Kui märk ei ole märk

Minu semiootikavaimustus on jõudnud enda haripunkti - otsin märki pea igale elusündmusele. Kõik juhtub ju ometi põhjusega, peab ainult märke õigesti oskama lugeda. Samas, mis märgilugeja mina olen, ikka seletad asju nii, kuidas ise paremaks pead (ja südames soovid).

Eile sain aga aru, et aitab küll nendest märkide otsimisest. Nimelt olen ma osaliselt natukene lootusetus seisus siin aasta lõpus. Läks ju ülikooli sisse saamine nii ludinal. Justkui meant to be. Isegi O. oli septembrikuus terve purikas ning mul oli nii kerge koolis käia. Pildistamisi ka sellel ajal nii metsikult polnud, seega kõige jaoks nagu oli aega. Kerime siis septembrikuust ühe kuu edasi jaaaaa paanika-jaanika läks lahti!

Mind hääääiriiiiib, et mul on nii vähe saksa keelt. Ainus mõte, mis mind edasi kannab, ongi see, et järgmisest semestrist on rohkem. Isegi eile öeldi, et teise aasta tudengid loevad NELJA saksa keelset raamatut samal ajal. Niiet saan selle, mida soovin ja küllap vingun selle üle siis :D Ometi on väheste saksa keelsete kodutööde hulgal ka oma eelis - Oll on haige ja kui pean puuduma, ei ole vaja nii palju mul järele teha asju. Nüüd olengi siin lisakodutööde ootuses, kas õppejõud laseb mul puudutud loengute eest veel lisatööd teha või ei.

Mõtlen optimistlikult tulevikule ja üritan aru saada, mida kõrvalerialaks tahan. Kogu mu kere karjub KUNSTIAJALUGU. Algselt plaanisin inglise keelt võtta, sest see oleks lihtne. Inglise keel on mul nii kõnes kui kirjas väga hea (olgu, grammatika saab alati parem olla) ehket see oleks LIHTNE valik. Vahepeal kaalusin ka rootsi keelt, aga seda pean veel uurima, kuna see ei piirduks vaid rootsi keelega ja ma ei tea kas ma nullist üldse tahan enda peakoluga enam mingit keelt õppima hakata (kuigi pidi saksa baasil lihtne olema). Kunstiajalugu on aga miski, mis kõnetas mind juba keskkoolis, isegi eksami tegin selles. Aga mis ma teen sellega pärast? Ega sama küsitakse minult ka saksa keele kohta, aga sakas keelele ma vähemalt näen väga palju võimalusi. Kunstiajalugu nõuaks aga vist juba hilisemat spetsialiseerumist. Kas keegi minu lugejatest on kunstiajalugu Tartu Ülikoolis võtnud?

Minnes nüüd jälle nende märkide juurde, siis eile tundsin metsikut paanikat hinges, et äkki ikkagi ei ole ülikool minu jaoks. Oll on taaskord haige, mina pean puuduma. Muidugi vahel saab A. temaga kodus olla, aga see ei ole ka päris nii, et tema teeb nädal aega kodus tööd ja mina käin koolis. Üle nädala pean kirjutama saksa õppejõududele, et ma jälle ei saa loengusse tulla. Lisaks on stuudios hetkel kibekiire töö (aasta lõpp, loogiline ka) ning kõik märgid viitavadki sellele, mida ma algusest peale tahtsin - vali fotograafia.

Käega löömine on aga välistatud (süõ). Liiga lihtne oleks hetkel ülikool pooleli jätta, sest loogiliselt saan aru, et pärast jõuluhooaega läheb elu lihtsamaks (süõ) ning kevadsemestri lõpus ei ole mul enam nii metsikult vaja mitmel rindel rabada. Seega loobun edaspidi nende paganama märkide otsimisest. Selles tohuvapohus tunnen, et ma ei taha loobuda ei fotograafiast ega ülikoolist... seega mis märke ma enam otsima peakski :D

0 comments:

Postita kommentaar

 

Kuu loetuimad postitused