Sinule

Olen nii mitmel korral seda postitust alustanud, aga ei ole suutnud välja mõelda, mis moodi seda kõike öelda. Öelda nii, et see kõik jääks mulle mälestuseks ning kogemuseks. Öelda nii, et see ei tekitaks mingit suurt haletsust. Öelda nii, et ma ise ei tunneks nagu räägiksin mingist "tavalisest asjast, mis juhtub nii paljudega, seega see on tavaline... seega mis sellest üldse rääkida". Öelda nii, et kellelgi teisel sarnases olukorras, oleks sellest kasu. Ja öelda nii, et ma saaksin hakata tervendama seda tühja kohta enda hinges ning edasi liikuda.

Mitte väga kaua aega tagasi katkes mul esimest korda elus rasedus ja ma ei ole kindel, et oskan selle kõigega üksinda toime tulla. Üksinda on ka tegelikult vale öelda, sest ma ei ole üksinda... aga osa minust tunneb kohe kindlasti nii - üksi, abitu, teadmatuses, segaduses, vihane, pettunud, väga-väga kurb. Ning täpselt selle pärast ma selle kõik emotsioonide ajel kirja panen, sest tean, et need tunded mu sees on normaalsed. On okei end täpselt nii tunda, kuidas ma tunnen.

Kõige raskem ongi ilmselt aru saada, et miks ometi see kõik pidi juhtuma?! Laps, kes oli nii oodatud ja tahetud... aga ometi oli mingi takistus. Ja kõige raskem ongi see, et kedagi ei saa süüdistada, ometi nii väga tahaks. Mõte sellest, et "lihtsalt juhtus nii, sest paljudel juhtub", on isegi hirmutav. Miks meiega? Miks nüüd? Miks, miks, miks, miks, miks?

Ometi näris mind miski juba väga varajases raseduse staadiumis. Iga rasedus on muidugi erinev eelmisest, aga see tundus juba varakult väga teist moodi mu esimesest. Mul käis sisimas pidev võitlus sellega, et mis mu sisetunne ütles ja mis ma reaalselt tahtsin mõelda. Kohati ei suutunud ma enda õnne ära uskuda ja kordasin seda endale, et palun usu, sest see on siin. Teine osa minust aga tundis, et see on vaid hetkeline. Ja seda on ausalt öeldes raske tunnistada. Ma ei arva mitte ühegi ihukarvaga, et "mõtlesin enda hirmud tõeseks", vaid pigem, et tundsin seda kõike ette. See on ka asi, mis tekitab minus tohutuid süümepiinu, sest ma ootasin seda last nii väga. Juba mitu aastat. Ning juba algusest peale tunda seda kõike, see lihtsalt murrab mu südame.

Sama moodi südantlõhestav on teada saada, et suurem osa su enda sõbrannadest on sama asja kogenud, kui mitte isegi hullemaid variante. See ei ole asi, mida tahaksid paljudega jagada, sest see teeb sind haavatavaks. See on nii isiklik. Ning mõistan täielikult neid, kes on otsustanud selle teadmise vaid enda ja kaaslase vahele jätta. Saan aru nendest, kes ei taha enne esimest trimestrit üldse kellelegi sõnagi poetada, et ootavad last. Ja siis on minusugused, kes tahavad leida nii palju infot ja isiklikke kogemusi, kes on sama läbi elanud. Lugeda, kuidas nemad sellega toime tulid, kaua aega võttis, et mitte enam hirmus elada ja kuidas läks elu edasi. Seega tundus vajalik, et ma ka enda kogemuse kirja panen täpselt nii nagu see oli.

Mul püsis lootus vist päris viimase hetkeni, et kõik ei ole nii nagu sisimas tundsin. Esmalt hakkas mul õrnalt määrima, aga kuna varasemalt on meelde jäänud, et veidikene nii vara võibki määrida, siis on see normaalne. Vähemalt selline normaalne, mida ma suutsin aktsepteerida. Tund hiljem muutus see määrimine tumedamaks ja tugevamaks.

Esimese asjana läksin A. juurde, et küsida, mida ma tegema pean nüüd. Mõistus oli justkui kadunud. Lõpuks otsustasin helistada ämmaemanda nõuandeliinile ja rääkida, kuidas asjad on. Arst teiselpool toru oli väga mõistev, rahustas mu maha ja soovitas esialgu rahulikult võtta ja vaadata, kuidas asjad edasi lähevad. Rääkis põhjalikult, mis seda veritsemist võis põhjustada ning rõhutas, et kui ikkagi palju rohkem hakkab verd tulema, pöörduksin valvearsti juurde.

Iga kord vetsus käies muutus mu sees hirm aina suuremaks. Verd ei olnud ikka veel nii palju, et ma oleks Tartusse jooksma hakanud. Hakkasin O.d magama panema ning kirjutasin mõnele sõbrannale. Üks pakkus kohe ka välja, et sõidame Tartusse kontrolli. Tagantjärele ma ei tea miks ma nii väga tahtsin vältida EMOsse minemist, justkui eitades seda, mis juhtuma hakkas. Lõpuks jäi O. magama ning otsustasin siiski kontrollis käia (kui keegi nüüd tunneb huvi, et aga miks A. ei võinud Olli magama panna, et ma läheks EMOsse, siis ma ei tahtnud, et O. üldse sellest midagi teaks ning tema uinumine oli minutite küsimus).

Ütlen siinkohal ära, et Tartu EMOs käik oli selles jubedas olukorras siiski väga meeldiv kogemus. Personal oli suurepärane ning mind koheldi kui inimest ja näis, et minu jaoks oli reaalselt inimestel ka aega (erinevalt kunagi pimesoolega Tallinnas EMOsse pöördudes - kohutav kogemus!!!).

Esmalt kutsus õde mind enda juurde, kuulas mind ära, mõõtis vererõhku ja temperatuuri. Andis No Spad mu valude vastu ning palus oodata, sest võtab naistearstiga ühendust. Juba sinna jõudes hakkas mul üks pidev pissil käimine pihta. Siiani ei tea kas see oli siis nüüd reaalselt katkemisest tingitud või mu närviline põis muutuski veel närvilisemaks. Ja kuna ma ei tea, siis sellepärast lisan ka selle siia sisse.

Seejärel kutsus õde mind tagasi ja ütles, et enne kui naistearsti juurde saan, oleks vaja võtta vere- ja uriiniproov (tore, JUST käisin vetsus), oodata nende tulemusi ja siis ultrahelisse. Andsin lõpuks proovid ära ja siis hakkas see pikem ootamine. Kui need esimesed kaks õe juures käimist võtsid aega oma 40 minutit, siis nüüd ootasime tulemusi ilmselt üle tunni aja. Sõbranna oli kindlasti rohkem minust hirmul, sest olin suutnud end kuidagi täiesti tuimaks teha... ma ei arvanud, et röökides nutmine mind ja teisi kuidagi aidanud oleks.

Umbes pool tundi enne seda kui naistearst mu enda juurde kutsus, tundsin vetsus käies, et midagi tuli välja. Ma ei oska seda absoluutselt kuidagi teisiti kirjeldada. Midagi tuli välja ja ma teadsin väga hästi mis just toimus. Ütlesin ka sõbrannale ning osa minust oleks tahtnud lihtsalt minema jalutada ja koju kiirelt saada.

Oleks võinud arvata, et mul oli selleks hetkeks lootus kadunud. Tegelikult mitte. Arst viis mu kolmandale korrusele naistearsti kabinetti ja rääkis minuga kõigepealt. Ootasin, et ta ütleks, et ma ei ole enam rase, sest tal olid ju tulemused käes... selle asemel hakkas ta arvutama mu nädalaid ja mis mu hcg tase oli - täiesti rase ja vastas oletatavatele nädalatele. Lootus tärkas jälle.

Esmalt vaatas ta peegliga, et verd ei ole üldse palju. Lootus jälle. Seejärel hakkas ta UHga vaatama. Natuke liiga kaua vaatas mu jaoks ning hirm tuli jälle nahka. Siis ta aga ütles, et kutsub vanemarsti, sest ta ei ole 100% kindel endas ning sellises olukorras ei taha keegi kõhklema milleski jääda. Taaskord tärkas minus lootus. Kui ta kabinetist välja läks, hakkasin ma lihtsalt metsikult värisema. Nagu oleks nii-nii külm olnud.

Arst aga ei näinud midagi. Lootemuna polnud ja see tekitas temas segadust, sest hcg ju näitas üht ning hetkeks hakati kahtlustama hoopis emakavälist rasedust. Siis aga ütlesin, et arst oli nädal aega tagasi mind UHga kontrollinud, aga rasedus oli veel liiga väike ja pidin nädal hiljem uuesti minema (see kõik toimus 3 päeva enne kordusvisiiti). Lisasin veel, et tundsin umbes 40 minutit tagasi, et midagi tuli mu seest välja.

Kõige hullem olid need 15 minutit pärast kontrolli. Olin kõik enda asjad alla sõbranna juurde jätnud, sest ma poleks enam arvanud, et veeeeel ootama pean kuniks nad pabereid täidavad ja asju kontrollivad. Mida ma muidugi ette ei heida, sest tõesti tehti kõike väga korralikult ja teisiti ei tahakski. Kuid pärast seda kui sa saad 100% kinnitust, et rasedus on katkenud, on viimane asi mida sa tahad, üksinda tühjas koridoris istumine.

Mõned päevad hiljem kinnitas minu enda arst, et tõesti on rasedus katkenud ning mu keha on sellega ise toime tulnud. Mis tõesti oli selles jubedas olukorras ainukene hea asi. Keha sai sellega ise hakkama. Selle eest olen ma lõpmata tänulik. Ja kuigi keha paraneb kiirelt, siis hing mitte nii väga. See on mul täiesti katki, tuhandeks killuks ning momendil ei kujuta ma üldse enam ette, millal ma peaks tegelikult ka terveks saama.

Päris nii ka ei ole, et istun masenduses ja vihkan maailma. Ma võtan seda kõike väga kaine mõistusega ning proovin mõelda, miks nii oli kõige parem. Sest tõesti - parem nüüd kui hiljem... see on ka ainus "parem" selles loos. See oli vajalik õppetund nii minule kui sellele lapsele, millest ma ehk kunagi saan täpsemalt aru. Hetkel on seda veel natuke raske mõista ja ärge arvakegi mitte, et ma kavatsen sellega üksinda toime tulla. Ei, tean, et olen piisavalt tugev, et selle kõigega toime tulla ning abi otsida ja ma ka tean kus seda saan, lihtsalt kõik omal ajal.

Ma ei süüdista ennast, et seda hirmu raseduse ajal tundsin, aga sellest hoolimata pean endale andestama. Osa minust tunneb nagu ma poleks hakkama saanud ja hirm, et kas üldse kunagi veel hakkama saan, on väga värske... aga see kõik ongi veel väga värske.

Sellises olukorras ei oska ka inimesele tegelikult midagi öelda. Kui mu enda sõbrannad on mulle rääkinud, et neil on rasedus katkenud, ei osanud ma ka siis midagi öelda ja kui päris aus olla, ei oskaks ka nüüd. Tollel ajal ma ei olnud seda ise kogenud ja tundus nagu arusaadav, et ei oska samastuda. Proovid lihtsalt mitte midagi lolli öelda (loll on näiteks öelda seda, et "see ei olnud tegelikult veel päris laps"... igaks juhuks, et keegi siin kommenteerima ei hakkaks sellist asja, jätame meditsiinilised terminid hetkel välja, et mis hetkest on loode laps jne). Kui ma nüüd mõtlen enda sõbrannade lugude peale tagasi, olles kogenud midagi sarnast, oleks mu reaktsioon sama - proovi lihtsalt mitte midagi lolli öelda.

Me kõik ilmselt teame, et selline asi on nii tavaline ja paratamatult juhtub paljudega. Ilmselt palju rohkematega kui me arvata oskame. Ning ilmselt igaüks meist on sellega kas otseselt või kaudselt kokku puutunud. Osa minust tõesti arvas, et sellist asja ju ometi ei saa juhtuda... see tundub siiani uskumatu, aga ometi see juhtus. Ometi sai see üheks osaks meie elust.

Ma ei tea kas see postitus konkreetselt kedagi aitab, tõesti tahaksin loota. Samas ei ole mu enda seis kuidagi kiita, ei ühestki otsast inspireeriv ega innustav, sest see alles juhtus. Hetkel alles aktsepteerin seda, et ma ei saa sellel aastal teist korda emaks. Aktsepteerin, et elul on minuga teised plaanid. Aktsepteerin, et see kõik juhtus hoolimata sellest, kuidas ma end tundsin, mida ma kartsin või kuidas lootsin. See lihtsalt juhtus. Vähemalt ma proovin endale öelda ja aktsepteerida, et see lihtsalt juhtus.


33 comments:

  1. Anonüümne19.04.18 17:20

    Mu rasedus katkes 7.nädalal, mul ka keha sai ise sellega hakkama. Ma ei põdenud üldse kaua, mõtlesin "ju siis ei olnud õige aeg", "mis si***ti, see uuesti" jne. Need laused lohutasid mind. Kõige rohkem olen aga ahastuses sellest, et pärast katkemist pole õnnestunud rasedaks jääda. Esimene rasedus tuli kiiresti, see teine ka, mis katkes, aga nüüd oleme 4 kuud üritanud. Mõnele suht lühike aeg, aga ma ise olen küll väga kurb olnud kui päevad jälle hakkavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah kui nii võtta, siis tegelikult on 4 kuud nii lühike aeg, võrreldes sellega kaua mõndadel läheb. Aga ju siis sama moodi keha lihtsalt vajab taastumiseks rohkem aega, ma tahaks vähemalt arvata.

      Kustuta
  2. Uskumatult kurb postitus ja teema aga väga hästi kirja pandud. Nii hästi, et aru saavad ka need, kes seda ise kogenud pole ning aru ei saa miks see nii haiget teeb. Ma oskan sulle öelda ainult seda, et aeg aitab. Jaa, armi hingest see ära ei kaota ning see väike hing (olgugi, et ainult loode, teie kahe jaoks ju ikkagi laps), jääb sinuga alatiseks. Ta on alati su teine laps. Isegi kui O veel mõne õe-venna saab, siis ka tema jääb alati üheks neist. Ja selle üle kurvastada ning katki olla, on täiesti arusaadav ja mõistetav. Ma ei soovi kiiret paranemist, sest sellest ei pea kiirelt üle saama, vaid head paranemist, sest see on ainult hea, kui sa paraned ja temast saab teie vikerkaarebeebi. Ja tõesti suur aitäh sulle. See teema on väga sage, kuid ikka veel tabu ja suuresti saladus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega päris lõplikult vist ei saagi aru enne kui ise ei koge, mida ei soovi küll kellelegi :/ Aitäh sulle soojade sõnade eest. Kiiret mul tõesti ei ole sellega, kuigi usun, et tema hing tuleb meile ikkagi tagasi uue beebina kunagi :)

      Kustuta
  3. Polegi õiget asja mida öelda... aeg vaid aitab ja sa pole üksi.
    Kui soovid, võin ka oma lugu jagada, aga ma ei käi peale. Raske aeg on see..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult ongi sellele kõige hirmsam mõelda, et pole üksi. See on nii hirmus asi ja mõeldes sellele, et see on nii... tavaline... see hirmutab :/ ma hea meelega kuulan/loen su lugu :)

      Kustuta
    2. Kahjuks jah, mu ämmaemand isegi ütles, et tema kogemus on näidanud, et pea iga teine on seda kogenud. Nii kurb jah see, et nii paljud naised peavad midagi nii kohutavat üle elama.
      Mul on olnud nii raseduse peetumine, kui ka katkemine. Nende vahel oli 4 kuud. Kaks korda järjest ja lühikese aja jooksul midagi sellist üle elada oli kohutav. Veidi aitas, et mul oli 1.5 aastane poeg, kelle eest hoolitseda, aga samas võib olla tegi see ka leinamisprotsessi pikemaks.. katkemine mõjus mulle isegi raskemini, see tuli nii äkki, ma olin nii veendunud, et see kord läheb kõik hästi (peetumist mul hakati varem kahtlustama, kuna loode oli kalendri arvutusest 2 nädalat väiksem. Kolm nädalat ma ootasin uut ultraheli). Peale katkemist veel tükk aega öösiti nutsin patja ja üritasin endas vastuseid leida.
      Aga u aasta peale katkemist ma jäin lõpuks uuesti rasedaks. Algus oli küll keeruline, kuna tekkis hematoom ja oli katkemisoht, olin nö puhkerežiimil, et vältida pingutust, aga läks õnneks. Aga ma nii kartsin. Hirmuga käisin vetsus, ühe korra ka käisin emos. Nüüd mul on nüüd armas 10-kuune tütar.
      Muide me kohtusime juhuslikult u aasta tagasi, Tallinnas bussipeatuses, mul oli suur kõht ees ja tulin rääkima :)
      Ma soovin sulle jõudu ja et tulevik tooks vaid head!

      Kustuta
    3. Ma ei kujuta ettegi mis siis veel oleks, kui selline asi juhtub esimest last oodates/planeerides. Mul on nii hea ja tegelikult ka natuke kindlam olla, et mul on Oll juba olemas. Kindlus, et küll me lõpuks ikka oma beebikese ka saame.

      Kustuta
    4. Kindlasti saate! Saadan häid mõtteid teie pere poole, et nii läheks!
      Muide enne oma viimast rasedust läksin ka uuesti õppima ja mõned kuud hiljem jäingi rasedaks. Aitas rahulikult võtta, muidu olin enne ikka väga endas kinni, et miks rasedaks ei jää.

      Kustuta
    5. Ma küll mõtlen juba ette, et aga nüüd on mõte juba seal, et jessand rasedana ülikoolis olla - JÄLLLE VÕI?! Olliga ju olin viimasel ülikooliaastal rase ning lõputööd läksin kaitsma kui ta oli juba paar kuud vana :D Oli see alles trall ja nüüd mõtlen, et kahe lapse kõrvalt ülikool jälle lõpetada, tundub hullumeelne. Kuigi eks ole teisigi, kes nii teevad. Ja alati saab ka akadeemilise võtta ja natuke venitada kuigi omast kogemusest on parem suuremad asjad ära teha kuniks veel kõige väiksem on väga väike. Oeh... enne võiks ülikooli sisse saada, siis rasedaks jääda ja siis alles vaadata mis edasi teha :D

      Kustuta
  4. Anonüümne19.04.18 17:33

    Ma ise ka selle läbi elanud. Kohutav. Mul oli esimene laps. Köik oli enne arsti juurte jöudmist.. Ca nädal enne arsti. Enda oletuste järgi olin selleks ajaks 2kuud rase. . mdea kas köik oli selle süü et eelmisel päeval liiga rasket asja töstsin või ei.. Aga ca kell 5hommikul tundsin jalge vahel verd,läksin wcsse,muidugi raskustega sest mul oli nii nörk olla. Tagasi tulles istusin 2 korda , löpuks läks pilt silme eest ja plaksti ma pörandal olingi. Aga ime kähku tulin teadvusele ja koperdasin enda tuppa et side vötta ja alla panna.. Panin sideme alla ,töusin püsti ja tundin kuidas klomp püksi kukkus. Oh seda nuttu kurbust kogu päev,aga suutsin samal päeval küünte hoolduses ära käia. Oli see laps upsina tulnud aga siiski ootasin teda. Nüüd vahel siiani mötlen et oleks üks 2 aastane kes mul ringi siblib,kriibib hinge ilmselt elu löpuni sest see on osake naisest. Nüüd on mul 8kuune suslik kodus ja olen ääretult õnnelik ema. Kui see kõik nii minema pidi siis pidi.. 😐

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma nüüd kordangi endale pidevalt, et kunagi kui meil see beebi lõpuks sünnib, siis ei kujuta temata elu ettegi ja ju pidigi eksole nii minema. Aga sama palju mõtlen ka sellele, et oleks see beebi sündinud, ei kujutaks ju temata ka elu ette :(
      Mul on aga hea meel, et uus beebikene teie juurde juba varsti pärast seda tuli :)

      Kustuta
  5. Anonüümne19.04.18 17:34

    Hei! Pikaajaline lugeja siin :) Siiralt aitäh, et selle kirja panid. Usun, et tean seda valu, sest kirjeldasid nii täpselt ka minu tundeid.
    Minu valu põhjus on see, et ma ei jäägi rasedaks. Kõikvõimalikud uuringud on tehtud ja kõik on näiliselt ok, aga lihtsalt ei jää. Ei tea, miks. Juba mitu aastat nii väga ootame ja loodame. Minu olukord on samuti “nii tavaline asi, mis paljudel juhtub” ja kuigi ma sellest hea meelega ei räägi, siis mõned sõbrannad ikka teavad ja mõni on öelnud, et on sama asja läbi elanud. Ma ei tahagi sellest eriti rääkida, sest ma ei taha kuulda nõuandeid, et “lihtsalt võtke chillilt ja küll laps tuleb” või “ära mõtle sellele”. Samas, kui mõtlen, et mida ma siis tahaks, et teised ütleks, siis… ei teagi. Sest selles olukorras ei tee mitte miski olemist paremaks. Kui on palju tegevust (palju tööd, trenn, sõpradega ettevõtmised), siis ei mõtle sellele nii palju, aga kui jälle meelde tuleb, siis on reaalselt tunne, nagu terve maailma raskus vajub õlgadele, tohutu kurbus tuleb peale ja tahaks lihtsalt karjuda “MIKS?!”
    Ma ei oska samuti sulle lohutuseks midagi öelda, sest tean, et selles olukorras ei lohuta miski. Saadan sulle häid mõtteid ja kui tahaksid pikemalt rääkida, siis võin sulle oma nimega läbi fb kirjutada. Pai! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne19.04.18 18:20

      Ei pea siit kommentaarist midagi välja lugema, kuid räägin, kuidas minul oli. 7 a püüdsime, olin lõpuks veendunud, et minu niigi 50% võrra vähenenud võimalus rasestuda oli kahanenud nullini ning, et ma ei saa mitte kunagi emaks. Täiesti hullud enesesüüdistused olid. Pinged ajasid meid lõpuks lahku ka. Kui minu ellu tuli uus inimene, olin kaks kuud hiljem ootamatult rase. Hetkel terve ja tugeva neljase poja ema. Vot selline kogemus elust.

      Kustuta
    2. Isssand ma vaid suuda ette kujutada kui vastik see tunne veel võib olla, et kõik analüüsid on korras ja mitte midagi nagu ei peaks viga olema ja siis lihtsalt ei jää rasedaks. Mida kõike peavad inimesed läbi elama :/

      Kustuta
    3. Anonüümne22.04.18 21:50

      On küll keeruline, aga ma pole siiski lasknud sel olukorral mind defineerida ja ei kaota lootust, et kõik läheb siiski hästi. Läheb ka teil!

      Kustuta
    4. Mul on hea meel seda kuulda :) Väga tugev oled!

      Kustuta
  6. Tõesti kurb. Kuigi ma ise pole seda kogenud, on minu jaoks kõige kummastavam, kui öeldakse, et ju siis pidi nii minema. Ei pidanud, temast pidi saama väike armas beebi ja seejärel tubli ja terve väikelaps, aga ei saanud. Ja seda traagikat ei tohiks kuidagi pisendada.
    Aga tore, et te olete noored ja terved ja tõenäosus teisekordseks katkemiseks on üli-ülipisike.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, mina olen üks nendest kes kordab ka endale nüüd, et ju siis pidi nii minema. See ei tee aga kuidagi seda traagikat väiksemaks, sest asi selles ongi, et muud moodi lihtsalt ei saa seda asja põhjendada :( Ja kõige rohkem tahakski sellises olukorras teada MIKS. Ja ainus mis sellele vastust annab ongi see, et ju siis pidi nii.

      Kustuta
  7. Anonüümne19.04.18 18:15

    Olen selle ise läbi elanud ja minul aitas asjaga toime tulla mõte, et ilmselt oli midagi valesti, et katkes. Kuidagi ma leidsin sellest mõttest tol hetkel natuke lohutust, et see päästis mind hilisemast veelgi suuremast hingevalust... Kuid too hetk, kui istusin kodus ja vaheldumisi nutsin ja tegin rasedusteste ning triibud läksid kord-korralt aina õrnemaka ja heledamaks, kuni kadusid hoopis...võin julgelt õelad, et üks raskemaid hetki mu elus. Loodan, et leiad oma lohutuse ning saad eluga edasi minna!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nagu ka mu arst ütles, siis enamus juhtudel toimubki looduse enda valik ehket oli kromosoomides miskit viga ning katkes. Ning tõesti nagu isegi kirjutasin, siis parem varem kui hiljem. Olli kandes olid ka mingid riskid, mille pärast pidin veel 17. nädalal hirmu tundma selle ees, et kas pean raseduse tõesti katkestama. Tagantjärele mõeldes oli see vist isegi palju-palju hullem kui see mis nüüd :/

      Kustuta
  8. Anonüümne19.04.18 20:44

    Kolmas rasedus katkes üle aasta tagasi. Minu jaoks tegi lihtsamaks asja see, et käisin just arstil kes nägi et rasedus peetunud (kaheksandal nädalal oli 5 nädalase suurus). Arst oskas väga hästi mind ette valmistada mis juhtuma hakkab ja samal õhtul hakkas ka verejooks. Õnneks sai keha sellega hästi hakkama ja ei vajanud sekkumist. Ma õnneks seda hinge väga ei võtnud, kuna peetumisega ei olegi midagi teha. Praegu olen uuesti rase ning lähima paari nädala jooksul peaksin ka sünnitama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma käisin veidi vähem kui nädal enne katkemist UHs (pidin nagunii naistearstile minema ja seega ta kontrolliski kuidas rasedusega on) kus rasedus ei vastanud päevadele, aga rahustas, et vabalt võib olla asi lihtsalt tsüklihäires ning rasestusin hiljem ja nädala pärast uus kontroll. Samas aga rõhutas, et kui peaks ikkagi verd hakkama tulema, pöörduksin emosse. No ja 2 päeva enne kontrolli hakkaski see kõik pihta :/
      Hea seegi tõesti, et keha hakkama sai ning beebi varsti teiega :)

      Kustuta
  9. Mul katkes kaks aastat tagasi kaks rasedust järjest. Esimene 14.nädalal ja teine 6.nädalal. Olid planeeritud rasedused, väga oodatud, aga ei elanud seda väga üle, kuna ju sel oli mingi põhjus. Vb kui oleksin haiglas mingi protseduuri pidanud läbima, oleks raskem olnud. Õnneks sai keha hakkama.
    Tänaseks päevaks on meil 6-kuune pesamuna :)
    Mulle meeldib mõelda, et see hing sai tema kehas lõpuks meie juurde tulla. Eelmised kehad polnud eluks väljaspool emaüsa kõlbulikud. Me ei kaotanud kedagi, pidime lihtsalt teda pikemalt ootama (L)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, ma mõtlengi täpselt seda sama! Et ta tuleb meie juurde jälle tagasi, lihtsalt läheb natukene aega :)

      Kustuta
  10. Anonüümne20.04.18 14:00

    Mina sain veidi rohkem kui 1,5 aastat tagasi üllatustriibud, pidi kevadebeebi tulema. 10. nädalal ennast arvele võtma minnes selgus, et rasedus on 3 nädalat tagasi peetunud. Valisin tabletiabordi ja õnneks puhastus kõik juba pärast esimest tabletti, planeeritud käik haiglasse teise tableti järele jäigi ära. Puhastus algas kahjuks töö juures, ma pole vist kunagi nii palju verd näinud. Õnneks sain töö juurest diskreetselt minema ja käisin EMOs kontrollis, et kõik oleks väljas.

    Esimene õhtu pärast teadasaamist ma nutsin palju. Õnneks oli suureks toeks vanem laps, kes oli sel ajal 2-aastane. Vaatasin teda ja olin tema üle tänulik.
    Kusjuures terve selle raseduse aeg oli tunne, et midagi on valesti. Mis täpselt, ma ei teadnud, aga kogu aeg oli halb sisetunne.

    Praegu sellele mõeldes ei ole erilist emotsiooni - juhtus, mis juhtuma pidi. Ei saanud kevadebeebit, vaid meie teine laps sündis hoopis 3 kuud hiljem suve lõpus. Olen õnnelik, et nii läks - muidu ei oleks meil seda 7-kuust rõõmupalli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oeh, oleks siis vaid, et järgmisel korral läheks kõik kenasti ja beebike sünniks tugeva ja tervena. Sellised lood jälle annavad palju jõudu ja lootust juurde ning olen väga tänulik, et seda ka minuga jagasid :)

      Kustuta
  11. Anonüümne20.04.18 18:45

    Mul katkes varajane rasedus novembris, paar päeva enne isadepäeva kus plaanisin meest uudisega üllatada. Tundsin kohe alguses, et rasedus on kahtlane, väga halb oli olla juba enne testi tegemist. Õhtul hakkas määrima ja hommikul pesemas käies kukkus ära, mees oli tööreisil ja pidin kõik üksi üle elama. Siiamaani tuleb pisar silma kui seda meenutan. Küsimused, süüdistused see valu ja viha....
    Veebruari algul sain aga üllatustriibud, nüüdseks on rasedust 16 nädalat kuid hirm püsib. Mõustus on alles novembris kinni ja nii raske on.
    Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad, mõnel kiiremini kui teisel.
    Sulle soovin aga kõike head ja loodetavasti saad peagi püsivad triibud .

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuna mul alles nii vähe aega möödas sellest kõigest, siis hetkel ilmselt liigagi normaalne, et uus rasedus mind hirmutab. Hetkel tundub justkui ilmvõimatu uuesti rahlikult rasedust nautida ja seega ei plaani ma kindlasti ka lähitulevikus uuesti rasestuda. See muidugi hetkel mõeldes. Keskendun sisseastumiskatsetele ja vaatan kuidas ülikoologa läheb. Sean selle enda jaoks prioriteediks. Aitäh, et enda kogemust jagasid :)

      Kustuta
  12. Anonüümne20.04.18 19:50

    Ei oskagi tõesti midagi öelda. Virtuaalsed kallistused saadan teele. Ise ei ole sellist kogemust olnud aga mul on hea meel, et teised on suutnud enda keerulist kogemust ka jagada, mis vähemalt annab märku, et sa ei ole üksi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Jah, selles olukorras on vähemalt miskit head ka :)

      Kustuta
  13. Anonüümne27.04.18 15:15

    Minul katkes rasedus 9. nädalal, see oli kolmas rasedus. Soovisime seda last väga aga kui rasedaks jäin siis tundsin äkki et ei olegi nagu selleks valmis ja ütlesin veel selle veel kõvasti välja mehel. Ma ei tea miks mul sellised emotsioonid olid. Ma mõtlesin selliseid mõtteid, et mis nüüd saab ja nüüd ei saa varsti enam oma riideid kanda st. täiesti jaburaid mõtteid aga olingi siis pigem negatiivne. Too päev tundsin lõunalt tulles, et muutusin hetkega kurvaks, midagi oli teisiti.. hiljem siis selguski, et sellel hetkel mu rasedus katkes. Hakkas määrimine, erakliinikust ei öeldud mulle veel otsesõnu. Järgmisel päeval oli juba verejooks, emo-s selgus tõde. Minu keha ei saanud sellega ise hakkama, paar tundi hiljem tehti mulle puhastus. See kurbus oli meeletu. Nutsin alguses palju. Siis aga sain aru, et elus edasi minna ja mitte kurbusesse kinni jääda tuleb uuesti proovida. Aasta hiljem ootasime uuesti last. Olin muidugi väga närvis, aga üritasin endaga kontaktis olla. Lebasin kodus õhtuti alati natuke voodil ja üritasin mitte mõelda üle vaid tunda. Selle rasedusega läks kõik kenasti ja nüüd on meil lisaks kahele pojale nunnu tüdrukutirts. Ma pea iga päev mõtlen teda vaadates kui tänulik ma olen selle eest, et ta meil on ja kui hea, et julgesime uuesti proovida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See lõpp oli mu jaoks nii oluline ja tähenduslik. Tõesti, et see julgus lõpuks leida ja kui tänulik siis olla, et see laps lõpuks olemas. Aitäh, et jagasid :)

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused