Fotograafia vs ülikool

Oh wow, kaks nädalat hiljem ja ma juba aiman kuidas see blogimine edaspidi kujunema hakkab (või siis ongi juba pikalt nii olnud)... vähemalt eeldan, et sama "tempokas" rütmis. Kuigi jah, eks see juulikuu ole teistest paaaaaalju palju kiirem olnud, mis on minu jaoks täitsa uus nähtus. Mul pole eales nii kiire suvi olnud kui nüüd, seega on lausa imelik istuda nädal aega töövabalt ja "puhata".

Igal aastal olen pannud kirja enda aastalõpu soovi, et uuel aastal leida tasakaal tööelu ja muu elu vahele. Seega pakkus A. kevadel välja, et võtame KOOS puhkuse. See tähendas aga vaid ühte - ma pidin paar päeva enne puhkust lihtsalt metsikus tempos pilte töötlema. Söögi alla ja söögi peale. Imestan, et veel öötundidel ei teinud seda, aga ma ei funktsioneeri lihtsalt öösel, seega polnud mõtet.

Ja nüüd puhkuse aeg leian end tihti mõttelt, et issand kui palju ma peaks veel töötlema. Lisaks pidevalt sisse tulevad kirjad, et tahaks pildistama tulla... samuti kas pilte äkki juba saaks... oeh, ei saa. Ning kuna Facebook ei ole mul välja lülitatud, on natuke raske lihtsalt ignoreerima jääda teatud kirju.

Täna on A.l firma suvepäevad (või miskit sellist) ehket ta on terve päeva ära ja ma ausalt tahtsin alguses terve päeva arvutis veeta ja pilte töödelda. Siis aga otsustasin PUHATA ning selle asemel pesin vetsu ära, lihvisin põranda seal ja panin uue värvikihi peale. Seejärel vaatasin Youtube'i (mida ma vaatan tavaliselt nagunii töötlemise kõrvale :D). Puhkus well spent. Tegelikult pool meie puhkust oleme ehitanud A.ga Fotaili jõulustuudiot, ma ei tea kas seda nüüd saab tegelt puhkuseks nimetada :D

Jeesus see üha lähenev 1. september (okei... 3. september) ajab mulle juba täitsa hirmu nahka. Ma ausalt ei tea enam mida tahan. Kas vabamat pidlistamisgraafikut "tänu" kõrgemale hinnale või just palju-palju rohkem pidlistamisi? Kas ma tahan ülikoolis käia ja ainult sellele keskenduda (noh, ja perele ka) või tahan tunda seda tunnet, et uiii saan pildistada, saan ülikoolis käia, saan olla super elukaaslane, superema, maja kogu aeg korras... see tundub nagunii ulmeline fantaasia, milles miski nagunii kannatab. See hirmutab mind üha rohkem ning alaaaaatiiiiii kui võtan vastu mõne uue projekti, mis on nii uus ja nii keeruline ning vastutusrikas, mõtlen, et oli vaja või? Miks ma ei võiks lihtsalt elada oma mulli sees, pildistada peresid ja olla "kodune" (pean silmas siis enda kodust tööd... sest noh, stuudio)? 

Pärast fotograafiaga alustamist muutus minus päris palju. Olin alati suhtumisega, et ära muuda mitte midagi, sest siis ei saa asi minna ei halvemaks ega paremaks. Elu lihtsalt on samasugune. Mida aeg edasi, seda rohkem pidin enda piire nihutama, võtma vastu uusi pakkumisi... hirrrrrmuäratavaid pakkumisi, ikka ja alati mõeldes, et oli vaja või? Enam aga ei kujutaks ettegi, et oleksin vanaviisi edasi. Istuksin ühe koha peal, sest nii on turvaline. Nüüd püüan endale korrutada, et tegelikult on muutused ja eneseareng palju turvalisemad, sest iga otsusega saan rohkem aru kes ma olen ja kes ma tahan olla. Näedsa, arvasin, et kui 18 kukub, siis tean kes olen ja kelleks saan. Järgmine aasta kukub 30... ei tea kas siis tean KESSSS ma olen?

4 comments:

  1. Ohjaa see tasakaalu leidmine. Jube tore oleks olla inimene, kes ei taha midagi teha, siis poleks probleemi aga ma ka krahman endale kõiksugu huvitavaid asju ja siis lõpuks istun paraja portsu otsas ja üritan kuidagi kõigega toime tulla :D Aga areng siiski toimub. Võrreldes eelmise aastaga, on tänavune mäetöö-Eesti kirjatöö-eraelu tasakaal juba tunduvalt parem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures tunnen alles nüüd, et olen saanud tasakaalu töö ja kodu vahel jaaaaaa nüüd on siis vaja ülikooli minna ning see peapeale lüüa :D

      Kustuta
    2. Ahh, muidu oleks elu igav ju kui ise põnevaks ei ela!

      Kustuta
    3. Haha, vahel tahaks igavat :D

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused