27 / 8 / 18

Ärkan nüüd igal hommikul üles ja mõtlen, et vaid "nii palju päevi veel vabadust" (7!!!) ja siis hakkab koolitrall pihta. Pean endale justkui meelde tuletama, et see oli minu vaba valik astuda uuesti ülikooli. Kui veel eelmisel korral kandideerisin, kuna tundus, et "peaks vist ikka", siis sellel korral mul nagu otsest vajadust ei ole. Midagi tõestada pole vaja... tekkis lihtsalt sisemine tung end arendada ja mitte saksa keelt täiesti nurka visata kui seda juba nii palju aastaid enda elust tegelikult õppinud olen.

Gümnaasiumis kordas üks õpetaja ikka ja jälle, et "gümaasiumisse tulek oli teil vabatahtlik"... tegelikult ikka ei olnud. Minul mitte, ma vähemalt ei näinud küll mingit teist variantigi, mida eluga peale hakata. Ei teadnud kelleks saada tahan, ei osanud ka midagi nagu piisavalt hästi või polnud piisavalt suurt huvi. Tegelikult vist oligi asi selles, et ma tahtsin saada hästi paljudeks asjadeks ja need huvid vaheldusid pidevalt.

Hindan nii kõrgelt noori, kes lähevad pärast 9. klassi kutsekooli. Et neil on juba siis mingi idee olemas, mida tahaksid teha (kindlasti kõigil pole, aga omandavad siiski juba kindla oskuse, mis mööda külgi maha ei jookse). Minu ajal veel ei olnud kutsekatesse suhtumine selline. Ma isegi mitte ei kaalunud sellist varianti ja ainsana nägingi suunda gümnaasiumisse ja pärast seda ülikooli.

Kui lõpetasin 2014. aastal BFMi, ütlesin küll päris kõva häälega, et MA EI LÄHE ENAM KUNAGI ÜLIKOOLI! Ei mäleta enam millal, aga kohe kindlasti on mu suust ka tulnud lause, et kohe kindlasti ei kavatse ma saksa keelt minna ÜLIKOOLI õppima ning ei taha saksa keelega üldse kokku puutuda. No vot, ja siin ma nüüd siis olen 4 aastat hiljem. Lähen saksa keelt õppima Tartu Ülikooli.

Sain kätte ka enda tunniplaani ning ausalt, tänasin õnne, et olen kord juba ülikoolis käinud, sest muidu oleks ma ainetevalikust ja EAP'dest ikka väga paanikas. Okei, esimene reaktsioon oli ka minul paanika, sest ühel päeval näitas tunniplaan, et päev algab kell 8.15 (hea küll, ma tegelikult arvestasin sellega, et pean hakkama nii vara Tartusse minema igal hommikul) ja lõpeb kell 20!!! Väikese lapse kõrvalt... ja kõigele lisaks oli sellel samal päeval veel A. trenn ehket ka tema jõuaks pärast 21 alles koju. Ja mis lapsest saab?!?!

Natuke halasin veel, et miks ma ometi arvasin, et ülikooli minek oli hea idee! Kõik oli ju okei (süõ), tegin enda pilte ja oleks võinud ju rahumeeli seda edasi teha... aga ei. Korraga saabub mingi sisemine enesearengu tung ja sama palju soov kindlustada endale tulevikuks erinevad valikuvariandid. On ikka soovid mõnel :D

Hingasin siis natuke, lugesin info uuesti läbi, arvutsin EAP'd kokku ja sain aru, et ma võib umbes 1/3 ainetest seal tunniplaanis loobuda ning paras ports aineid ja ainepunkte jääks samuti alles. Tahaks juba osadele klientidele ka hõigata, et "jaaaaa saan küll 'sellel ja tollel kellaajal' Elvas pildistada", aga ootan vast ikka ära 3. septembri ja hetke, mil olen soovitud ained ära registreerinud.

Ilmselt sellist paanikajuttu hakkab siin nüüd rohkem ilmuma, sest mul on vaja see kõik endast välja elada, sest seda sisemist paanikat on mul palju. Tahan ikka ja jälle, et ema ennustaks enda abielusõrmusega, kuidas mul seal minema hakkab, aga ta kordab vaid, et "sa said ju sinna sisse, mis ma enam ennustan". Okei siis.


0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused