Mida õpetas mulle Perekool

Hea küll, see oli niisama clickbaitiks pandud pealkiri, aga mõte jääb üldiselt samaks. Ei ole ma esimene ega viimane blogija, kelle tegemiste kohta on mingil hetkel kuskil sõna võetud (mingil hetkel... sest ega ma enam väga suur kirjatuvi pole) ja arvamust avaldatud. Eks ikka selles mõttes arvamust, et kuidas saaks paremini ja mida teised kindlasti minu asemel ei teeks. Ja nendest umbes 10st korrast (süõ) kui olen enda kohta midagi lugenud (väljaspool anonüümseid kommentaare mu enda blogis), on isegi ehk kaheksal juhul olnud tegemist pigem konstruktiivse kriitikaga.

Ega ma seda konstruktiivset osa muidugi kohe nendest välja lugenud. Kuigi võin öelda, et "mis ma ikka võõra inimese juttu kuulan ja hinge võtan", aga who am I kidding! Esimese ropsuga ikka loed ja mõtled, et no pekki küll, mis see teiste asi on või kuidas sa küll julged mulle midagi negatiivset kirjutada (jah, hoolimata sellest, et enda elu on Internetis üleval, ei ole mina veel selle peale tulnud, et teisi õpetama minna... vaikselt arutan sõbrannadega... khmm khmm :D ). KES TAHAKS kuulda/lugeda enda kohta negatiivset :D Ok, Jeffree Star ilmselt, sest ta lihtsalt on drama-mama.

Igatahes mõtlesin seda kriitika jagamist nüüd hoopis teise pilguga võtta - läbi kerge huumori, sest nagu ütlesin, 10st korrast 8l on asi olnud konstruktiivne. See on fakt, et kui mu kohta on midagi kirjutatud, siis umbes alaatiiii ma mõtlen nende sõnade üle päris pikalt veel järele (ja ma ei unusta mitte kunagi mitte midagi mis mulle on ... mis on tihti pigem halb asi :D).

Esimese asjana meenuvad mulle vanad head Ask.fm ajad ja kuidas keegi kommenteeris mu kulme. Midagi sellist, et mäsasi mul seal otsa ees kulmude asemel on. Tunnistan, et jah... suht spermatosoide meenutavad nad küll (ei välista, et midagi taolist kirjutatigi, sest kui ühe kommentaari avaldasin, nõustusid veel mitmed sellega). Sama moodi tunnistan ka, et no ei ole mulle kulme enam antud. Kunagi teismelisena kui juuksur mind blondeeris, soovitas ta mul kulmud väga peenikeseks kitkuda, sest noh... tume kulm ja blondid juuksed "ei lähe kokku" (khmm... link). Ja nii ma nad siis ära kitkusin ja tagasi enam ei saanudki.


Vaadates seda jumalikku pilti aastast 2013, siis... ma saan aru nendest kommentaaridest :D See ei tähenda, et mul oli maru hea lugeda seda arvamust, aga nüüd võtan seda kui väga head soovitust, sest... issand kui ma praegult veel selliste kulmudega ringi kõnniks. Mis ei tähenda, et mu praegused ideaalsed oleks, aga kindlasti on toimunud kerge areng. Nüüd ma näiteks tean, mida tähendab kulmude harjamine ja värvi hajutamine... mitte lihtsalt "tõmba kriips üle kulmu".


Välimuse kohta vist midagi muud erilist ei olegi öeldud, sest noh, egas mul muud seal väga midagi muuta saagi. Kõige muuga peab lihtsalt leppima ja õnneks on sellest vist aru saadud :D  Jaaa mulle tundub, et see postitus läheb üles hoopis kahe osalisena, sest muidu venib asi liiga pikaks ning täna kostitangi teid vaid enda kulmudega.

Ma usun, et lõbus oleks lugeda ka teiste lugusid antud teemal. Ei pea silmas, et keegi anonüümselt sulle midagi ütles, vaid just seda, et öeldi midagi, mis alguses oli kriitika, aga tegelikult tuli sulle hoopis kasuks hiljem!

4 comments:

  1. Anonüümne12.03.18 15:19

    Minu meelest Miiu kulmud meenutavad pikali komasid. No täielikud komad. Muidu on ta nii kena ka armas aga need kulmud..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teiste lugude all pidasin silmas seda, et kirjutad endast, mitte teisest blogijast. Seda saab Perekoolis edasi teha :/

      Kustuta
    2. Oleks võinud enne postituse avaldamist kuskile kihlveokontorisse enne panuste panemise võimaluse tekitada, ma oleks rikkaks saanud. :P

      Miiu on kümneid kordi vastanud murelikele kulmuekspertidele, et Miiu kulmhd ei kasva ja ainus võimalus nendega midagi "ette võtta" oleks need sinna tätoveerida. Aga Miiu ei viitsi sellele raha panustada. Ka ei meigi Miiu ennast nädalas kokku rohkem kui viis minutit. Sest see ei ole prioriteet. Ma ju NÄEN, et nad on vales kohas ja koledad, aga sinna pole eriti parata (ei, seerumid ja õlid ei aita, ma ei kitku oma kulme juba aastaid, isegi mitte ümbert, ja nad on ikka täpselt nagu nad on) ma ei ole loomult paratamatuste pärast põdeja, eriti, mis välimusse puutub. Mul on sada muud asja, millele keskenduda. Elame veel. :)

      Kustuta
    3. Ma ei tulnud selle pealegi, et kellegi teise kulmudele siin postituses üldse mõelda :D

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused