Käbi, käbi, käbi

Pean ikka õnne tänama, et ühel hetkel Olli parimaid kilde blogi FB lehele üles hakkasin kirjutama. Tegelikult isegi mitte "ühel hetkel", vaid pea kohe kui O. lõpuks rääkima otsustas hakata. Oli tema ju see hilisem õitseja (kirjutan sellest vist iga kord kui taolise postituse teen :D), kellel hakkas jutt voolama alles vahetult enne lasteaeda minemist (2.5a) ja seal üha kiiremini arenema (mitte, et see oleks reaalne põhjus laps lasteaeda panna, juhuks kui keegi peaks vajalikuks nüüd kommenteerida, et "oleks ta varem sinna pannud"... plez).

Kes mu blogi sellel ajal veel ei lugenud, siis olin seda teemat arutanud ka lastearstiga, et miks ta nii palju ei räägi ning plaan välja mõeldud (polnud vaid minu arvamus)... aga O. otsustas rääkima hakata, seega hurra! Ehket läks nagu eeldasin - vahet pole mis vanuses väikelaps rääkima hakkab (sõbranna laps hakkas palju varem), kui saavad 3-4, räägib suurem osa täpselt sama palju. Nii on ka tänaseks päevaks O. ja tema sama vana sõbrannaga.

Seega toon teieni selle aasta viimase taolise postituse ehket mida Oll möödunud kuu jooksul jälle asjalikku öelnud on.

Tulime möödunud nädalal O.ga trennist.
Mina: "Kas sulle meeldis?"
Oll: "Jah, meeldis küll."
Mina: "Järgmine nädal lähed jälle, eks?"
Oll: "Eeee... ei lähe."
Mina: "Miks?"
Oll: "Mul akkab seal palav ja higistan. Ja siis tadan juua ja palav on."
Mina: "Aga niimoodi käibki trenni tegemine. Peabki palav hakkama ja higistama."
Oll: "Aaaaa, siis tadan jah tlenni veel minna."

Ütlen kohe ära, et mina usun päris palju igasugust paranormaalset.
O. küsib ühel päeval: "Kummitusi ju ei ole olemas?"
Kuna ta oli õudukat unes näinud (Halloweeni ajal olid snaphatis eriti haiged filtrid, mida ta kogemata valis, seega nägi paha und).
Hea emana püüan siis ikka öelda, et muidugi ei ole kummitusi olemas.
Teisel päeval olin Ollile öelnud, et lähen panen ülevalt radika sisse. Tema seda ei kuulnud ja hakkas nutma. Jooksen metsikul kiirusel alla, et mis ometi juhtus.
Oll: "Mõtlesin, et kus sa oled? Mingi kloun on vist voodi all."
Mina, väriseval häälel: "Ah, ei ole mingit klouni seal."
Igaks juhuks käisin kontrollimas kui Oll ei vaadanud.

Oll hakkab vist haigeks jääma (süõ): "Tahan kolistada."
Ehket isadepäeva puhul nad koristavad A.ga.

O. kõnnib ilmselgelt pahasena mööda tuba ringi.
Mina: "Vihane oled või?"
Oll: "Eiiii, ma solvan ennast."
Mõtles vist ikka, et on solvunud.

O. räägib juba 100. korda ühte ja sama asja mulle.
Mina: "Oll, ma juba kuulsin seda 48 korda."
Oll: "Ma tian, ma läägin seda nüüd iseendale. Põnev jutt."

Korraga kuulen mis multikat O. Telia TVst vaatab.
O. kordab järele multikast kuuldut: "Palun üks õlu mulle."

O. hakkab multikat vaatama, aga paneb heli nulli.
Mina: "Miks sa koos häälega ei vaata?"
Oll ohkab: "Ei jatsa lihtsalt kuulata seda häält koguaeg."

Oll: "Emme, miks sa kogu aeg ütled 'johhaidii'?"
Kui mõistad mis su parasiitsõnad on.

Olli monoloog hetk tagasi: "Emme, mits sa kogu aeg ütled 'peab juhtme välja tõmbama, multita kinni panema ja lähme alla'. Oopis küsi, et Olijel, kas sa tahad jeel multitat vaadata? Jah, tadan küll. Kogu aeg 'pead, pead, pead kinni panema ja lähme alla'."

Ollil on ilmselgelt asjad selged, kui keegi stuudiosse pildistama tuleb ja tema ka samal ajal kodus on: "Jaa kui keedi tuleb suudiosse, siis üted 'tele, see on minu Olijel, tema vaatab siin mutikaid,' ja siis mina üten 'tele' ja vaatan mutikaid edasi ja sina teed pilti."

Oll: "Emme, lähme täna tülli!"
Mina: "Kas sa tead mis see tähendab?"
O. tundub kõhkleval seisukohal.
Mina: "See tähendab, et me oleme teineteise peale pahased. Tahad või?"
Oll võidukalt: "Jaaaaa!"

Oll mängib tädiga Wii'd.
Mina: "Oll, mis teed seal?"
Oll: "Paneme möllu!"

Oll: "Millal jõulunana tuleb?"
Mina: "Kolme nädala pärast."
Oll: "Aga ma ei viitsi ju oodata."

O. lõunaund ei maga. Täna pidi tal olema puhkepäev, aga laps jäi haigeks hoopis.
Oll: "Emme, pea ikka valutab."
Mina: "Aga siis peame küll täna lõunaund tegema."
Oll: "Eiii, ma ei taha."
Mina: "Kui pea valutab, siis peab natuke pikutama."
Oll: "Ei valuta enam!"

O.: "Emme, sa oled nõme!"
Mina: "Misasja, miks?"
Mõttepaus: "Naliiii! Lihtsalt õppisin nii rääkima."

Oll vaatab mingit multikat ja sealt kostub lause: "Kirjutan sellest enda blogisse."
O. hüüab mulle: "Emme, sina ei kiljuta blogisse.

Teen Ollile juustusaia (saiaks on Fazeri juurikasai).
Oll: "Mis need oranžid tükid siin sees on?"
Ma ei tea kas ausalt vastata või luisata: "Eee... porganditükid."
Oll: "Aga mai taha ju seda."
Mina: "See on jõulusai. Seda söövad kõik lapsed kellel käivad päkapikud."
Oll: "Aaa." Ja sööb kahtlustavalt saia edasi.
Toimiks sama jutt vaid mehe peal samuti... aga tal ei käi päkapikud ka.

O. seisab jõuluvana ees.
Jõuluvana: "Sa näed välja ju nagu president (Ollil oli kikilps)! Kas salmi ka loed?
Oll: "Käbi, käbi, käbi, luuletus sai läbi."

Kas teile tuleb koju jõuluvana? 
Kui ei tule, kas siis lapsed peavad ikka luuletust lugema?




0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused