna kodus käib pidev mänguasjade üle kaklemine (kõike võiks KAKS olla ja need peaks sama värvi ka olema), siis paratamatult tuleb hetki kus keegi kelleltki midagi ära võtab ja käed kööki tulevad. Loomulikult ma keelab ka seletan nagu katkine plaat aga aga aga... See pojake mul aga, jõuga kisub asju ära, lööb. Ta pole paha laps, ma arvab et ta lihtsalt ei oska end nüüd moodi väljendada.
    Ehk et poja kuskile aeda minema peaks, ei muretseks ma tema pärast üldse nii nagu seda tegin Lily pärast. Poja saab hakkama, Lily oli aia jaoks liiga heake.

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks seal ole ilmselt mitme erineva põhjuse segu. Osalt ka kindlasti see, et O. ei olnud lasteaias kõige regulaarsemalt (käisime ju pea iga kuu ka Tallinnas nädal aega). Seega ma ei teagi KUI sõbraks talle reaalselt lapsed said. Samas eile käis sõbranna lapsega külas (kelle laps on Olli kõige kauaaegsem sõbranna) ja ega mänguasjadega oligi nii, et TÄPSELT seda sama asja vaja võtta mängimiseks, mis teine just võttis :D

      Aga jah, ilmselt seal enese kehtestamisega on vaja tegeleda. Nüüd suvel seletasingi Ollile, et kui keegi asja ära võtab, siis ta võib selle tagasi võtta või üldse - ta ei pea seda nii lihtsalt laskma ära võtta. O. vaatas mind suurte silmadega: "Aaa." Üldse poleks tulnudki selle peale, et ma sellist asja pean lapsele selgitama, aga nüüd õnneks sai see tehtud :D

      Kustuta
  2. Anonüümne04.09.17 08:43

    Mu sees elab suur kadedus, et ma ei saanud lapse järgi lasta tal lasteaias käia. See aasta olen beebiga kodune ja suur laps saab ka oma vajaduste põhiselt kohal käia. Aga siis kui beebi kord aeda minna, siis ilmselt jälle pikad päevad ja nädalad :(
    Ehk jõuan veel mingi plaani nuputada.

    Kusjuures minu lapsel sama mure, ta ei suuda leppida, miks temalt asju ära võetakse või talle haiget tehakse.

    Kerget kohanemist Oliverile ja palju tervist veel enne oppi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!
      Tead, ma saan ka vaid tänada õnne (okei, õnnega on sellel vähe pistmist vist :D), et mul oli võimalik olla Olliga niimoodi kodune ja lasta tal kohaneda. Aga ega olgem ausad, et kui ma peaks täiskohaga tööl käima kontoris, siis ega ma haige lapse kõrvalt oleks sama moodi temaga pidevalt kodus :/

      Kustuta
  3. Anonüümne10.09.17 16:18

    Oh ma mõistan seda "enesekehtestamise" muret. Minul on teine tütar selline: kõik mänguasjad annab käes, ei löö ega hammusta, isegi mitte siis kui teine laps talle liiga teeb. Seisab alati järjekorras. Mänguväljakul laseb ka kõik endast ette! Mina olen enda jaoks asja lahti mõtestanud nii, et kõik inimesed polegi ühesugused, ilmselt ongi oma loomult õrnem. Ja pigem olgu õrnake kui vastik kiusupunn.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt sama, kuigi eks nüüd ole näha kas asjad on veidi muutunud. Kuid nõustun täielikult, et parem olgu selline kui vastik kiusupunn :D Aga ega nendest kiusupunnidest saan ka aru (vähemalt püüan... kuigi ega Olli rühmas keegi nüüd selline küll ei ole, liiga väikesed veel selleks), on nendelgi omad põhjused, miks nad nii on.

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused