Sügispaanika

Täna on esimene kord kui tunnen päris sügaval sisimas, et ülikooli minek ei olnud vist ikkagi õige valik. Ärge saage valesti aru, ma ei kavatse siin midagi nüüd pooleli jätta (süõ) või et asi käiks ülejõu (süõ). Kuigi mingis mõttes käib, just nüüd kui vaja oleks esitama hakata erinevaid esseesid ning tunnikontrolle (arvestusi?!). Ja mis mina teen - kirjutan blogi, aga tegelikult on mul vaja lihtsalt natuke auru välja lasta ning maha rahuneda.

Kogu aeg mõtlen erinevatest märkidest. Ei aita kaasa, et üks loeng, semiootika, just nimelt nende ümber keerlebki. Ühes teises loengus räägiti ka märkidest, mida me otsime (too teema oli tegelikult armastuse ja armumisega seotud). Ehket kui midagi väga tahad, siis käidki silmad ringi ja otsid just nimelt seda märki, mida tahad näha. Kuigi tegelikult on selle sama märgi mitte nägemine ju ka märk!? 

Las ma seletan lähemalt! Olen ju ennegi öelnud, et ülikooli minek oli kindlasti asi, mida tahtsin teha, kindlustamaks endale rohkem võimalusi tulevikuks (ei ole garantii, aga no ega mööda külgi maha see ka jookse), aga sama palju oli see ka testimiseks, kas fotograafia on minule või mitte. Ja kohe niimoodi minule, et... MINULE. Suurte tähtedega. See vana hea hingetee. Diip.

Ja nii ma siis kõndisin ülikoolis ringi ja üritasin aru saada, kumb on minule - ülikool või fotograafia. Keskteed ma pikemas perspektiivis päris ausalt ei näinud. Ja ei näe kahjuks siiani. Lihtsalt selle vahega, et kuni septembri lõpuni ei näinud ma ühtegi vastuargumenti ülikoolile... tundus, et fotograafia jäi pigem tahaplaanile. Nüüd on aga pooled vahetunud ning kogu selle ülikooli tralli kohta tahaks ma endalt küsida, et mikkkkksss seda nüüd vaja oli?!

Mistõttu ei tasu ilmselgelt rutakaid otsuseid teha, eriti hetkel kui kõike ongi liiga palju. Liiga palju asju ülikoolis ja liiga palju asju tööl. Kõigele lisaks ei saanud ma eelmisel nädalal korralikult kohalgi käia, mis tekitas veel rohkem paanikat mu jaoks. Fotograafia osas on see mu kiireim aeg üldse ning ma ei ole suuteline kohanema. 

Ma ei mäleta, et BFMis õppides esimene semester selline oleks olnud. Samas siis oli elu ka hoopis teistmoodi ning erinevate esseede asemel oli palju praktilist tööd. Mäletan vaid, kuidas ma valetasin sõbrannale, et tõin talle kooli kaasa kanepibrownisid ja ta tundis, et on laksu all. Seda ma mäletan esimesest semestrist.

Närvirahuks käisime aga sellel imeilusal sügisesel nädalavahetusel oma perega pilte tegemas. Fotograafiks olin ikka mina (kui me Olliga koos pildil, siis A.), aga oh jeesus see statiiviga pildistamine on ikka hirmus asi, ei, ärge tulge mulle soovitama kaugjuhtimispulti. Ma pole veel leidnud ühtegi, mis püsiks kauem kui üks kuu tervena (hea küll, olen vaid ühte proovinud).









0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused