Operatsioonipäev

Olen üldiselt sellise suhtumisega, et kui teele tekivad ette takistused, siis selleks, et mind testitakse kui väga ma ikkagi midagi tahan. Näiteks hakkasin ostma endale uut objektiivi suvel, pidin niiiii palju sellega jamama, et lõpuks ta endale saada. Küll polnud see saadaval, siis saadeti mulle Canon kaamera ette käib objektiiv, siis jamas pank. Või kui vana kaamera hakkas juksima, hetkeks mõtlesin küll, et äkki jätan asja pooleli lihtsalt... aga ei - testitakse!!! See on muidugi risti vastupidi minu suhtumisele kunagi: esimene takistus tuleb - loobu! Milleks riskida kui niisama on ka täiesti okei olla.

Kui nüüd nädal enne Olli adenoidi operatsiooni hakkas tema tervis juksima, mõtlesin aga hoopis "vanaviisi", et äkki on see märk, et ei peaks ikka operatsioonile minema. Noh, et märk kõrgematelt jõududelt või nii ja kuni selle hetkeni, mil ta opil oli ja ma jälle tema juurde sain minna, palusin kõike mis vähegi sain, et see kõik oleks taaskord lihtsalt testimiseks.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, sõitsime õhtu enne Tartusse sõbranna juurde ööbima. Operatsioonipäev algas väga varakult - 5:45 ajasin end voodist üles. Ega ma olin nagunii vaevu magada saanud, sest und ei tulnud ja ega see silmas ka püsinud. Sättisin end valmis ning lootsin, et ehk Oll magab ikka kauem (sest seda väiksem tõenäosus, et ta hakkab juua nõudma), aga kus sa sellega - kell 6 oli ka tema üleval.

Õnneks oli tal hommikul tegemist rohkem kui aega söögile/joogile mõelda, sest kõik kohad olid ju uusi mänguasju täis. Mina jõin veel kohvi jaaaa thank God, et jõin, sest minu järgmine mini snäkk oli vahetult pärast O. oppi ning korralikum söök alles pool 3.

Kella 7ks sõidutas sõbranna meid Kõrvakliinikusse. Tundus, et me olime päris täitsa esimesed seal, sest garderoobki oli veel kinni (fyi garderoobitädi läks ekstra särama kui ütlesin, et meil on vahetusjalanõud :D). Andsime asjad ära ning suundusime teisele korrusele registreerima. Jaaaa sorry, et tmi, aga möödas oli vaevu 40 minutit viimasest käimisest, kui ma tundsin, et pean juba vetsu minema. Nimelt nii töötan mina närvilises olukorras - käin pidevalt vetsus, sest mul on "närviline põis". Vahet pole kas ma joon midagi või ei, see lihtsalt täitub ja täitub ning lõunaks kahtlustasin, et mul on võib-olla põiepõletik tekkinud (aga siiski pole!).

Kui paberid täidetud (hea, et ma umbes ikka teadsin Olli kaalu, kuigi eeldan, et haiglas vast leiaks ka mõne), saadeti meid mingi kuuldeaparaadiga tädi juurde. Pani aga meie kaustiku vahele lehekese ja saatis edasi riideid vahetama.

Oll sai endale haigla poolt riided, mulle soovitas sõbranna selga panna pigem tumedad riided, mida ei karda veriseks teha. Mõtlesin kohe, et iiiiiik, mis veri?! Kuid olgu etteruttavalt öeldud, siis veriseks ei saanud midagi... peale taskurätiku. Ja nii me kooserdasime koos ooteruumi. 


Seal said kõik lapsed mängida, õde tuli rääkis üldiselt ära mis toimuma hakkab. Pani lapsele tuimestavat kreemi kätele, et kanüüli panek oleks valutum (igaks juhuks paneb ta rohkematesse kohtadesse seda) ning siis jäi üle vaid oodata, et meie nimi öeldakse.

Kuna olime esimesed, eeldasin... et me oleme esimesed :D Aga enne meid kutsuti hoopis üks väiksem laps üles. Mõtlesin, et noooo ju siis võetakse ikkagi pisemad enne, millest lapsevanemana saan ka täiesti aru. Aga ei möödunud vist 5 minutitki kui Oll järele kutsuti.

Rääkides Olli meeleolust enne seda tralli, siis teadis ta vaid nii palju, et seal ta jääb magama hästi kiiresti ning arstionu võtab tal kollid ninast välja, mis niisama lihtsalt ei tule. Tundus ta jaoks igati loogiline lause. Lisas vaid kurvalt (kodus kui rääkisime sellest enne oppi), et aga talle ju maitsevad kollid. Võeh.... ehket tal oli kahju.

Kanüüli panek läks ka väga libedalt. Pärast mainis, et natuke oli valus, aga ta ei teinud piuksu ka. Selles mõttes oli mul hea meel, et ta nii suur mjees juba on, et mõistus peas ning saab kenasti ära rääkida, kuidas asjad on. Eks väiksemad lapsed muidugi nutsid rohkem ning ei mõistnud nii hästi, mis oli kohe-kohe toimumas (okei, ega O. ka ju ei teadnud täpselt).

Kohe seejärel suunati meid edasi opisaali. Mulle meeldis väga sealne meeskond, kes püüdsid Olli tuju võimalikult positiivsena hoida, sest ma ise vaikselt nägin, kuidas ta oleks tegelikult kohe-kohe tahtnud nutma hakata, aga hoidis tagasi. Ise pidevalt korrutasin talle, et kõik on hästi ja olen kogu aeg tema kõrval. Näidati talle lõbusalt, et pannakse rinna külge kleepsuga juhtmed (neid oli ta juba varem näinud kui mulle EKG tehti) ning eriti koomiline oli hetk kui õde ütles: "Alber, Alber vaata siia." Taheti näidata Ollile, kuidas süda tuksub ja mis erkaanil näitab. Ehket ma ei tea kas ta luges valesti, et kuigi minu perekonnanimi on jah see, siis Ollil ju pole. Seega Oll ei reageerinud ning ma suunasin ise O. tähelepanu südamemonitorile. 

Seejärel lisati kanüüli erinevaid aineid (või... mis see õige termin oleks) ning vahetult enne selle aine panemist, mis teda uinutab, ütles ka arst mulle, et see toimib väga kiiresti, et ma ei ehmuks sellest. Ehket nii ongi normaalne. Oll oli terve aeg kusjuures seal opilaual istuli ning seda ka uinumise hetkel kui arst ta õrnalt siis lauale pikali asetas. Minul loomulikult seal pärast seda kauem enam ei lastud ollagi ning suunati opiosakonnast välja. Ma ei hakanud Olli pärast seda enam üldse vaatamagi üle õla. Kohe kui tal silm kinni vajus ja pikali asetati, võtsin kaasa tema sussid ja tormasin kiirelt välja.

Teadsin juba ette, et mingit vesistamist ma ei hakka tegema. Esiteks ma ei taha nutta avalikult ja teiseks oleks see mu lihtsalt jõuetuks teinud. Ning kui päris aus olla, siis ei olnud see lapse uinumise hetk ka teab mis traagiline. Vähemalt nii ma kordasin, sest enesetunne oli mul hea ning ma usaldasin neid inimesi. Mis muidugi ei tähenda, et ma poleks kõrgemaid jõude palunud, et kõik ikka hästi läheks.

Selleks ajaks kui ma pidin Olli ärkamise juurde minema, olin ma oma närvilise põiega juba 4 korda vetsus käinud. Ja tegelikult hea oli, et vahepeal vetsu otsisin kuna see viis mõtted eemale. Minu kõrval istus üks isa kes tundus küll maru mures olevat ning see oleks mind vaid rohkem närvilisemaks teinud. Kogu aeg vaatasin kella ja ootasin, et 15 minutit täis saaks, sest siis peaks opp läbi saama. Möödus 15. Möödus 20. Ja lõpuks vahetult enne 9 (kell pool 9 algas opp) kutsuti mind Olli juurde.

Astusin ruumi ja juba kuulsin eemalt Olli nuttu. See oligi ilmselt kogu selle päeva raskeim hetk emotsionaalselt. Üks asi on last ette valmistada ja mõelda erinevaid stsenaariume välja, teine asi on aga näha last nutmas ja ohkimas/köhimas ning ei tea mida teha temaga. Arst tuli veel mu juurde kinnitama, et tal on valuvaigistid peal, seega ei saa see väga valus tal reaalselt olla (ehket miks ta sellel hetkel tundus nagu oleks valudes). Tegelikkuses oli see lihtsalt ilmselge kerge paanika ja eks omajagu ka ebamugavust/valu kurgus. Nii ma siis lohutasin teda ja rahustasin kuidas sain. Õde tuli ühel hetkel mu juurde, et aga miks ma last ometi sülle ei võta. See oli ainus hetk kui ma oleks tahtnud ära flippida (dramaatiline), sest kui mulle öeldakse, et laps peab olema kõhuli või külili, ei ole mu esimene reaktsioon teda sülle võtta. Kuid noh, see oli mu emotsioon sellel hetkel ning tegelikult tundsin tohutut kergendust, et võisin teda ikkagi sülle võtta.

Varsti toodi talle ka kõrrejook, mis tegi küll elukese natuke paremaks, aga tegelikult olin vist oma 45 minutit seal ruumis teda rahustamas. Ühel hetkel hakkasin talle lihtsalt totakaid nalju rääkima, et ta tuju parandada, sest iga pisemgi asi ajas ta uuesti nutma. Ja nuttis ta vaid seda, et tahab koju minna. Mis noh, oli arusaadav, sest oleks ise ka tahtnud.

Kui lõpuks olid pisarad otsas, tuldi meid alla palatisse viima. Oll pandi ratastooli, kuigi alguses mõtlesin teda süles tassida... aga ma ausalt ei olnud enam kindel mis konditsioonis isegi olin. Teadsin, et pean tugev olema nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, aga ei tahtnud riskida, et lapsega koos pikali kukun. Ja noh, eks O. tahtis ka ratastooliga natuke sõita.

Palatis olime päris pikalt ainult meie kaks (kokku oli 5 voodit). Kohe toodi Ollile ka jäätis (sai valida kahe vahel), väike kohupiim, vett ja väike jogurt. Ja KOHE kui O. oli jäätise lõpetanud, oli ta tema ise. Muidugi füüsiliselt veidi nõrgem, aga olemine oli küll tal täitsa hea. Vaatas multikaid või mängisime Uno kaarte (niiii hea, et need ikka kaasa võtsin, muidu oleks tal küll igav olnud).


Ja kuna ta taastus päris kiiresti, seda rohkem tahtsin KOHE koju saada. Ja muidugi tema ka, sest ta ise ka korrutas, et kõik on tal nüüd korras ja hea olla. Mingil hetkel täitusid ka teised voodikohad ning sagimist läks rohkemaks. Varsti lubati meil ka mängutuppa tagasi minna.


Lõpuks umbes 12:30 lubati meil koju minna. Õde rääkis mulle kõik vajaliku ära, pöördus siis Olli poole, et kas temal on küsimusi.
Oll: "Jah, on küll."
Õde, veidi üllatunult: "Ja mis küsimus sul oleks?"
Oll mõtleb hetke: "Eee... tegelikult ei ole ka."

Seejärel sõidutas sõbranna meid tagasi koju. Koduteel tegi Oll väikese power napi ning on praeguseni üleval olnud ja jäätist söönud. Milline õnn, et emme sunnib jäätist sööma! Aga tegelikult sundima ei pea :D

PS! Küllaltki emotsiooni pealt kirjutatud postitus, lisaks mulle tundub, et oleksin nagu 24h üleval olnud... seega homme on aeg õigekirja kontrollida ja nüüd vist pikutama :D

PPS! Nutiajastu emmeke nagu ma olen, tundsin huvi juba eelnevalt sõbranna jutu järgi, et mis moodi telefoniga lood on. Kuhu võib ja kuhu mitte? Ehket kui mõnel on see tee ees seismas ja mõtlete, et tahaks lapse opi aeg telefoniga rääkida närvide rahustamiseks, siis parem seda mitte teha ja esialgu telefon siiski lukustatud kappi jätta (millele on ligipääs sul kogu aeg olemas). Nimelt operatsiooni osakonda ei tohi telefoniga minna (see asub hoopis teisel korrusel tavapalatist) ning kuskile mujalse seda seal ka jätta pole kui on aeg laps üles äratada. Äärmisel juhul siis minna 10-15 minutiks tõesti tagasi alla, rääkida seal ära ja siis loota, et oled õigel ajal üleval ootamas kui jälle lapse juurde kutsutakse. Aga ma räägin siin ka vaid Tartu Kõrvakliiniku kogemusest. FIY opisaalist kõrvalpalatis kus oli taastumine, olid kõik õed telefonides :D Niiet ma ei tea :D :D

4 comments:

  1. Tehtud! Tublid! :) Siiras ja emotsionaalne postitus tõesti, väga põnev oli lugeda. Ma oleks 100% tönnima hakanud seal opisaalis. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on hea meel :) Tead, kuni õhtu enne olin ka kindel, et nutan seal... sest ma arvasin, et Oll kindlasti hirmul (mida ta ka oli) ja nutab. Kuid ta ei näidanud ju miskit välja ning kus siis minagi sain seal nutma hakata kui tema ei nuta :D

      Kustuta
  2. Hea siis, et ma ei teadnud, et op 15 min kestab, oleks vist paanikasse sattunud :P Jako oli opil 50 minutit, tal ei tahtnud veri hästi hüübida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nagu olen aru saanud, siis keskmiselt peaks jah ca 20 minutit kestma. Kuigi ma olin valmis pikemaks ajaks, sest arstide jutu järgi olid tal need "väga suured". Aga kui epikriisi lugesin, siis olid täitaa keskmised olnud.
      Kas jäite siis ka kauemaks jälgimisele?

      Kustuta

 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused