Ülikooli paanika

Mida lähemale jõuab september, seda suuremaks kasvab paanika mu sees. Seda ennekõike, kuna see ülikooli kogemus erineb täielikult minu esimesest. Olin siis värskelt kooli lõpetanud (okei, mul oli aastane paus välismaal töötades), elasin alates teisest ülikooli aastast praktiliselt ülikoolist üle tee ning ainus kelle pärast pidin muretsema, olin mina ise (noh, hea küll, viimasel poolaastal lõputööd kirjutades oli juba O. ka meie elus).

Nüüd aga elan ülikoolist praktiliselt 35 minuti autosõidu kaugusel (bussiga minnes on veel hullem). Lisaks on mul 4.5 aastane laps, elukaaslane, oma kodu ning päris töö. Ning ma satun paanikasse mõeldes, kuidas selle kõigega hakkama peaksin saama. NÜÜÜD hakkan mõistma ja endalt aru pärima, et wtf ma sellise valiku üldse tegin?

Samas ei ole minu olukord absoluutselt erilisem paljudest teistest. Leian, et väikelapse kõrvalt ülikoolis käia on ilmselt tunduvalt lihtsam kui tööl (süõ). Kasvõi juba puudumiste pärast kui laps haigestub. Koolitöö tegemistega saab olema muidugi teine lugu, kuna üldiselt tööd sa koju kaasa ei võta, koolitöö vajab aga tegemist koju jõudes.

Kui su töö on aga fotograafia, fototöötlus, graafiline disain ja muu looming mis jätkub veel pärast kliendiga kohtumist, siis on ikka suht paanikat tekitav. "Õnneks" tõstsin sügisest enda pildistamishindu ehket see aitab mul koormust muidugi vähendada (kui mitte üldse eemaldada! plez no), aga ma ausalt ei tea enam mida ma tahan. Kas tahan hakata keskenduma tulevikus rohkem saksa keelele ja jätta pildistamine pigem hobiks/lisatööks või loodan edaspidi, et hoolimata hinnatõusust on kliente piisavalt, et võtta saksa keelt siiski kergemalt, tegeleda iseseisvalt saksa keelega ja vajadusel siis sellega seotud lisatöö leida. Midaaaaa noh?! Kas on palju paluda, et ma saaks KÕIKE teha maksimaalselt? Sealjuures olla hea naine ja ema?

Ja tean, et ette ei ole mõtet üleliia paanitseda, kuid momendil ei saa ma tõesti aru miks ma tegin sellise otsuse nagu tegin. Kohati mõtlen, et ehk oleks pidanud ikka teise lapse nüüd hoopis saama, ülikooli minemise asemel. Nüüd on aga otsused tehtud ja esialgu nii ka jääb. Aga see paaaaaanika!

7 comments:

  1. Ma ju Elvas elades ütlesin kohe ära, et enne mina kooli ei lähe, kui Tartu ära kolin. Õnneks täpselt enne, kui kaks aastat tagasi läksin lapsehoidjaks õppima, saime Tartusse korteri ostetud. Nüüd ma mõtlen, et tegelikult oleks Elvast ka käia saanud, kuid oluliselt lihtsam on autoga liigelda (soovitan sul endiselt load teha 😁😁). Aga töö-kodu-kool. Sellega saab hakkama. Muidugi raskustega. Pere sageli kannatab kõige enam, mul vähemalt, kui iga nv koolis või siis vabadel nv kodus õppimas. Lisaks siis enda närvid. Neid läheb ka ikka korralikult. Eriti, kui olla ülemõtleja nagu mina 😂😂

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega see soovitamine mind ei aita, sest ma füüsiliselt ei taha autoga sõita :D Ülemõtlemise osas oleme paraku vist päris sarnased, aga eks aeg näitab kuidas asjad kujunevad.

      Kustuta
  2. Ma ütleks, et väga tubli, et hinnatõusu ära tegid! Oled seda hinda ja rohkemgi väärt. :)

    Hinnakonkurents on tihe, sest tegijaid on paraku mustmiljon (hiljuti FBs Märgatud Tartus grupis otsiti kuni 50€ tunnihinnaga tegijaid ja kommentaare oli üle saja väga lühikese ajaga…), aga sinna hinnakonkurentsi ei ole mõtet langeda. Eriti nende vastu, kes isegi mitte ei suvatse asja ametlikult ajada, seega saavadki maksudele mõtlemata küsida ebaausalt madalat hinda. Hinna põhjal konkureerides ei saa fotograafiast kunagi põhitööd, mis ka päriselt toidaks, või et ellu jäämiseks ei peaks tegema seda tööd nagu konveieril (loe: loomingulisust tappes). Kuna sina pildistad lisaks kõigele palju ka stuudios, siis julge küsida vastavat tasu, kuna stuudio ülalpidamine ei ole odav lõbu (isegi, kui see sinu puhul võib-olla ei maksa nii palju kui rendipinnal jne).

    Mina võtan seda nii, et kuniks mul on nii palju muid kohustusi (sh põhitöökoht), siis maksab minu vaba aeg lihtsalt rohkem. Olen teinud fototööd liiga soodsa hinnaga: siis tunnen, et minu aeg ja pakutud teenus on rohkem väärt kui see tasu, mida ma saan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kusjuures kahtlustan, et oleks ilmselt ilma ülikoolita veel mõneks ajaks sama hinna juurde jäänud (ja alles jõulustuudios teinud kallimalt). Kuigi selle suvega sain tõesti aru, et hind on ilmselt ikkagi piisavalt soodne, pildid tahetakse jälle liiga kiirelt kätte saada ja nii ma stressan ning paanitsen, et jumala eest enne enda puhkust kõik tehtud saaks, kellele lubanud olen (et reaalselt puhata).

      Ja ega siiani ongi olnud fotondus mu nr 1 töö ja seetõttu vast olengi lasknud asjadel jääda nagu on. Muutus on alati hirmutav. Pean lihtsalt kordama endale seda, mida rääkisin päris alguses, et kui asi end ära ei tasu, siis pillid kokku ja midagi muud tegema. Ja kuna ma olen kogu see aeg ainult seda justnimelt tahtnudki teha, olen aru saanud, et ma ju ei taha tegelt loobuda. Mistõttu olengi hinna osas vähemalt mugavaks jäänud.

      Kustuta
  3. Hei! Tahtsin just kooli teemal mõne rea sulle kirjutada. Võtsin ka ise eelmisel aastal koolitee taas ette ja jagan oma kogemusi, kuidas on 30-neselt ülikoolis käia ja kuidas see ajajaotus mul kujunes. Ma küll ei õpi konkreetse keele filoloogiat ja kindlasti on õppimise protsess pisut teine, kuid ehk midagi siiski aitab sind, mis ma kirjutan. Maksimalist olla on ok, aga peab ka endale aru andma, millal peab tegema järeleandmisi ja see ei ole feilamine. Kui aasta alguses ei saanud ma aru, kui palju aega mul mingi töö kirjutamine vms võtab, siis aasta lõpuks peaks see tunnetus käppa saama. Samuti tuleb leppida, et mõnikord saabki aeg otsa ja tuleb asjad lihtsalt ära esitada - on, mis on, aga vähemalt on esitatud. Päris mitmed kursusekaaslased jätsid esitamata, sest ei olnud ise tööga 100% rahul ja lootsid, et ehk võetakse hiljem ka vastu. Aga võta näpust - süsteem ja reeglid on väga konkreetsed ja kui töö on nt eksamile saamise eeldus, siis tuleb järgmisel aastal aine uuesti võtta (ja maksta täie rauaga). Mis selle maksimalismuse vastu aitab on sinu enda suhtumine - ma võtsin endale eesmärgi, et nendele ainetele, mis mulle väga meeldivad ja mida pean edaspidi väga oluliseks - nendele pühendan alati rohkem aega ja õpin nii palju, kui vähegi suudan (alati saaks rohkem, aga elu tahab elamist). Ülejäänud õppeaineid õppisin põhimõttel: igast ainest otsin endale oma "rosina" ja kui ma juba vastavast valdkonnast veidigi rohkem tean, siis on ju suurepärane! :) Ütleksin, et tegelikult on õppimine kui selline oluliselt lihtsam - ei pea nii palju tuupima, sest elukogemus annab algteadmised juba ette. AGA pere ja täiskohaga töö ja lapsed vajavad ka sinu aega, mis tähendab, et paraku on see ainult koolile pühendatud aeg, kust saab aega "laenata". Mida rutem sa sellega lepid, seda parem su perele ja su enda närvidele. Ideaalne oleks koolis käia nii, et tööd kõrval poleks, sest töö võtab õppimiseks vajaliku värskuse ja aja. Ja veel 1 asi, mida me ühiselt kursakaaslastega tajusime - kevadeks on aju nii väsinud, et mitte midagi ei salvestu :D. Siis arvesta veel sellega, et sotsiaalne elu jääb väga tagasihoidlikuks, sest sa hakkad ise koguaeg süümekaid tundma ja tahad aega õppimiseks hoida või ei soovi end ilmaasjata väsitada. Ja mis minu jaoks oli suurim nipp: meie erialal oli õppeosakonna juht teinud ühe e-õppeaine, kus sai meelde tuletada, kuidas õppimine käib. Pidi lahendama erinevaid teste, et enda õpistiili tuvastada ja iseennast analüüsima. Samuti nõkse, kuidas koolitöid, referaate kirjutada, allikaid otsida jne. Vahepeal on lihtsalt aeg edasi arenenud ja on tekkinud uusi andmebaase, mida nt 5a tagasi ei olnud. Ja kõige olulisem: pidime koostama oma õppeplaani nädalate ja päevade kaupa. Kohe semestri alguses saate te koduste tööde, kontrolltööde, muude koolitööde kohta ja siis tuleb need endale kalendrisse sättida ja hinnata, kui palju tööd ühe või teise töö jaoks kulub, sh ka nt materjalide otsimine ja lugemine. Vot see aitas mul kõik asjad õigeks ajaks ära esitada! Igatahes, küsige õppejõududelt julgelt tööde nimekirju kohe alguses! Ja soovitan siiski nii vähe puududa kui võimalik - eriti kaugõppes õppimisel on see oluline. Aa ja muide, sul on õppimiseks ka eelis - sul on alla 7a laps, sa saad vabalt valitud koormusel õppida ja oma õppeaega pikendada kuni lapse 7a saamiseni! :) Jõudu! Ja kooliskäimine on tegelikult väga hea vaheldus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Issand ma tänan südamest, et seda minuga jagasid. Eriti see lõpp, et ma saan õppeaega pikendada kuni laps saab 7a. Eks ma enne kandideerimist juba arvestasin sellega, et ma ei saa tööle keskenduda nagu varem. Mistõttu tuli ka hinnakirjas muudatus, et vähendada koormust (kui seda üldse jääb :D praegult küll panen siia naerunäo, aga tegelt ma ei taha fotograafiast üldse loobuda). Sotsiaalelu pole mul nagunii väga ollagi :D Teiste emade ja lastega mõnikord kokku saamised. Mu peamine "sotsiaalelu" on siiski pildistamisega seotud.
      Uhh ja mis puutub õppetöösse, siis tegelikult ei ole ma kunagi olnud mingi maksimaalsete punktide taga ajaja. Ma lähengi peamiselt siiski saksa keele pärast, et see saada maksimaalselt heale tasemele kõnes kui kirjas. See on mu jaoks nr 1 ning kõik muu püüan lihtsalt ära teha (süõ) :D

      Kustuta
  4. Minu meelest on väga lahe, et otsustasid õppima minna! :)

    Ma ise alustasin eelmisel sügisel magistriõpinguid 3-aastase lapse ja täiskohaga töö kõrvalt. Pean kooli sõitma tund aega, aga õppetöö toimub vaid kahel päeval nädalas. Ütlen ausalt, et on raske küll, aga kui eriala on põnev, siis kaalub see koolist saadud positiivne laeng kõik vaeva üle. Esimesel semestril istusin pärast tööpäeva, kui kõik juba magasid, pikki tunde üleval ja õppisin. Nimelt pidin palju lugema ja kirjutama, et seminarides aktiivne olla. Võrreldes teiste kursakaaslastega, kellest ühelgi teisel ei ole last, on vaid töö ja hobid, tundsin ma end ikka päris hästi tegelikult. Mõned kukkusid ära ka pärast esimest aastat. Mulle näib, et lapsevanemaks olemine on juba iseenesest väga õpetlik kogemus, kuidas olla paindlikum ja oma aega edukamalt planeerida, et ülikooliõpingud sinna juurde liita ei olegi nii väga ulme :) Magamata ööd ei ole mulle kui lapsevanemale ka mingi teema, mille pärast midagi tegemata jääks. Paljud kursakad ei raatsinud unetundide arvelt õppida...

    Sel aastal saab meil olema topeltpõnev peres, kuna abikaasa läheb ka magistrisse ja mina hakkan aasta algul teist last sünnitama. Natuke hirmus, aga pigem hirmus põnev!

    Soovin Sulle edu ja ma usun, et sulle hakkab su peagi ees-seisev, pisut kaootiline elu meeldima küll ;)

    VastaKustuta

 

Kuu loetuimad postitused