16 / 9 / 18

Uskumatu ikka, kuidas ühel hetkel täiesti vastumeelne tegevus saab nii... tavaliseks, igapäevaseks. Näiteks nagu Tartusse sõitmine. Issssand kuidas ma ei kannatanud seda bussiga loksumist, tegelikult autoga sõitmist ka mitte. Selle ainus boonus muidugi oli, et sai kiiremini ja üldiselt koos sõbrannaga. Isegi kui see tähendas kinno minemist (või muud vabaaja tegevust), aga ausalt - eelistasin mitte minna, sest lihtsalt ei tahtnud ette võtta seda "reisi".

Ja nüüd siis seiklen 4 korda nädalas edasi-tagasi Elva-Tartu-Elva vahet ning silm ka ei pilgu. Muidugi minu õnneks klapivad mu kooliajad täpselt nende "kiirbussidega" mis ajaliselt läbivad selle tee 30-40 minutiga. Teoorias. Elvast Tartusse jah (kui just buss katki ei lähe, aga sellest natuke hiljem), aga püha jeesus sa võid vaid unistada, et 29-minutine teekond Tartust Elvasse tegelikult ka seda oleks. "Kiirbuss" on reaalajas siiski 40 minutit.

Kui esimene nädal ülikoolis oli selline "ma vist saan aru, et olen ikkagi õiges kohas, samas ei tea kas pärast esimest semestrit see kõik ikka on minu jaoks", siis teine nädal hakkas juba reaalselt üliõpilase tunne tekkima. Suured loengusaalid olid vähemalt 1/3 võrra tühjemad kui esimesel nädalal ja millegipärast tekitas just nimelt see mulle tunde, et oh, olen jah ülikoolis.

Ilmselt kui mul poleks last ja tööd, siis oleks ka mina nende puudujate seas olnud. Mitmetes loengutes ei ole vaja enda nime kuskile kirja panna ehket loengutes käimine pole kohustuslik, et eksamile saada. Kuna aga tean, et mul ei ole kodus reaalselt õppimiseks just nii palju vabadust kui mõnel lasteta inimesel, olen kohustatud end siiski kohale vedama nii palju kui võimalik ja kuulama, mis toimub.

Minnes nüüd aga selle "reisimise" juurde tagasi, siis olgugi edaspidistest vabadest reedestest päevadest, olen mõlemal esimesel koolinädalal vabatahtlikult reedel Tartusse sõitnud. Hea küll, esimesel nädalal oli infopäev ehket kui valisid selle "aine", pidid tegelikult ka kohale minema ja mõnele küsimusele pärast vastama, et "aine läbida". Sellel nädalal toimusid aga mõned üritused väljaspool kooliaega ning kuna ma neljapäevasel esmakursuslaste kohtumisel ei saanud osaleda, otsustasin reedesele üritusele minna. Jeesus, ma ei mäletagi millal viimati läksin üksi lihtsalt välja... peo-ish asjale.

Panin siis aga näo pähe pärast fotosessiooni ja sättisin end Tartu bussile. Polnud pool teedki läbitud kui korraga jääb buss ühte peatusesse veidi kauemaks seisma. Lõpuks läheb bussijuht koos telefoniga jälle bussist välja. Noooo pekki. Mõtlesin, et MÄRK! Märk, et pole ikka vist vaja minna. Nagu taevas halasta taevaisa, et ma jumala eest enda kursakaaslasi tundma ei saaks õppida! Kui bussijuht jälle tagasi tuli ja ütles, et tegemist on avariiga, läksin ma nii närvi (sisemiselt).

Kirjutasin järjest sõpradele kui korraga tulin hiilgavale ideele enda rase sõbranna Tartust järgi kutsuda :D Sisimas natuke lootsin, et ta ehk juba magab (kell 8 õhtul... ikka jah), aga ei maganudki ning tuligi mulle järele. Võtsin seda taaskord kui MÄRKI, et vist ikka on meant to be, et ma korra välja lähen. Sest kui ta poleks saanud tulla, oleks ma lihtsalt jalutanud teisele poole maanteed ja oodanud esimest bussi mis sõidab tagasi Elvasse.

Sellel õhtul sain ka teada, et orienteerumises mind enda gruppi ei tasu võtta, kuna isegi lihtsa Google Mapsiga suutsin ekselda vale maja ees ning grupichatis margi vast veits täis teha... kuna käisin ümber ühe maja ja pildistasin erinevaid sissepääse. No problem kuskil välismaal seigelda mööda tänavaid, aga püha jeesus see Tartu!!!

0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused