Esimene päev ülikoolis... jälle

Ei mäleta, et end neli aastat tagasi "1.septembril" kooli alustades nii oleks tundnud. Õhtu enne otsustasin, et TÜ avaaktusele ma end üldse kohale ei vea ja jõudsin Tartusse täpselt selleks ajaks kui aktus läbi sai ja kõik üliõpilased infotundidesse vurasid. Sulandusin massi (mitte, et keegi mu puudumist eelnevalt märganud oleks).

Esmalt läksin valele korrusele, astusin ilmselgelt väga valesse koridori, sest reaalselt kõik 3 inimest seal jäid seisma ja mind jõllitama. Ma vana lühinägelik ju ka ei näinud kaugelt, mis ustele kirjutatud oli. Pidin isegi sammu neile lähemale astuma, silmad läksid suuremaks mõnel... nii palju ma nägin. Kuna maru imelik oli, siis tegin ühe sammu veel, nägin, et esimene number oli liiga suur ja jooksin minema. Kõige lihtsam on ikka alati infolauda pöörduda, mitte teeselda nagu oleksid juba varem seal majas käinud ja tead mis teed. Eriti lühinägelikuna (kellel prillid liiga nõrgad). 

Kui tänane "koolipäev" ehket infotund läbi sai, valdas mind paanika. Tegelikult seal ei toimunudki midagi dramaatilist, lihtsalt kogu see ülikooli minemise reaalsus jõudis kohale. Pidevalt kordasin endale, et miks ometi!? MIKS?! Elu oli enne lihtne! Miks mul oli vaja jälle mingi uus katsumus ette võtta? Kas Fotaili jõulustuudio ei ole siis piisav mu jaoks? Tundub, et ei! Tundub, et sellel aastal tahan ma hästi palju pildistada ja lisaks sellele kõigele veel saksa keeles kirjandeid kirjutada. Jupdiduu!

Tuleb välja, et ma ei olegi enda gümnaasiumist ainus inimene seal kursusel. Noh, lisaks mu lektorile, kes lõpetas minuga samal aastal :D Kui mu õde küsis rõõmsalt, et kes need neiud siis on, pidin ma paraku vastuse võlgu jääma, sest erinevalt minust, tundusid nad äsja gümnaasiumist tulnud. Arvestades aga minu vanust, siis nad ilmselt sündisid alles kui ma 1. klassi läksin. Seega ootab see tutvumine meid alles ees. Äkki neil ikka oli sama keemiaõpetaja, siis on asi korras.

Kadestan kõiki neid, kes on äsja gümnaasiumist tulnud või siis kuidagi teisiti vahetult saksa keele õpingutelt. Tunnen, et nagu oskan rääkida, samas on blokk lihtsalt ees. Sest ma ju PEAKS oskama, eriti kui alates 2. klassist seda keelt õppinud ja kaks aastat välismaal elanud sama keele sees (hea küll, Luksemburg tegelikult ei olnud mingi asi saksa keel... seal olid mul 4 keelt igapäevaselt kasutuses).

Ainete ülekandmisest võin ma ka vaid und näha. Eks seda saa täpsemalt näha. Tuleb välja, et mu mälu siiski ei ole nii hea ning mis ma arvasin, et oli sama aine... ei olnudki. Aga nagu mulle juba BFMis meeldis õppekorraldusspetsialiste pidevalt küsimustega pommitada, ei pääse Tartu Ülikooli oma ka nendest.

Otsisin välja enda 4 aastat tagasi kirja pandud mõtted vahetult enne ja pärast "1. septembrit". Ikka selleks, et tuletada meelde, kuidas kirjutasin siis ja kuidas nüüd ning loodetavasti, kuidas ma natukene ikkagi arenenud olen. Äkki?! Pean mainima, välja arvatud see tiineka jutt lõpus armumisest, et see peamine tunne on ikkagi sama - imestan selle üle, et ülikooli läksin :D

Kes oleks seda küll osanud arvata. Andke andeks, kui ma vaid sellest räägin, et ikka veel imestan enda ülikooli mineku üle, kuid mis ma ikka muud oskan öelda - imestus ei ole lõppenud.

Sellel aastal on vast kooli minek taaskord elevust tekitav, kergelt ka hirmuäratav, kui päris aus olla. Tegelikult on mulle alati meeldinud kooli minna, ja esimesed paar nädalat on alati väga edukalt möödunud, kuid seekord ootab mind klassiruumis uus rahvas... inimesed, keda ma ei tunne ja ei ole ilmselt varem kunagi näinud.

Huvitav, kui tark ma suudan ülikoolis olla? Kas mul üldse on huvi seal käia? Kas ma üldse suudan olla tubli õpilane ja enda koolitükid kenasti ära teha. Eriti veel kui mul õnnestub ka tööle saada, siis ongi vaid kool ja töö ning null seltsielu... oi, kena.

Paanika.

Esimene koolipäev on peaaegu edukalt seljataga. Päev algas liigagi vara, lausa kaks tundi enne minu äratuskella, mis eile öösel kella 2 paiku seadsin. Äratajateks olid minu kallid õde ja vend, kellel oli vaja 9ks Kadrioru Saksa Gümnaasiumisse autoga kihutada, enne seda oli muidugi väga vajalik hästi palju lärmata. Seega läksin kiiresti arvutisse, Skype'sin issile teises toas ja jooksma me läksimegi oma pooleks tunniks.

Seejärel oli vaja mul end muidugi pesta, küürida, kuivatada ja kreemitada, enne kui sai sammud läbi tiheda vihma kontsakingadel BFMi poole võtta. Oh jeesus kus ma põdesin enda riietuse ja üleüldise märja koera stiili üle. Oli mul ju hirmsasti vaja juukseid eelnevalt sirgendada, et need väga tobedalt pärast ikka lokki keeraksid.

Koolimajja sisse asutudes tabas mind aga paanika - kus kõik on??? Aatriumis olid vaid üksikud ja õues tegid samuti mõned vanema klassi õpilased suitsu, aga kus teised olid? Korraga kommenteeris keegi, et aktusesaal on avatud, seega võtsin sammud sinna poole.

Kohe saali jõudes nägin tüdrukut, kes mulle just kontvõõras ei olnud - nimelt kohtusime sellel ühel korral sisseastumiseksamite teises voorus, kui intervjuusid ootasime. Seega ei pidanudki vaikuses istuma, vaid sain enda tobedaid mõtteid kellelegi edasi kommenteerida. Äärmiselt vajalik minu puhul.

Nüüd siis armumisest - seda ei juhtunud. Ma pean siis silmas just nimelt enda kursavendasid (haha, kui keegi neist peaks seda mingil hetkel lugema... minu nime googledades). Kuidagi ju peab enda elu JA BLOGI põnevamaks tegema ja mis meil tänapäeval ikka kõige paremini müüb??

Infotund oli peaaegu ebavajalik minu jaoks. Suurem osa infost sain kätte juba eelneval kahel päeval Tallinna Ülikooli infotundidest. Tore oli lihtsalt teada rohkem enda tunniplaanist ja kohustuslikest ainetest... suht kõik on kohustuslikud muide, vähemalt 23 ainepunkti saab nendest kindlasti kätte ja ülejäänud 7 ainepunkti jääb minu enda valida (ilmselt võtan hispaania keele, mille eest saab kohe 8 kätte).

Nüüd on siis see meeldetuletus ka siia kirja pandud. Tahaks loota, et mu paanika oli lihtsalt üle reageerimine... samas ei kujuta ma üldse ette mis moodi väikelapse kõrvalt see kõik olema saab. Ja see hirmutab. Väga-väga.

0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused