Nädal pärast operatsiooni

Tegelikult mul ei olegi midagi erilist kirjutada seoses O. operatsioonist taastumisega. Looooomulikult mõtlesin enda peas asja suuremaks ja dramaatilisemaks, aga olgem ausad, milline ema seda ei teeks? Ikka korrutad ju, et kõik läheb hästi ja see on väga kerge operatsioon... ja siis lihtsalt loodad, et väike osa sinust ka usub seda.

Nii nagu kirjutasin juba selles postituses (link), muutus Oll endiseks pärast jäätise söömist. Mis oli umbes tund pärast operatsiooni lõppu. Ja ainus erinevus selles päevas oli koju sõites kui ta natukeseks tukkuma jäi, sest tavalisel päeval ta lõunat ei maga. Kõik. Õhtul läks 7 aeg magama ja ärkas järgmine päev nagu poleks midagi erilist toimunud.

MINA olin see kes oleks opil olnud. Nagu sõbranna ütles, siis vajab laps järgmine päev ka veel ilmselt rohkem und. Jessand mul oli sada häda küljes. O. oli aga energiapomm, keda pigem pidi maha rahustama, et ta ei tormaks ja jookseks (hoolimata enesetundest).

Küll aga panen kirja enda mõtted nüüd tagantjärele sellest. Noh, nüüd kui see on tehtud ja emotsioonid maha rahunenud, sest operatsioonipäeva postitus oli ikka väga mis-meele-see-keelel kirja pandud.

Mu jaoks olid kaks hetke emotsionaalselt rasked. Siinkohal ütlen, et see ikka oleneb väga palju sellest, kuidas teie enda laps selles olukorras reageerib ja eks minu emotsioonid sellest ka tulenesid. Esimene kord kui pidin midagi nö Ollile tegema, oli pärast seda kui õde oli Ollile tuimestava kreemi kätele pannud ja ma pidin talle kaks küünalt ise panema. See mind otseselt ei hirmutanud, olen ennegi O.le küünalt pannud, aga alati kui ta on maganud. Ja nüüd veel kaks. Rääkisin talle mis nüüd juhtub ja miks see vajalik on (okei, seda MIKS see vajalik on, ma täpselt ei tea... arst palus panna... nii tehakse). Kui see oli tehtud, siis sai Oll vist aru, et miskit hakkab ikkagi toimuma ja tal läks silm õrnalt märjaks. Ma muidugi kartsin, et tegin kuidagi haiget, aga ta ütles, et valu pole. Lihtsalt oli kurb. Ja just see Olli püüd nii vapper olla, on nii ilus, aga samas jällegi nii tohutult raske, sest kui tema on vapper ja ei nuta, kuidas mina saan?

Seejärel pidime ootama, O. pidevalt korrutas, et isssand kui igav tal on ning millal me ära võime minna. Ja nii ma ikka rääkisin, et vaja on enne veel üks kiire tudu teha, kollid ninast välja võtta ja siis saab jäätist.

Kanüüli panemist ma enam ei kartnud (MINA :D :D Ollilt ma ju ei küsinud ja ega ta teadnud). Alles 10 päeva tagasi oli vaja ju verd võtta ning ma eeldan, et see oli palju valusam kui kanüüli üks väike "suts". Tohutult tänulik olen suurepärasele personalile haiglas, kes tegid selle protsessi O. jaoks nii kergeks ja kiireks ning oskasid nii hästi väikelastega tegeleda, et nad ei kardaks.

Muidugi oli seal ka väiksemaid lapsi, kes väga kisasid ja karjusid, aga olen enam kui kindel, et oleks me aasta tagasi selle tee ette võtnud, oleks O. sama moodi seal teadmatuses ja hirmus nutta röökinud (sest ega kui jutt suust veel välja ei tule, kuidas sa end siis ikka väljendad), aga seda ma ei saa kunagi enam teada, kuidas ta oleks siis olnud. 4-aastasele juba seletad rahulikult ning ta saab palju paremini maailmast aru. 2-3 aastased on ikka teps teine teema.

Ma arvasin, et see hetk kui teda opilaual ette valmistatakse, saab ka raske olema... aga ei olnud. Või ma suutsin end ise ka ära petta (kahtlustan seda väga tugevalt). Kui küünla panemisel tekkis O. silma kerge eel-pisar, siis opilaual oli see nutu tulemine juba tõenäolisem. Seda nähes tegin enda südame kohe eriti kivikõvaks, sest ma ei näinud otsest mõtet ka ise järgmised ca 20 minutit ulguda ja paanitseda. Küll aga oli kõik seal opitoas toimuv kui Oll veel ärkvel oli, tohutult positiivne kogemus, aga sellest kirjutasin juba eelmises operatsiooni postituses. Ei rahustatud mitte ainult Olli, vaid ka mind (kuigi ma omaarust olin jummala chill).

KÕIGE raskem aeg oligi mulle kohe pärast operatsiooni. Füüsiliselt polnud midagi rasket (va tohutu unevajadus), aga see on vist kõigile ilmselge, et asja teeb ikka raskeks meie enda peakene, mis igasugu asju välja mõtleb. Nüüd aga polnud vaja midagi välja mõelda, oligi väga raske näha enda last lohutamatult nutmas ja vaevlemas ning oskamata midagi teha.

See oli see aeg, milleks ei saanud last kuidagi ette valmistada. Võid ju rääkida talle küll enne, et pärast ärkamist võib natuke raske olla või ka valus (tegelikult väga valus mitte, kui siis kurk, sest ka O. puhul kinnitati mulle, et ta ei tohiks valust nutta, sest on valuvaigistite all), aga hoopis teine asi on ikkagi väikesel lapsel seda ise kogeda. Olen isegi narkoosi all olnud ning sellest ärkamine oli veider, samas opereeriti mul kõhtu (pimesool) ning näos ei toimunud midagi. Ollil voolas tati ja vere segu (mitte palju... vahetult pärast ärkamist), ei mõistnud mis ümber toimub ja tahtis lihtsalt oma koju minu kaissu.

Nii raske oli püüda talle seletada, et kõik on möödas ja rohkem ei tehta midagi. Umbes 20 minutit pärast ärkamist oli ta juba üleval-üleval. Ehket toibunud ja sai ise voodil istuda ja ringi vaadata (jõi mahla, mis seal antakse), aga ikka tekkisid sellised nutu- ja kerged paanikahood. Siis ma muidugi arvasin väga dramaatiliselt, et see ei saagi läbi. Kogu see aeg seal üleval vahetult pärast oppi kestis mu jaoks justkui nii kaua. See tundus nii pikk aeg... ometi olime juba umbes 50 minutit pärast operatsiooni lõppu tagasi all palatis enda voodis.

No vot siis, selline oli Olli adenoidiopi järelkaja. Tõesti, see ei ole üldse hirmus ja raske operatsioon... lapse jaoks. O. oli tohutult vapper ning nagu ütlesin - tund pärast oppi oli ta juba tema ise. Enda kohta ei saa ma sama öelda, sest see võttis mu emotsionaalselt päris läbi, eriti pärast seda kui koju jõudsin ning õhtul pimedas natuke aega täitsa üksi olin. Ma nutsin kõik enda päeva jooksul tekkinud emotsioonid välja, sest olingi need täitsa ära peitnud. Ning eks ma need mõlemad postitused ikka ennekõike emade jaoks ka valmis kirjutasin, kellel see kõik veel ees on. Seega veel viimast korda - see on kerge operatsioon lapsele. See ongi peamine!


10 comments:

  1. Ma vist oleksin pidanud need kaks õpi postitust vahele jätma.
    Nimelt kahtlustan, et Karlil on ka adenoidid, järgmine nädal saame kontrolli. No ma juba kujutasin ette kuidas minu 1.8a beebi seal röögib ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga samas mine sa tea, mul oli seal reaalselt kogemus väiksema lapsega vaid ühega. Mu enda lapski üllatas mind väga.

      Kustuta
  2. Anonüümne15.02.18 09:15

    Kirjutasin nii pika kommentaari, ja vist läks midagi valesti. :D

    Igastahes on tore, et need opid on nüüd inimlikumad.
    Ise käisin ka 4-aastasena adenoide lõikamas (hetkel olen 30). Ema jäeti ukse taha. Mind pandi lastepolikliinikus suvalises kabinetis riiuli peale istuma (oli kõrgem, kui toolid). Siis võeti välja küüslaugupressi taoline ese ja anti kuri korraldus "suu lahti!". Ei mingit seletamist, lohutamist, tuimestust. Sellest hetkest alates ei usalda ma absoluutselt arste. Olen see inimene, kes ei tee üldjuhul vaktsiine, et käi günekoloogi juures ning kui satungi arsti juurde umbusaldan absoluutselt kõike mida nad räägivad. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi nii võib tõesti ikka väga kole mälestus jääda :/ Palju on ikka ajaga tõesti muutunud.

      Kustuta
  3. Minu 2a ei nutnud kordagi, v.a pärast ärkamist ja enne kui mu sülle sai. Ka verd ei tulnud tal üldse. Aga muidu oli mul täpselt sama kogemus, v.a et mina nutsin end tühjaks opisaali taga pingi peal :D aga laps ka oli nii vapper ja taastus nii kiiresti, et mul oli väga hea meel, et saime selle ära teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vot, seega äkki poleks Oll mul ka nutnud see aeg. Mine tea eksole. Hea, et kergelt läks :)

      Kustuta
  4. Meil aasta tagune operatsioon ei läinud nii kergelt. Tekkis suur verejooks, kuna oli ülisuur adenoid. Kaaluti juba uut oppi et verd kinni saada. Päris kole oli. Ei olnud selleks üldse valmis. Nüüd siis aasta hiljem tegime röntgeni. Adenoid tagasi, arsti kirjeldus oli, et mitte väga suur. Varsti nina-kurguarstile ja siis saame spetsialisti arvamust kuulda. Laps 4-ne hetkel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oijah, sellega ma olen ka arvestanud, et võib ka tagasi kasvada :/ Täiesti jant nendega ikka. Tean ühte kes käis lausa 3 korda neid lõikamas.
      Kui ma spetsialisti juures käisin, siis jättis arst mulle sellise mulje, et oiiii niiiii suur adenoid on. Täiega hirmutas ära, samas nagu mingit kiiraega ka ei saanud. Ja pärast tuli välja (epikriisi lugesin), et täiesti tavaline oli.

      Kustuta
  5. Sattusin neid adenoidiopi postitusi lugema just selle "tagasi kasvamise" teema kaudu. Tegelikult see ikka ei kasva tagasi. Lihtsalt mõni kirurg ei saa esimesel korral kõike kätte ja ju siis võib edaspidi jääda ikka segama, et tekib vajadus korduspiltideks jms-ks, mis siis näitab, et justkui kasvas tagasi.
    Siin on sellest kirjutanud ka üks doktor: http://www.rhinocircus.com/uneapnoe/adenoid-kasvas-tagasi/

    Teine asi, mis suvisest postitusest silma jäi, et arst vaatas suhu ja ütles, et adenoid on hirmus suur. Adenoid ei paista silmaga kuidagi, ei ninast, ei suust. Nii, et see on küll mingi imelik jutt, mida see arst rääkis.

    Igaljuhul tore, et kõik läks hästi. Tegin selle ka oma lapsega suvel läbi, nii et tean, mida sa tunned ;) PS! Meil ei pidanud lapsele küünlaid panema ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No johhhaidiiii ausalt selle teise lõigu kohta. Päriselt?! Sest ega mina ei osanud nagunii midagi sellest arvata ning vahel tõesti usun seda arsti juttu :/ igatahes oli kuidas oli ja tehtud sai. Tagantjärele saan nagunii aru, et ta liialdas selle jutuga, epikriis rääkis ju teist juttu (ja neid arste ma tõesti usun). Loen kindlalt seda linki, aitäh

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused