MINUST

Mina olen Aili ning olen seda blogi pidanud juba aastast 2007, kui läksin pärast 10. klassi vahetusõpilaseks Saksamaale. Tegin selle blogi (siis veel aadressiga ayladeutsch.blogspot.com), et minu pere ja sõbrad saaksid olla igapäevaselt kursis minu uue eluga. Kogu selle aasta vältel keeldusin emaga telefonis rääkimast, sest kartsin seda koduigatsust (ikkagi esimest korda elus nii pikaks ajaks kodust ära), mistõttu õigustas blogimine end igati ära. Ka endale üllatuseks blogisin absoluutselt iga päev oma tegemistest. Kui just igapäevaselt postitused ei ilmunud, tulid need tagantjärele - iga päeva kohta.

Ilmselt tänu sellele pidevale kirjutamisele jäi mulle harjumus blogida ka edaspidi. Eestis keskkooli lõpetades ei olnud see blogimine muidugi nii tihe, sest väike tsensuuritunne valdas mind alati - kõik ju tunnevad kõiki! Saksa sõbrad aga ei mõistnud eesti keelt ja Google Translate'i ka veel ei eksisteerinud (vist). 

Kolides 2010. aastal, vahetult pärast keskkooli lõpetamist Luksemburgi, ei tundunud õige teha uut blogi, vaid jätakata just nimelt siit samast. Kartsin, et muidu kaob mu Saksamaa aeg kuidagi unustustehõlma nagu kõigil teistel, kes minuga samaaegselt Saksamaal olid ja blogi pidasid. Korraga oli see blogi muutunud üheks osaks minust.

Ometi ei bloginud ma Luksemburgis elades nii tihedalt. Eks elugi oli seal teise tempoga, tööd oli vaja teha. Sama aegselt hakkasid mind ka nö sisemised deemonid kummitama, ja kellele ma ikka oleks tahtnud hõisata, et võitlesin toitumishäirega. Tagantjärele on mul tõesti kahju, et enda igapäevaseid mõtteid kirja ei pannud... et lihtsalt ükspäev lugeda ja mõista kui jube see kõik oli, mis enda peas välja mõtlesin. Ehk oleks isegi kellelgi teisel sellest kasu.

Seetõttu ei tahtnud ma ikka veel enda blogi jätta, vaid veelgi ausamalt edasi kirjutada. Tundsin, et on nii palju inimesi, keda piinab valehäbi. Valehäbi selle pärast, et nende arust ei sobi teatud teemadel rääkida või / ja kirjutada. Justkui peaks vaikima ja tsensuuri all elama. Ometi on ju siililegi selge, et kui me arvame, et oleme oma murega üksi, leidub veel teisigi (ja palju rohkem kui algselt arvata oli) sama probleemiga.

Kui sain teada enda rasedusest, tundsin veelgi enam, et ma ei saa lõpetada kirjutamist nii nagu kogu aeg kirjutanud olen. Seetõttu pidasin vajalikuks ikka edasi ja edasi kirjutada siia samasse kohta (ennekõike selle pärast, et keegi ei saaks minust vale muljet - minu minevik on kõigile avatud raamat... vähemalt osa sellest). Paljudele jäi loomulikult hambusse minu väga otsekohene kirjastiil, ning kohati ka labane. Tunnistan, et alati saab ka viisakalt kirjutada, kuid neid, kellele miski ei meeldi, leidub ju alati.

Eks olen minagi paaril korral selle pasarahe kätte sattunud, kuid need kirjad, mis mulle ikka aeg-ajalt saadetakse, kinnitavad mulle, et ma ei saa ega tohi midagi muuta enda kirjutamise juures - otse südamest ja ausalt. See ei tähenda muidugi, et hakkan enda musta pesu teiste ees pesema. Kuid kui mul on olnud mingi probleem ja see on leidnud lahenduse (või veel otsib lahendust), pean vajalikuks seda ka teistega jagada. Just nende jaoks, kes võib-olla ise ei julge murest rääkida, kes kardavad saada teiste negatiivseid kommentaare - siia lehele tulles tunneksid nad, et ei ole üksi ja kellelgi veel on nii läinud. Jagatud mure on pool muret.

Kui tahad mulle kirjutada, leiad mind alati Facebookist või meiliaadressilt aili@alber.ee

Ega siin pikka juttu ei olegi rohkem rääkida. Kõik suured detailid minust, Allanist ja Oliverist on siit blogist juba nagunii läbi kõlanud. Seega teen Teile siia väikesed väljavõtted meie elu kõige suurtematest pöördepunktidest.



Tundub, et vaikselt läks kõik omasoodu, sest varsti sündiski meie imekaunis Oliver Ukorein



Lisaks lapse saamisele, lõpetasin ka ülikooli



Tänaseks päevaks kolisime kolmekesi Elvasse. Allanil on siin nokitsemist vajav maja, ja mis meil seal linnamelus ikka teha on? Suvel (2014) saime siin omajagu juba nokitsetu, kuid suurem töö on kõik alles ees!











 

Blogroll

Kuu loetuimad postitused