Põgenev kass

Kuna olen nii kaua sellisest igapäevasest blogimisest kaugeks jäänud, on kuidagi raske tulla tagasi kirjutama, et "täna juhtus nii"... aga kuna eile reaalselt juhtus palju asju, siis... eile juhtus nii:

Esmalt oli mul selleks päevaks planeeritud üks perepildistamine. Ollil on lasteaias käia veel loetud päevad selle kuu lõpuni, seega tahtsin võtta maksimumi nendest varastest hommikutest kui saan välisessioone teha, ilma lapse pärast põdemata, sest ta on ju lasteaias. Paraku on seda aga juba liiga tihti juhtunud, et see ÜKS KORD kui mul on vaja, et ta oleks lasteias, jääb tema haigeks.

Ja ega ausalt öeldes mul sellisteks puhkudeks ka väga tagavaravariante pole - kõik sõbrannad kes on kodused, neil on endil väikesed lapsed kodus ning enda haiget last ma ju sinna seltskonda ei vii (A.l pole ka mõtet selleks üheks väikeseks sessiooniks koju jääda töölt). Mistõttu hoidsin hommikul pead kinni, olin kurb ja lükkasin sessiooni edasi.

Õhtu enne seda oli Olli tervis aga korras, seega mõtlesin, et mis aitaks mind mu hallist masekast välja kui mitte paar spontaanset pildistamist MINU tingimustes. Seega laadisin üles pildi sirelipõõsast ja soovisin leida ühte modelli enda maja ette järgmiseks hommikuks. Jeesus kus mu postkast täitus :D Ning kuna pildistamised toimusid reaalselt mu maja lähedal ja vaid 15-20 minutit, siis ei hakanud neid tühistama. Oll vaatas vahepeal aknast ning asi oli klaar.


Aaah mu maseka teema on üldse omaette ooper. Kuu algus oli mu jaoks vist senise elu üks kõige raskemaid ning mulle hakkavad asjad nüüd alles kohale jõudma. Mis tekitab omakorda raskusi keskendumisel ning parematel päevadel tahaksin ma lihtsalt teki all keras olla ning nutta. Selline on siis kerge päev emotsionaalselt.

Ning nii halb tunne on see, kui ei saa anda endast maksimumi, sest midagi vähemat ka inimesed ei vääri. Lõpuks mul tekkiski lihtsalt blokk kõige ees. Rääkimata sellest, et enda töödega ma ei olnud üldse enam rahul... kuigi tegin kõike sama moodi. Ja siis mulle koitiski, et ma olen liiga kaua teinud asju sama moodi. Isegi A. ükspäev hakkas mulle saatma mingite fotograafide pilte, et kle "maru sarnased su töödele" jaaaaa oi mul viskas koblaka ette. 

Seda ma ei ütle nüüd selle mõttega, et ui küll mul on eriline ja omanäoline stiil. Ei-ei! Lihtsalt tunnengi, et mul on vaja astuda järgmine samm fototöötluses ning luua see veelgi rohkem omanäolisemaks. Mistõttu oligi hea eile teha lausa KAKS spontaanset pildistamist "leidmaks oma stiili". Seda ma teen ka muidugi igal aastal. Kogu aeg avastan, et jälle ei kõlba miski, tahaks midagi enamat ja seda ma ei ole ka kunagi väitnud, et praegune stiil piltidel ongi MINULIK. See on hetkel minulik, aga ma pole kunagi tundnud, et see on jääv asi. Eneseareng ja püüdlused paremuse poole on fotograafias mu meelest kõige olulisemad asjad... lihtsalt keeruline, et need tunded tulevad nüüd kui mul on niigi palju segadust enda tunnete osas.

Aga minnes nüüd tagasi eilse juurde, siis olin ma täiesti magamata. Vist 3 tunni unega suutsin terve päev kuidagi hakkama saada ning lõpuks õhtul Olli magama pannes jäin mingi hetk ise magama. Sain vist kaks tundi und kui korraga äratab A. mind üles, et UKS ON LAHTI JA KUS ON SASKIA?! Uni oli nagu naks läinud ja mina voodist püsti nagu väle hirv ning toast sama kiirelt väljas.


Meie tagauksega on selline lugu, et seal on kaks ust. Esimene käib tõmmates lahti ja teine lükates. Kui aga Thor on õues, siis vastavalt sellele kui tugevalt on teine uks kinni pandud, saab ta selle lahti lükata. Aga ega see herra ju ust enda järelt kinni pane kui soovib tuppa lebosse tulla (ja siiani on ka uks alati tugevalt kinni pandud, et ta ei saaks seda lahti). Ma jooksin esimese asjana teisele korrusele, sest Saskiale üldiselt meeldib seal katuse all turnida. Ning eelmisel suvel oli ka uks kogemata lahti jäänud (meil olid külalised) ning samuti arvasime, et Saskia põgenes... tegelt magas katusel (ma olin selleks ajaks juba kirjutanud hoiukodule kust Sassu pärit oli ja samuti Elva FB gruppi, et palun aidake kiisu leida... ja see magas katusel terve aeg... ma röökisin tema nime. See selleks.

Korraga A. siis hüüab, et leidis Sassu. Meie kõrvalmaja on küllaltki kõrvuti naabrite kõrvalmajaga ning nende vahel seal tema siis istus ning oli ise ka vist shokeeritud, et miks tal ometi oli vaja üldse välja minna. Meelitasin krõbuskitega, aga ei midagi. Lõpuks otsustasin talle lähemale hakata minema, et ta kinni krahmata. Tahtsin, et A. igaks juhuks teisele poole läheks, aga see tähendas hullemat turnimist tema jaoks... aga igaks juhuks noh. Päris kiirelt ja probleemideta sain Sassu juurde ja ta sülle võtta. Tundus, et ta ka ise tundis kergendust, et on päästetud. 

Siis aga käis mingi praks (A. kuskil läheduses turnis) ning Sassu läks pööraseks. Tema metsikust rabelemisest sain aru, et ta siiski oleks võtnud suuna toa poole, aga toa uks oli kinni, seega teadsin, et ta ei saaks ju tuppa pageda (kui jalutamas käime rihmaga, siis on tal väga selge kuhu põgeneda hirmu korral - koju) ning oleks ma ei tea kuhu jooksnud edasi. Seega nende sekundite jooksul sain aru, et ma ei tohi teda lahti lasta. 

Mul oli seljas top ning väga õhukesed püksid. Jeesus nendel sekunditel oli mu ainus eesmärk tuppa saada, aga Sassu oli pöörane, hea et ma näkku obadust ei saanud. Toas muidugi üritas Thor autoriteeti näidata ja Sassu veelkord nurka ajada, aga kus ta sisemine karjakoer siis oli kui ukse lahti tegi ja preili välja lasi?! Oijah. Ta on kusjuures varem Saskia niimoodi sauna nurka ajanud kui Rio kord ukse lahti lükkas ja Sassu jälle seiklema tahtis minna (kuigi olgu öeldud, et Sassu siiski ei tunne mingit metsikut vajadust majast välja tormata, ta on siiski pelglik väljapool kodu). Ma kukkusin toas lihtsalt kokku. Tekkis taaskord metsik paanika ning jalad ka ei tahtnud kuidagi all püsida. Pildil on muidugi pooled kriipsud puudu, sest lisaks jalgadele ja kätele on mul ka tiss läbi torgatud ning reaalselt nibu all pikk ja sügav triip. Ööök! Jube, terve kere kipitas.

Nüüd oleme aga Saskiaga sõbrad edasi ja tundub, et tema elu jätkub nagu ikka. Ainult, et meie nüüd peame mõtlema parema lahenduse uksele välja ning panema ilmselt vedru vahele nagu esiuksel. Ehket ta ei jõuaks seda üldse lahti lükatagi (sama ka teisele tagauksele, et Thori ei jaksaks lahti lükata). 

Novot, selline oli siis eilne päev. Ma muidu juba räägiks ka päevadest enne seda, aga see postitus läheks juba liiga pikaks. Lootusrikkalt ütlen, et äkki sellel suvel saab mu kontor tegelt ka valmis ja ma saan teha postituse teise osa (sest ma värvisin selle rõveda kuusepuurohelise nüüd selliseks, mis ta algselt oleks pidanud olema).

0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused